Kujuta ette, et seisad keset rahvamurdu, mis on tihedam kui heeringaparv traalivõrgus. Õhk on paks jutukõminast, mobiilikaamerate sähvatustest ja turismiatraktsioonide ümber vonklevatest järjekordadest. Just selliseks on paljud kunagised idüllilised paigad muutunud ülemaailmse turismibuumi tagajärjel. Linnad ja loodusimed on ristteel – kuidas kaitsta kohalikku elukeskkonda, kultuuripärandit ja habrast loodust, samal ajal kui turismimajandus vajab oma osa?
Vastus peitub üha enam levivates piirangutes ja nutikates plaanides, mis aitavad hoida turismi ohjes. Mitte ainult krõbedad maksud ei aita masse eemal hoida, vaid ka muid lahendusi leitakse selleks, et kõik oleksid rahul, eriti aga kohalikud.
Piletiga paradiisi: kes maksab ja miks?
Nagu teadlane, kes püüab panna piire kontrollimatule keemilisele reaktsioonile, on ka paljud turismisihtkohad hakanud kehtestama sisenemistasusid ja turismimakse, mis on üks võimalus teenida kohalikele raha ning vähendada masside pealetungi.
Veneetsias on näiteks võetud kasutusele viieeurone tasu päevakülastajatele. See pole pelgalt pilet paradiisi, vaid pigem sõbralik viis öelda: "Kui sa tuled vaid korraks meie elu segama, siis palun panusta meie linna heaolusse."
Samamoodi on Rooma, Pariis, Amsterdam ja Lissabon tõstnud turismimakse, mis tihti lisatakse majutusarvetele ööbimise eest.
See on nagu väike annetus, mis aitab parandada kohalikku infrat ja tagada, et turistid saavad ka tulevikus nautida rahulikult oma puhkuse elamusi.
Piiratud pääs ja ajastatud naudingud
Mõned paigad on otsustanud astuda sammu edasi ja seada sisse karmid päevased külastajate piirangud, justkui reguleeriksid nad tehase konveierliini tootmismahtu.
Machu Picchu, see Inka impeeriumi salapärane kindlus Andide mägedes, piirab päevaste külastajate arvu ja kasutab ajastatud sisenemispileteid. See on nagu rongijaam, kus iga reisija teab täpselt, millal tema vagun väljub, tagades sujuvama liikumise ja vähem ummikuid.
Ateena Akropolisele lubatakse päevas vaid 20 000 turisti ja Barcelona Park Güell laseb sisse ainult 800 külastajat päevas. Isegi USA rahvuspargid, nagu Zion ja Yosemite, on tipptundidel kasutusele võtnud broneerimissüsteemid ja päevapiletid.
See kõik on suunatud looduse kaitseks ja tagamiseks, et iga külastaja saaks oma elamuse, ilma et peaks trügima teiste seas nagu kilu konservikarbis.
Airbnb ja kohalikud elanikud: kelle koda see on?
Üks suurimaid lahinguvälju turismi piiramisel on lühiajalised rendid.
Linnad on hakanud Airbnb-laadsetele platvormidele pidurit panema, et piirata turismimajutuste arvu kasvu ja säilitada eluasemeid kohalikele elanikele.
Barcelona kavatseb 2029. aastaks lühiajaliste korterite rentimise täielikult keelustada. Firenzes on ajaloolises keskuses uute lühiajaliste üürimiste keeld ja pakutakse omanikele stiimuleid pikaajalistele lepingutele üleminekuks. Amsterdam piirab rentimist 30 ööle aastas ilma loata ja on keelanud uute hotellide ehitamise.
Sellega püüavad linnad tagasi võita oma kohalikele elanikele kuuluvat ruumi ja vältida, et nende kodudest saaksid pelgalt turistide hotellid, mille kõrvalt pikaajalised rentnikud ei leiaks muidu enam endale soodsaid pakkumisi.
Suured kruiisilaevad ja megafonid: mis on lubatud ja mis mitte?
Mõned linnad on läinud veelgi kaugemale ja kehtestanud teatud tegevustele või millegi kasutamisele täielikud keelud või piirangud.
Veneetsia ja Dubrovnik on piiranud näiteks sadamasse lubatud kruiisilaevade arvu ja suurust. Amsterdam on keelanud teatud suurusega bussid linnakeskuses. Grupireisidele on kehtestatud suuruse piirangud – näiteks Veneetsia lubab gruppidesse kuni 25 inimest ja keelab nii-öelda megafonide kasutamise, millega giidid läbi valjuhääldi oma grupile jutustavad.
Avasta tundmatut: kuidas masse hajutada?
Turismiametid on hakanud aktiivselt propageerima ka vähem külastatud, kuid huvitavaid piirkondi või vaatamisväärsusi, et hajutada külastajate voogu ja vähendada survet stereotüüpsetele tippkohtadele.
Holland näiteks julgustab turiste Amsterdami asemel külastama hoopis Haarlemit. See on nagu vee juhtimine uutesse sängidesse, et vältida üleujutusi ühes kohas.
Rakendused ja reaalajas info aitavad turiste meelitada vaiksematese kohtadesse ehk tihti käidud radadelt kõrvale ning kasvõi külastama kuulsaid paiku väljaspool tipptunde ja tipphooaega.
Kogukond appi: kohalikud saavad turismindusse kaasatud
Lõppkokkuvõttes on see kõik nagu pusle kokkupanemine, kus iga tükk loeb. Mõned linnad, nagu Barcelona, kaasavad kohalikke elanikke turismi planeerimisse ja otsustusprotsessi. See tagab, et meetmed vastavad kogukonna muredele ja et turismist saadav kasu jaotub õiglasemalt.
Need meetmed, mida sageli kasutatakse kombinatsioonis, peegeldavad ülemaailmset suundumust säästvama ja kogukonnakesksema turismi juhtimise poole. Turism on tore, kuid selleks, et see oleks jätkusuutlik, tuleb sellele seada piirid ja leida tasakaal, et kohalikud elanikud ja loodus saaksid rahus hingata.
