Linke:
Vaatamisväärsused:
Päevaleht, Vojaazh, 1995
Kaido Einama
Lääne–Virumaal leidub vaatamisväärsusi, mis tutvustavad
Eestit kahes äärmuses — korralikult restaureeritud mõisad
ja kaunis rahvuspark kui kultuurset Euroopa ääremaad,
Kunda tsemenditehase tolm ja Tapa sõjaväelennuväli aga
kui suure punase impeeriumi endist provintsi. Mõned
Põhja–Eesti turismifirmad on seda ära kasutades kokku
pannud väga mitmekesiseid reisipakette.
Varem selliseid paiku nagu Ida– ja Lääne–Virumaa ei
tuntud, sest Virumaa oli üks maakond. Eriti ettevaatlikud
on sinnakanti sõites soomlased, sest ikka veel mäletatakse
Narva kandis kahtlastel asjaoludel hukkunud rahvuskaaslast
ja kuulatakse uudistesaadetest ärevaid teateid sealkandis
lokkavast kuritegevusest. Rakvere aga on põhjanaabritele
üsna tuttav linn, lihakombinaadi ehitamise aegadel võis
tänaval üsna tihti kuulda soome keelt.
Praeguseks on Ida–Virumaa "verine sügis" möödanik (ehkki
aeg–ajalt veheldakse relvadega, lastakse õhku mõni maja
või leitakse metsast laip), 1994. aasta tähistab nii
Ida– kui Lääne–Virumaal pigem turismi taashoogustumist.
Rakvere rahulik ja vaikne linnake pole aga üldsegi nii
ohtlik (võrreldes idapoolsemate linnadega) isegi öisel
ajal ringiliikumiseks.
Näidis–härrastemajad
Üks turismireisidest Lääne–Virus sisaldab sealseid korralikult
taastatud mõisasid, mida välismaalastele hea näidata
(rääkimata rohketest lagunevatest häärberitest, mida
pole nii hea näidata). Turiste meelitavad kohale korralikud
Palmse, Sagadi, Vihula ja Rägavere mõisakompleksid. Palmse mõis on pealegi veel lausa Eesti turismisümbol (kui riigi reklaamimisel muidugi tüüpiliste Tallinna–kesksete linnavaadete juurde ei jääda). Mõisakompleks on keskuseks 1971. aastal rajatud rahvuspargile. Härrastemaja restaureeriti endisel kujul, turistidele on vaatamiseks välja pandud ka säilinud mööbli– ja muud ajaloolised esemed. Sagadi mõisas on metsamajanduse muuseum, mõisa saal ja osa kõrvalruume on täielikult restaureeritud. Vihula mõisa taastatakse — korrastatakse paviljone, väikeehitisi ja järvi. Härrastemajas oli varem invaliididekodu. Nüüd võtab mõisa keldris külalisi vastu huvitava nimega söögikoht "Külarestoran".
Lääne–Virumaal on veel teinegi mõis, mis abivajajatega
seotud – Inju lastekodu. Turiste seal küll ei oodata,
kuid maja iseenesest on väga huvitav.
Rägavere mõisas korraldati varem kontserte (nt. akordionipäevad), selle aasta kevadel aga pakuti esinduslikku restaureeritud kompleksi üsna kopsaka hinna (12 miljonit krooni!) eest müüa. Pajusti varahoidja sõnul on kinnistu veel müümata, pakutud on seda isegi Eesti riigile. Rahumeelseid külastajaid aga võetakse endiselt vastu, kui eelnevalt kokku leppida.
(Kohalikel on põhjust karta ka mitterahumeelseid, ida
poolt saabuvaid külalisi).
Turistid kipuvad metsa
Välisturiste huvitab eelkõige muidugi Eesti loodus,
kui väljaspoole Tallinnat satutakse. Lahemaa rahvuspargis
tahetakse rännata mööda metsi ja rabasid, turnida kivikülvil, kolada kalurikülades, kuid loomulikult nõuab selline looduslähedust otsiv turist ka korralikku puhkekohta, leppimata metsaonniga või räpase ühiselamuga.
Mööda mitte just eriti tasast Peterburi maanteed sõites
(Lääne–Virumaal on siiski teed üldiselt üsna head) on
raske välismaalasel sobivat turismiobjekti üles leida,
niisama metsa põigata Eestis kah ei tihata. Kuid vähemalt
Viitna kõrts on koht, kuhu tahes–tahtmata satub nii
kodumaine juhukülastaja kui ka sihikindlalt Tallinna–Peterburi vahel liikuv välismaalane, sest söögikoht on täiesti tee ääres ja üsna silmatorkav. Striptiisi ja muud show–d saab seal kindlasti kuhjaga.
Sõjameeste lemmikpaik
Lääne–Virumaa teine suur linn Tapa sai pärast II maailmasõda Nõukogude Armee üheks suurimaks pesitsuspaigaks Eestis — väike, 10 000 elanikuga linn oli naabriks hiiglaslikule sõjaväelennuväljale, mis on oma mürkidega Tapa põhjavee joomiskõlbmatuks muutnud. Maha kallatud lennukikütus ei jää ju niisama pidama, vaid imbub aja jooksul põhjaveeni.
23 linna territooriumist oli militaristide käes, pärast
lahkumist jäeti maha suur prügimägi. Tapal vedeleb ka
palju vanaaegseid vedureid, kuna linn on olnud suur
raudteesõlm juba ammusest ajast peale.
Tsemendishokk
Pakutakse välja ka väikeseid ehmatusi mugavustega harjunud
turistidele (Eesti paljunäinud reisijaid muidugi meie
ökoloogiliselt "kuumad kohad" nii väga ei huvita, kui
välja arvata salapärased militaarpäritoluga "suletud
piirkonnad", mis nüüd peaaegu avatud on).
Juba üsna palju saksa, soome, rootsi jt turiste on veidikeseks viidud kolmanda Lääne–Virumaa linna Kunda halli argiellu.
Hallus on tingitud lähedalasuvast kurikuulsast tsemenditehasest, väärt ehitusmaterjali on tehasekorstnate kaudu puistatud linnaelanikele pähe juba mitmeid kümneid aastaid. Nüüd on taas oodata "tsemendisademete" suurenemist, sest hiljuti plahvatas tehase elektriline tolmufilter. Turistid, kes korraks seda elu näinud on, enam Kunda kesklinnas sööklasse ei kipu. Hea, kui hallide "skulptuuride" seast tagasi tulles oma buss ära tuntakse, sest tsemendikihi all on kõik kuidagi ühetaoline.
- Lahemaa rahvuspark (õpperajad, Altja ja Käsmu kalurikülad, Porkuni paemuuseum, Viru raba jne.)
- Palmse, Sagadi, Vihula ja Rägavere restaureeritud mõisad
- Mädapea, Inju, Muuga mõisad
- Ehakivi rändrahn (ümbermõõt 50 m) Letipea neemel
- Emumägi (kõrgus 166 m) Lasinurme lähedal
- Lammasmägi Kunda lähedal (8000 aasta vanused asustuse jäljed)
- Alutaguse ürgmetsad
- Kunda muuseum
- Moe piiritusetööstuse muuseum
- Rakvere: ajalooline Pikk tänav, Linnakodaniku muuseum, linnamuuseum, ordulossi varemed, tuulik Vallimäel, teater
- Väike–Maarja muuseum
