Linke:
Päevaleht, 1994, vojaazh, reede
Britt Rosen
Taisse sattuv Euroopa turist tunneb end sealse rahva keskel pisut erilisemalt, kui lähemates turismimaades, sest ta on teenindajate ja kauplejate jaoks sõna otseses mõttes püha - valgenahalisi külalisisi teenindatakse lausa piinlikult suure tähelepanuga, nende heaks tehakse kõik, et nad rahule jääksid.
Selle lugupidamise juures jääb tahaplaanile turisti poolt riiki toodav raha, sest teeninduskultuur ja sõbralikkus külaliste vastu on nii loomulik, et mingit kasusaamishimu ei oska aimatagi. Valge inimene on ümbritsetud ülima luksusega, mis tegelikult ka maksab. Mõne teise turismist elatuva riigi hindadega võrreldes on seal kõik suhteliselt odavam. Kuid sõit sinna on eurooplasele pikk ja kallis, nii et see "kompenseerib" odava elu kohapeal. Aga soojus ja päike ei maksa ju midagi, pigem otsib turist nende kahe eest varju - hotellitoas, kaubahallis, taksos, s.t. paikades, kus õhu konditsioneerid töötavad.
Endises Siiami kuningriigis elavad suure hiina rahva sugulased. Kultuur, mis pole kahjustatud kordagi Lääne kolonismist, on praegugi säilitanud oma hingematva eripära, olles euroturistile esialgsel kohtumisel tundmatuks tsivilisatsiooniks oma teistsuguste inimeste ja kommetega. Tüüpiline reklaamlause, mis kordub erinevate maade reisikataloogides, ütleb, et "Tai on ida ja lääne kultuuride kohtumispaik".
Tähelepanuavaldused
Sattudes mõnda Tai pealinna Bangkoki hotelli, märkad enda ümber mitte tüütavat, kuid märkamatut sebimist - igal õhtul on hotellitoa öölauale ilmunud värske orhideeõis, teenindatakse vaikselt ja alandlikult, kummardades-tervitades ette ja taha.
Mõningatele turistidele, kellele pikem reis sinnakanti tasku peale ei käi, on üürinud Tais ühe paljudest väikestest üürimajakestest, saates seal mööda kasvõi terve põhjamaa talve. Võib kohata turiste, kes elavad tailannadega. Viimased ümmardavad valget peremeest ja on seltsiks, ilmselt ka naise eest.
Tänavatel pole pääsu kerjuste hordide eest, kes lausa turisti käte ja jalgade küljes ripuvad, et almust saada. Pakutud ananassitükk ei tarvitse sobida, raha kõlbab aga küll. Üldiselt ilmub aga sellistel puhkudel ei-tea-kust valges vormis nn. turismipolitsei, kes olukorra kiirelt lahendab. Ebameeldivusi põhilisele riigi sissetulekuallikale - turistile - ei sa riik ju lubada.
Buda usu kohaselt on inimese pea püha piirkond, kohalikud inimesed võõra pead ei puuduta. Kuid keelatud vili on alati magusam ja mõnikord ei suudeta kiusatusele vastu panna ning silitatakse uudishimust imetledes valge inimese "haruldasi" heledaid kiharaid.
Pilvelõhkujad ja Buddha-templid
Bangkokki kutsuvad kohalikud inimesed Krung Thepiks, mis tähendab tõlkes Inglite Linna. Pealinnas käib aktiivne ööelu, maailmakuulsate pankade pilvelõhkujate klaasisäraga võistlevad kohe samas ka Buddha auks ehitatud kullatud templid. Sealne ajalooline aritektuur on fantastilisem, kui kõige julgemates muinasjuttudes.
Mõnes mõttes sarnaneb Bangkok Veneetsiaga - linna läbib Chao Phraya jõgi, millest hargneb lugematu hulk kanaleid, ääristatuna vaiadele ehitatud majakestest. Ülim rikkus on kõrvuti ülima viletsusega - kipakad puujalgadel onnikesed on kõrvuti silmipimestavalt rikkalike paleedega, kullatud pühakodade ja muinasjutuliste parkidega. Tavapärane on vaatepilt, kui luksushotelli trepil magab ihualasti poisijõmpsikas...
Bangkokis on üle 300 templi. Wat Traimiti templi juures on maailmakuulus Buddha kuju, mis on valmistatud puhtast kullast ja kaalub 5,5 tonni. Suure kuningapalee smaragdist Buddha on küll tunduvalt väiksem, kuid sama väärtuslik. Selle varanduse pildistamine on ametlikult keelatud.
Bangkoki (ja ka teiste Tai Kuningriigi linnade) tänavatel on eriline lõhn - see tuleb viirukisarnasest ainest, mida tailased väikestes tänavatemplites põletavad. Rohkelt on tänavatel toidulette. Tegu on küll eksootiliste toitudega, ent proovima neid tänavasuppe eurooplast miski ei meelita - pottidest hoovav lõhn peletab ka näljase turisti eemale. Kui keegi soovib eksootikat ja tai rahvustoite, võiks ta neid restoranis proovida.
8 miljoni elanikuga Bangkoki tänavatel
jalutale teadmiseks, et kõige sobivam jalanõu on kummist "lätu" (kohalikud, muide, neid ainult tunnistavadki). Kotis peaks olema pudel vett, mida saab osta kõigist poodidest, sest ilma veeta muutub olemine väljakannatamatuks. On loomulik, et pärast mõnetunnist väljasolekut on T-särk läbimärjaks higistatud. Mõni varusärk ei teeks ka paha. Juhtuda võib sedagi, et hiigellaial kuningriigi pealinna tänaval saab õhk otsa - tingitud palavusest, autode heitegaasidest - siis tuleks minna hinge tõmbama kas kõrvaltänavale või poodi. Kes poest (või ka tänavalt) midagi osta soovib, ei pea seda mitte esimese kaupmehe poolt pakutud hinnaga ostma. Tuleb tingida. Tavaliselt on võimalik kõik kaubad sageli poole odavamalt kätte saada. Müüja võib teile isegi kilomeetri kaugusele järele joosta, et te kauba ära ostaksite - ja siis juba teile sobiva hinnaga. Levinumaks transpordiks on taksod ja nn. tuk-tukid (värvikirevad motorikšad, kuhu mahub 4-5 inimest).
Rannaelu Pattayas
Tai ümbritseb kitsa ribana Siiami lahte. Lahe idakaldal, Bangkokist 150 km kaugusel asub rannaparadiis - Pattaya, kohalik Riviera. Just seal on kõige esinduslikumad hotellid ja ööelu, seal võib juhtuda mida iganes (kuid mitte midagi halba). Baarid asuvad otse tänavate ääres, kõnniteelt võib istuda baaripukile ja endale midagi tellida. Samas sõidavad seal ringi lahtised marsruutbussid, mis meenutavad tegelikult madalaid veoautosid, mille "kasti" saab igal ajal hüpata. Jala kõndiv välismaalane on tailastele solvav vaatepilt.
Kuurordis on päeval üsna vaikne. Elu läheb käima siis, kui saabub pimedus. Avatakse varieteed, lõbumajad (mis kannavad kohvipoe või massaaþisalongi varjunime), diskod suurtes hallides kestavad hommikuni... Enamus poode ja tänavakaubandus on avatud ööpäevaringselt.
Pattaya linnakärast eralduvad turistid tavaliselt lähedalasuvale korallisaarele (kui "eraldujaid" liiga palju ei ole).
