Linke:
Pühapäevaleht, 12. märts 1994
Kaido Einama
Martin J. Palm
Viimastel nädalatel on Prangli külapildis üsna tavaliseks saanud igasugused ajakirjanikud, kes võõraid inimesi harva kohtavaid pisut pelglikke saareelanikke diktofoni ja märkmikuga taga ajavad. Pressi esindajad saabuvad kopteri, bussi või taksoga ja on iga nurgakese suhtes 6,4ruutkilomeetrisel maalapil väga uudishimulikud.
Peamine, mis aga selle Tallinnale lähima paikselt asustatud saare juures viimastel nädalatel tähelepanu on köitnud, on kohaliku kooliõpetaja eestvedamisel avatud 12 kilomeetri pikkune jäätee. Mööda seda looduslikku taliteed jõudsid eelmise nädala reedel Prangli saarele ka Pühapäevalehe ajakirjanikud.
Prangli saar asub Soome lahes Viimsi poolsaarest kirdes: pindala 6,4 ruutkilomeetrit, elanikke umbes 150. Suuremalt jaolt katab saart mets, pinnas on idaosas liivane, lääneosas kivine. Prangli saarel on kolm küla: Idaotsa, Lääneotsa ja Kelnase. On ka sadam ja tuletorn.
Kuidas pääseda saarele?
Jõuame Viimsi vallavalitsusse, et küsida lähemalt, mismoodi Pranglile pääseb. Abi annab naissaare vanem, kes juhatab teeküsijad suure Eesti kaardi ette: „Viimsist ei maksa üritatagi, Muuga sadamasse sõitvad laevad lõikavad sealt tee läbi. Minge Kaberneeme poolt, Neeme sadamast peaks jäätee Prangli poole pöörama.“
Teel möödume jäägreid meenutava nimega kauplusest „Kommer“. Mõne aja pärast võib tee ääres metsa peidetuna näha silte „Seis! Sõjaväe territoorium!“ ja maanteel vuravaid (Eesti) militaarsõidukeid.
Jäätee on kolmest kohast laevadega läbi sõidetud
Neeme sadamast autoga merele sõita ei saa just iga päev. Kaldal on jää veel konarlik ja praguline, ent tugev. Avamerel läheb sõit lahedamaks – siledamat teed kui talvel Pranglile Eestis mandril ehk vaevalt leidub. Taksojuht julgeb kiirust kasvatada tublisti üle 100 km/h, sest tema sõnul „…on vähetõenäoline politseile vahele jääda“.
Esimese suurema jääprao juures tuleb aga pidureid kasutada. Muuga sadama poole suunduv laevatee oli küll kinni külmunud, kuid ebameeldivalt konarlik. Keegi oli mõni aeg tagasi praost üle ehitanud palgijuppidest „silla“, lahtist vett polnud näha ja sildki oli üleni jäätunud.
Teine pragu oli eelmisest suurem – silma järgi üle 20 meetri. Laev oli sealtkaudu Muuga sadamasse sõitnud ammu, sest suured jääpangad olid lõhe ääres juba lumekorra all. Meie sõiduvahend must Mercedes-takso ületab konarustel rappudes ka selle takistuse.
Kolmas lõhe ei olegi enam nii hirmus, autojuht vaid aeglustab kiirust veidi ja juba paistabki Prangli rannik.
Saarele jõudes
peatume kõigepealt Prangli ainukese poe juures. Lapsed uudistavad meie Mercedest. Täiskasvanud tegelevad samal ajal kaubabussi väljaaitamisega. Sõiduk on lumme kinni jäänud. Oleme selles keskkonnas nagu tulnukad, keda jälgitakse majaõuedelt, jättes pakilised toimetused pooleli. Tee viib meid edasi sadamasse, kus valitseb ebatavaline vaikus. Ühel majal on näha tuultest räsitud silt
Suitsutsehh.
Tegemist pole kohaliku sigaretivabriku, vaid kalasuitsutusmajaga, kus talvel aeg-ajalt teisele korrusele kudumisega tegelevaid naisi majutatakse.
Kaldal seisid 11 jäässekülmunud kalalaeva, kail vedeles kasutult jääsaag ootamas kevadist ilmamuutust.
Pisut eemal asub sõjaväeline ehitis: 2korruseline kivimaja. Endises vene piirivalvegordonis on kõik veel suhteliselt terve – isegi santehnika on alles.
Avastame ühest ruumist midagi eriskummalist, mida mujal kui vene kasarmus ei kohta: nimelt on WC-potile asetatud nahktugitool, mille põhja on lõigatud auk. Hea soe istuda. Söökla uksele oli keegi sõdur armee lahkudes jätnud sildi „Na obed“ – otsekui oleks maja asukaid iga hetk tagasi oodata.
Baasist tagasi tulles piilutakse meid puu tagant
Kas see on kohalik kaitseliitlane või lihtsalt külamees? Elektrijaama juures seinalehel igatahes teatatakse, et kui keegi näeb ida poolt lähenemas mõnd laeva, siis teatagu kohe jääteed valvavatele kaitseliitlastele. Saare elanikud jälgivad, kas ei liigu merel mõnda võõrast alust, mis võiks jäätee läbi lõigata.
Prangli elust lähemalt rääkima soostus kohaliku sidejaoskonna ülem Heino Kahro.
Saame teada, et Prangli suurimaks külaks on Idaotsa, kus me ka tol hetkel viibisime. Äsja läbi uuritud sadam ja piirivalvegordon jäävad Kelnase küla piirkonda, kuhu kuulub ka kohalik kalatööstus. Lääneotsa küla suurim vaatamisväärsus on kirik.Kolm küla on funktsioonid jaotanud: ühes asob koolimaja, teises kirik ja kolmandas sadam.
Igavuse peletamiseks on kohalikud naised loonud käsitööringi, kus nad kindaid, võrke ja muud taolist teevad.
Loomi Pranglil palju ei peeta,
kuigi populaarsemaid koduloomi – lambaid võib suviti kohata läheduses paikneval Äksi saarel.
Saarel on võõrastemaja, seal on paar numbrituba.
Küsimusele, kas mehed viina ka joovad, vastati: „Jooks küll aga raha pole.“
