Pühapäevaleht, 1996.
Kaido Einama
"No nii," sõnab vene piirivalvur, kui Pühapäevalehe fotograaf avab fotokoti, kus kümmekond filmi taskutes rivis. "Tulge kõrvale. Siin on midagi kahtlast."
Kui leitakse veel diktofonikassett, millel keegi ütleb NATO ja salapärane sidevahend - peiler, on ametnikel asi selge: spioonid.
Turistina Petseri kloostrisse saada pole kerge, kui tulema hakata Eestimaa poolt. Liinibuss, mis Tartust Petserisse sõidab, on peaaegu tühi, seda rohkem saavad piirivalvurid pühenduda väheste piiriületajate uurimisse. Mõnuga toimepandav protseduur võib küll naljakas olla, kuid tõsiseid ametnikke liigse lõbususega solvata ei tohi. Venemaa piir on tihe ja läbitungimatu, piirivalvurid karmid ja tõsised.
"NATO" ei tohi öelda
"Miks teil fotoaparaat kõhu peal on?" peatatakse esimese piiriputka juures Pühapäevalehe fotograaf. Selgitus, et linnas pildistades jäi kõhu peale, äratab ametnikes veel rohkem kahtlusi ja võetakse ühendus piiripunkti peahoonega. Seal tulijaid juba oodatakse.
"Mis filmi peal on?" uurivad ametnikud ja ulatavad paberi, kuhu tuleb kõik ohtlikud asjad, mis kaasas on, kirja panna. Kogu raha ka, kroonise täpsusega. Sentide kohta ei küsita.
Kui läbiotsijad leiavad diktofoni, on leitud filmid unustatud - linti ju lihtsam kontrollida, kui ilmutamata filmi pealt pilte kindlaks teha. Ametnike palgeil särab avastamisrõõm.
"Mis lindi peal on?" küsitakse. Samal ajal on teine piiriametnik leidnud Eesti kroone kirjapandust paarisaja võrra rohkem. "See läheb nüüd küll trahviks," on rahamaias. Kahtlusering tõmbub koomale.
Lindiskandaali Vene piiril paljastav piirivalvur ei hakka enam asjata oma trumpe varjama. "Kas lindistasite riigivastaseid arvamusi elanikelt?" küsib võidurõõmsalt ja lülitab lindi käima. Jutt on nende kurvastuseks eestikeelne.
"See ei tähenda midagi. Meil on tõlgid, kohe tõlgitakse ära," ei heideta niisama lihtsalt meelt. Lint kaob ametnikega taharuumidesse. Lauale on laotatud kõik kaasasolnud asjad, noomida saab selle eest, et varjati põuetaskusse peidetud nätsupakki. Patareide kasutamise kohta tuleb ka selgitust anda.
"Nii, mingi aparaat, jah?" togib piiriametnik kaasasolevat peilerit. Ajateenija, kes samas piiriületajate dokumente kontrollib, on sellist asja kunagi näinud. "Sidepidamisvahend," kostab ta napisõnaliselt. Rõõm on aga üürike, kui selgub, et sidet saab pidada ühepoolselt. Ja ainult Eestist Venemaale.
Lõpuks saab linditõlkijaid ootaval ametnikul kõrini. Käsib asjad kokku korjata. Püssimees juhatab kaameraga valvatavasse ooteruumi. "Ja ärge siin ujuge edasi-tagasi," hoiatab ja jääb eemale patrullima.
Linditõlkijad aga toovad lindi tagasi alles tüki aja pärast. Tõlkevaev on tasutud, näeb nende võidurõõmsast ilmest. "Teate ise ka, mis siin öeldi?" küsib piirivalve tähtsam ametnik mõnuga. Vastata pole vaja, ülekuulajad teavad ise paremini. "Siin öeldi NATO." Võidurõõm on nii suur, et NATO spioonid lastaksegi üle piiri, hoiatades: "Et te enam nende lintidega siia ei satuks!"
Rahavahetus kilohinnaga
Petseris on asjatu loota millegi sellise peale, nagu silt lahtiolekuaegadega asutuse uksel. Pankade valuutavahetuspunktid on esmaspäeval suletud nagu muuseumid: lihtsalt, ilma et klientidele mingit selgitust oleks vaja, on trellid ette tõmmatud. Hommikul, lõunal, õhtul. Ja õhtul pahandab valvurimutt, miks varem ei tuldud: tööpäev on läbi. Ehkki lahtiolekuaeg lõpeb alles tunni aja pärast.
Asja võib lahkelt selgitada samas nurga taga varitsev kaukaaslane, kes välismaalased juba ammu identifitseerinud ja Sberpanki seina äärde rahapakke tuleb lehvitama. Tema andmetel pole esmaspäeval ametlikult enam kuskil võimalik valuutat vahetada. Kuna samas on kaukaaslasel ka tuttavaid inimesi, ei hakka me kaupa tegema. Peenike raha, mida kroonide eest vastu pakutakse, on ülelugemiseks liiga paksus nutsakas ja rahavahetuse tunnistajad liiga ebausaldusväärsed.
WC-d ärge küsige
"Mida?" küsitakse, nagu keegi oleks tulnud norima Pelmennaja-Stolovaja köögipoolsest uksest sisenejaid nähes, kui need julgevad küsida tualeti järele. Meid kui hullumeelseid jälgiva pilgu saatel soovitab maalrinaine minna õue peale nurga taha. "Mis tualetti, õue minge!" ühmab enesestmõistetavalt ja lupjab edasi. Loomulike vajaduste rahuldamisse hoovis suhtub linnarahvas loomulikult.
Teine pisut ametlikum WC asub kaupluse Veteran lähedal. Nagu nimi ütleb, on see pood võrdsematest natukene võrdsematele: veteranid ja teised riskigrupid saavad poest kaupa, mida tavalistes poodides pole. Soe leib kuulub ka nende artiklite hulka, sest lihtpoodides on ta tavaliselt kõva. Lisaks müüakse 10%-lise allahindlusega. Kuid ainult tõendi esitajatele.
Ühes Venemaalikus poes on ka pidevalt ringisebiv koristajamutt. Kaltsuga nühitakse pahuralt mööda katkist linoleumi ja klientide jalgu: "Aga ma just pesin siin, kuhu nüüd!" peatatakse kombeid mittetundev pooditungija.
Katakombides MVD-ga
Petseri klooster on hallivõitu äärelinnas nagu tõeline tsivilisatsiooni oaas. Kuuliaukudega lohakalt maalitud liiklusmärgi juurest juhatavad kloostri kätte sinna suunas liikuvad tumedates riietes mehed-naised.
Druþbaga langetatakse plekiga ülelöödud kiriku kõrvalt puuoksi. Kloostris niisama ei puhata, kuigi mujal valitseb olukord, nagu algaks keskpäevane siesta: kraavid on kaevatud igasse võimalikku ja võimatusse kohta, aukude ääres ootavad toruvirnad. Lähemal vaatlusel võib aga märgata, et auku on ammu kasvanud rohi ja torud kaetud paksu roostekorraga.
Putka turistidele Kloostri väravas on tühi. Putkapidaja põletab samal ajal putka taga oksi. Teada saanud soovist kloostrit näha, soovitab ta haakida end sappa nahktagides ekskursioonigrupile, mida iseloomustab kolmetäheline lühend: MVD. Siseministeeriumi armiliste ja siilisoenguga ekskursantide seas saab hiilida noore patsiga munga juhtimisel kloostri katakombidesse.
Pimedas katakombis süüdatakse küünlad ja rahvas liigub giidi juhtimisel sügavale maa-alustesse käikudesse. Kuulda on ainult nahakrudinat.
Munk-giid teeb ülevaate ajaloost ja rõhutab, et mitmete sajandite jooksul on ainult üksikud mungad kloostrist ise lahkunud. Mingist lõhenemisest pole juttugi. Oma elu kloostris veetnud paigutatakse pärast surma kirstuga sinnasamasse: suurde maa-alusesse koopasse hunnikusse. Taskulambiga kirstukuhilaid valgustava giidi sõnul ei hakka kogu see matmispaik ühtlaselt niiskes ja soojas õhus haisema sellepärast, et tegemist on püha vaimuga. Pärast järjekordse ruumi täitumist suletakse koobas altariga.
Kloostris nagu sõjaväes
Kloostri hoovil jalutab vanake, nooremad toetavad. Päike paistab läbi halli habeme, õhk on karge. Paks kiilaspäine munk tuleb mustade halattidega. Noormehed sätivad vanakese tasakaalu ja tulevad uurima: "Mulle läheb number 43," ütleb üks. Teine jätab numbri ütlemata. Välimuse järgi läheks talle XXL. Jalanõusid on ka pakkuda.
Noored kloostrisse tulnud mungad ei erine oma eakaaslastest, kes sõjaväkke lähevad. Elatakse kongides 3-4 inimest koos, ühiskongides jagatakse eluaset kuni 10 inimesega. Noored aitavad vanemaid.
"Kuidas te ilma perekonnata läbi saate?" küsivad MVD-lased, kes naised ja lapsed ekskursioonile kaasa võtnud. "Palvetades," vastab noor munk Georgi napisõnaliselt ja näitab 20-kilost ahelat, mida üks kloostrielanik eluaeg kandis. Kannatused aitavad himudest üle olla.
Kloostri kindlatele reeglitele alluv elu mõjub sealsete elanike tervisele kosutavalt. Kui mujal asulas on keskmine eluiga madal, elab kloostrirahvas tavaliselt kõrge eani: 80-90-aastaseks.
Sotsiaalabiosakond
Kinnimüüritud pelmeenisaali kõrval linnaväljaku serval on riigiasutus, kuhu pääsevad vaid terved ja tugevad: pikk, järsk puutrepp viib ülakorrusele, kus asub sotsiaalabiosakond. Abi ootab teise korruse fuajees: USA päritolu riideabikastidest paistavad eelmise moelaine riietusesemed, dressid, platvormkingad ja pruunid kostüümid. Laual on koolilapsekäekirjaga kirjutatud õpetus, kuidas täita ankeeti, et sellest abist natukene osa saada. On elanike vastuvõtuaeg.
"Meie ei tee siin midagi tähtsat, minge rajoonivalitsusse," on vastuvõtutoas laua taga istuvad ametnikud tagasihoidlikud. Ruum näeb välja nagu valimisjaoskond: lauad rivis, pakutakse õunu ja saab rahulikult sotsiaaltöötaja või vabatahtliku aktivistiga vestelda. Pakkuda pole abivajajatele peale kehakinnituse ja second hand kehakatete suurt midagi. Poes on ka asjad kallid, odav on alkohol.
Palgaraha on riik võlgu tavaliselt mitu kuud, keskmine palk Petseris on pool miljonit rubla (u. 1250 krooni). Kuigi see kõik on Jeltsini ajal jätkunud, valis Petseri rahvas ta tagasi. Pihkva oblastis tervikuna aga toetati rohkem Žjuganovit.
Rajoonivalitsus
Rajooni ülem Anatoli Montarovski näeb siiski Eesti külje all asuvat asulat pidevalt arenemas. "Meile tuleb lääne poolt Lätist ja Eestist kogu aeg inimesi juurde, ehitatakse pidevalt. Tulijatele tuleb elukoht leida, lasteaia- ja koolikoht tekitada. Eelmisel aastal ehitati uus koolimaja, uut haiglat ehitame, uut telefonikeskjaama ka."
Montarovski ootab küll rohkem turiste, kuid tema võimuses neid linna meelitada pole. "See on rohkem välisministeeriumide vaheline asi," on ta range piiri suhtes nõutu. "Enne 1991.-1992. aastat käis siin rohkem turiste. Kirikuid on palju, see aitab nii meid kui ka meelitab väliskülalisi. Klooster distsiplineerib."
Vaesunud piirilinnas on klooster päris populaarne. Noored lähevad sinna heameelega. "Mis teil viga, te olete väike riik ja läänele lähedal," kommenteeritakse tänaval Venamaa ääreala viletsust kui endastmõistetavat asja. Petseri elanikud ususvad rohkem imesse.
"Kloostris on palju imesid juhtunud," kinnitab kloostrivaht. "Siin joostakse sügisel ümber kloostri, selline massijooks 3 kilomeetrit, see tervendab." Kuni uus haigla veel pooleli, on massijooks väga populaarne.
