Lääne-Virumaa

Kunagi oli Rakverel võimas merelinnus - Toolse. Kui midagi juhtus, oli olemas ka otseside sadamaga - Toolse-Haljala-Rakvere. Tehniliselt tähendas see, et Toolse linnusest oli võimalik signaliseerida tule või suitsuga kõrgesse Haljala kindluskirikusse, kust teade kohe Rakvere poole edasi anti.

Toolse linnus aga oli mitte mereröövlite kants, nagu vahepeal mõned külalegendid mainisid, vaid pigem mereröövlite ohver. Merelt käidi ikka aeg-ajalt mandril rüüstamas ja nii sattus ka linnus ette, kuid kaitses kaugemat sisemaad, sealhulgas Rakveret rüüsteretkede eest.

Esmaspäevasel loodusõhtul Tallinnas Rahvusraamatukogus 2. märtsil kell 18 esilinastub Rein Marani uus film „Suvisted Tammealusel“. Filmi tootmises-loomises osalesid stsenarist, režissöör ja operaator Rein Maran, operaatorid Tõnu Talpsep ja Ants Tammik, toimetaja Margit Maran, konsultant Ahto Kaasik, muusik Tuule Kann.

Loodusfilmide vanameister Rein Maran on jäädvustanud seekord Virumaal Tammealusel põliseid hiietavasid ning rahvakalendri kombestikku, milles väljendub eestlastele omane loodusearmastus.

Otepää kandis on meie suurimad suusanõlvad, ka mägesid on matkamiseks rohkem. Kus aga käia ära enne Nuustakule minekut? Just Neeruti mäed on õige koht, pealegi oli kunagi nõukogude ajal plaanis just sinna teha suur korralik suusakeskus. Aga õnneks (või sportlaste kurvastuseks) jäi suusakeskus rajamata. Nüüd on Neerutis jääaja mäed ja orud koos järvedega, Neeruti mõisa rajatud kanalid, linnamägi, matkarada oosiharjal ja Pariisis on ootamas üks kohvik.

5,8 kilomeetrit matka mägedes on vähemalt alguses üsna vaheldusrikas, Lõpupoole kipub muutuma üksluisemaks, aga see alla 6 km rada pole ju ka teab mis pikk.

30. jaanuaril 1992 aastal loodi põhimõtteliselt kolme ööpäevaga Letipea kaitseala, mis vältis Kunda sadama sinnakanti ehitamist. Seni on Letipeal käidud rohkem metsikult: sinna minnakse omal käel või siis giidi ja reisijuhi või õpetaja initsiatiivil. Paljud turismikataloogid näiteks kaitseala ennast üldse ei näitagi, kaardil on vaid suure kivi (Ehalkivi) märk. Ja kuigi seal võib näha erinevate riikide numbrimärkidega autosid ja busse, siis regulaarselt ühtegi paketti sinna ei müüda.

Porkunis said 5. mail rahvuskivi ja Porkuni Paemuuseumi 20. juubeliaasta puhul kokku ca 450 miljoni aasta vanusest paekivist pajatajad.  Ehkki kivi ise sõna lausuda ei saa, saime kuulda pajatusi paekivist.

Pajatajate tööd olid eripalgelised ja parimad astusid ette konkursi lõppvoorus. Omakogemusliku luuletusega esines Karin Kriisa Põlula Koolist, oskuslikult stiilselt lahendatud kahekõnelise näidendiga „Intervjuu paekiviga“ Elys Sammul, Karin Kriisa ja Laura Kens, autoriks Elys Sammul Põlula Koolist. Järvamaa giid Tiit Lumiste pakkus põhjalikku tutvustust paekivist, väga oodatult tõi ta välja paekivi eripalgelisuse ja selle kasutusvõimalused.

Porkunit varemgi omanäoliselt kirjavormi valanud Enn Parve esines fantaasiaküllase sümbolistliku looga Porkuni asustajate kohtumisest paega.