Pühapäevaleht, Kaido Einama
"Mesilinnu" motell
ei taha samuti end kui ehtsat turismitalu reklaamida.
Otepää–Tartu maanteel on koguni silt, mis viitab lähedalasuvale
Saloonile. Käänulist teed pidi sisse sõites avanebki
vaade uhkele ehitisele, mis tundub olevat kokku pandud
männijuurikatest ja ümaratest palkidest. Ja jälle on
esimeseks tervitajaks lokkiskarvaline koer, kes võõrast
inimest autost välja ei lase.
Peremees koos kahe sulasega vaatab veskikivist meisterdatud
laua tagant uustulnukat umbusklikult — Saloon meelitab
kohale igasugust rahvast, mine sa tea... Lõpuks koer
siiski natuke rahuneb ja klähvimise saatel õnnestub
jõuda lauasistujate kuuldeulatusse.
Talukoha peremees Enn Niländer ostis selle talu,
kus praegu külalisi vastu võtab, 80–ndatel aastatel,
kui tuli kolhoosi mesinikuks. Palk oli vaid 60 rubla,
mesilased haigestusid ja lõpuks põles veel endine tootmishoonegi
maha, mis kirglikule mesinikule oli muidugi väga raske
hoop.
"Tahtsin olla kõva mesinik ja tulla Eestis esimese
kolme hulka," seletab peremees kavalal ilmel, pigitsades
jutu ajal kord parema, kord vasaku silma kinni. "Põleng
aga võttis tegutsemisisu. Kui hakkasin abihoonet uuesti
üles ehitama, tuli mul mõte teha hoone otsa baar külaliste
vastuvõtuks. ("Teie minge nüüd heina niitma,"
kamandab Enn vahepeal sulased tööle.) Siis tahtsin
teha väikese toitlustusasutuse. Teen toidu enamuses
kohapeal — piim läheb võiks ja kohupiimaks, kasvatan
loomi. 10 hektarit maad on ka ajutiseks kasutamiseks.
Praegu on mul paar nõrka kohta, mis täismugavustega
harjunud turisti veel ei rahulda, kuid sügiseks on kõik
kõige paremas korras," lubab talupidaja, kes olevat
pidanud isegi reklaamiga natukene tagasi hoidma, et
mitte liiga palju külalisi ei tuleks. Klientideks on
suvel põhiliselt välismaalased, talvel kohtab ka eestlasi,
kes Kuutsemäele suusatama sõidavad. "Noorem seltskond
tahab õhtuti niisama tüdrukutega baaris istuda, soliidsemad
külalised aga nõuavad programmi. Neile tuleb siis midagi
välja mõelda.
Väga moodne on minna reisile midagi planeerimata,
paljud jalgrattaga reisijad tulevadki lihtsalt selle
peale, et näevad tee ääres mööda sõites minu Salooni
silti.
Mõned linnainimesed, kes pole aastaid maatööd teinud,
tahaksid ka mõne töö juures käed külge lüüa, ega ma
siis ei keela," on Enn Niländer suuremeelne.
"Mesilinnu" turismitalus saavad öömaja kuni 25 külalist,
Salooni kohal teisel korrusel on konverntsiruum
40 inimesele. Sauna juures on tiik, maja taga tehisjärv.
Talu puhkusemõnusid on nautinud väliseestlased, hiinlased,
saatkonnatöötajad, firmajuhid. Ka nn. kantpead, kes
elamise üle vaatasid ja siis vist leidsid, et ega ikka
midagi maksu alla panna polegi. Kord jälle otsinud talust
varju üks väljapressijate eest põgenev ärimees, kes
olevat Niländeri sõnul tema ainus klient, kes ruumidega
rahule ei jäänud: "Mees kihutas autoga siia, hüppas
masinast välja ja soovis kiiresti järve ujuma minna.
Tal oli sabas autotäis vihaseid mehi, kes tulid põgenejat
meilt otsima. Tagaaetav vaatas ruumi üle, ütles, et
ei kõlba ja kihutas edasi, tagaajajad kannul."
Hetkel oli "Mesilinnu" turismitalus külas seltskond
soomlasi ja väike grupp eestlasi, rahulikum seltskond,
kui need, kellest peremees närvekõditavaid jutte teadis
rääkida.
"Praegu on mul veel mõni asi lõpuni valmis tegemata,
näiteks see trepikäsipuu siin," vabandab peremees
trepist üles konverentsiruumi juhatades, "mis parata
— külalised murravad juba nii massiliselt peale, et
ei saa töödega valmis. Pole ka ime, et nad siia tulevad
— kõik on juba tüdinud sellest nikeldatud torudega sisustusest
lukshotellides, tahetakse midagi maalähedast." Öeldes
seda kangutab Enn Niländer möödaminnes seinast välja
15–sentimeetrise naela. "Jaanipäeval oli siia valjuhääldi
riputatud, pole veel jõudnud maha võtta," vabandab
justnagu muuseas. Suurte männi– ja kuusetõvede kohalevedamiseks
ehitusel oli omajagu jõudu vaja, seda Enn Niländeril
on.
"Mesilinnu" turismitalu on täpselt see, mida kujutakski
ette ehtsalt "maalähedasena" — toidud on kohapeal toodetud
piimast ja lihast, aiasaaduseid võetakse sügavkülmutusest.
Ehitusmaterjaliks on ümarpuit ("Tuli odavam, kuid
nüüd tundub see ka väga stiilne," arvab peremees,
liigitades oma ehitised Ameerika rantðo ja Eesti talu
seguks). Kõikjal on antiikesemeid, veskikive, mereatribuutikat,
vanu vedruvankreid, Eesti üks suurimaid käsikivide kollektsioone,
antiigimuuseum jne.
Kohalik rahvas ja ka Enn Niländeri oma naine olevat
esialgu kõigele vastu seisnud. Et ei tasu ära ja kes
see nii kaugele ikka tuleb. Peremehe sõnul on Eesti
külas juurdunud nõukogude ajal levinud igasuguse ettevõtluse
vastane hoiak.
Sellest hoolimata on lähim turismitalu — Leigo "Mesilinnu"
motellist nelja kilomeetri kaugusel. Kuna sinna viib
vaid kruusatee, mis on üsna pikk, siis paljud möödasõitjad
sellesse tallu juhuslikult ei satu (nagu allakirjutanugagi
juhtus).
Baarileti taga meenutab Enn oma hüüdnimesid, mis talle
aegade jooksul on pandud. "Mind on kutsutud Mesinikuks,
Kindraliks, Mõisnikuks. Mesinik on mul nii kuulus nimi,
et isegi välismaal tuntakse mind selle nimega ära,"
kavaldab Mesinik. Külarahval on põhjust ka meest
mõisnikuks kutsuda, sest nii suure turismitalu ülalpidamine
nõuab palju energiat. Jaanipäeval oli külarahvas Mõisniku
juures peolgi.
"Külas on käinud ka palju ajakirjanikke ja filmimehi.
Minu naine ei taha nendega eriti tegeleda, tal on selline
tagasihoidlik maainimese iseloom.
Kord filmiti siin mingit tummfilmi, keerutati kaameratega
siin–seal, lõpuks selgus, et filmile oli võetud pikalt
seda kemmergut siin," näitab Niländer huvitava majakese
poole õueservas.
Talumuuseumis on Enn Niländeril aja jooksul kogutud
suur hulk antiikseid esemeid, alates vanadest hellebardidest
ja lõpetades Smolnõi–stiilis vändaga telefonidega.
Palju eksponaate on ka turistidele müüa. "Need telefonid,
mis on päris populaarsed, lähevad kaubaks ainult siis,
kui neil on tänapäevane sisu ja nendega helistada saab,"
seletab peremees ja näitab restaureerimistöökojas
vanu asju, mis kõik oma järge ootavad. Seal on peegleid,
mõisade mööblit, koorelahutaja Ameerikast, sohva puust
jalad ja palju muud.
Üht silma taas kinni pigistades jutustab Niländer ühe
uskumatu loo teise järel: kuidas ta ühe hirmsasti kihutava
külalisega talu juurde viival teel autoga kokku põrkas
ja kuidas tema autost vaid mõned tükid järgi jäid, oma
kuulsusest mesinikuna Türgist USA–ni, sellest, kuidas
temani jõudis ilusti kohale kiri USA–st aadressiga Nõuni
küla, Mesinik jne jne. Ka oma külalistele võib ta
Saloonis istudes huvitavaid lugusid lõputult pajatada,
kui aga teda ei peaks seal olema, saavad külalised ise
oma äranägemise järgi riiulilt joogipoolist võtta, pannes
kõik ausalt laual olevasse raamatusse kirja. Peremehe
kurvastuseks aga on mitu korda kaminatule hakatuseks
seinalt võetud mälestuseks jäetud ajalehti, kus tema
talust juttu on olnud. "Kui see jutt nüüd "Pühapäevalehes"
ilmub, saatke mulle mitu eksemplari, sest mõni leht
põletatakse nagunii kaminas ära," soovitab Enn Niländer
enne, kui talust ära lähen.
