Puhkepäev, 25.02.2000 Villu Zirnask, Eesti Päevaleht
Reis Edela-Boliivia inimtühjadele ja viljatutele aladele on kui reis teisele planeedile - sedavõrd harjunust erinevad on värvid, sedavõrd kummaline on maastik. Eriti meeltmööda peaks see kant olema J.R. Tolkieni kääbiku-raamatute või Salvador Dali maalide austajaile.
Reisi alguspunkt on Uyuni Põltsamaa mõõtu linn 800 km kaugusel Boliivia pealinnast La Pazist. Uyunist jääb kaugelt vaadates mulje kui kosmoserändurite laagrist asustamata planeedil. Nimelt asub küla keset hiigelsuurt ja tühja tasandikku, mida ääristavad vulkaanide üksikud tipud. Ent seestpoolt vaadates on tegu üsna turisti sõbraliku linnaga (kui te igapäevastest vee- ja elektrikatkestustest suurt numbrit ei tee).
Linke:
Hinnad: Korralik restoranieine läheb Uyunis maksma sadakond krooni, kohalikele orienteeritud söögikohtades saab kõhu täis 20-25 krooni eest või isegi odavamalt. Viimaste aastate turismibuumi toel on Uyunis avatud mitu korralikku restorani, lihtsad söögikohad on samuti talutava väljanägemisega. Kahese hotellitoa eest tuleb Uyunis maksta 80-200 krooni. Uyuni võõrastemajad on lihtsad, tärniga hotelle väikelinnas pole.
Vajalikku: Edela-Boliivia tuuride kõrghooaeg on juunist septembrini, kui ilm on külm (öösel võib temperatuur langeda isegi paarikümne miinuskraadini), aga kuiv ja selge. Oktoobrist detsembrini on üleminekuperiood, kus ilm enam külm pole, aga võib olla vihmane. Jaanuarist märtsini on teeolud vihmaste ilmade tõttu enamasti väga halvad ja paksult pilves taeva tõttu pole ka maastik nii muljetavaldav kui kuival perioodil. Uyunisse jõudmine on aega- ja vaevanõudev. Edasi-tagasi lennukipilet mõnda Lõuna-Ameerika suurlinna (Lima, Santiago, Buenos Aires, Sao Paulo) maksab 14-18 tuhat krooni, nendest La Pazi lendamine veel mitu tuhat krooni. Bussisõit La Pazist Uyunisse kestab 12-14 tundi (bussid pole halvemad kui Eestis, aga tee küll - umbes kaks kolmandikku läbitavast 800 km-st on praeguse seisuga asfalteerimata). dzhiibituuri Loode-Boliiviasse on võimalik alustada ka San Pedro de Atacamast Tðiilis, kuid sinna jõuda pole oluliselt lihtsam kui Uyunisse.
Uyuni põhiline vaatamisväärsus on linnast umbes kilomeetri kaugusele jääv rongide surnuaed - hulk oma aja ära elanud vaguneid ja vedureid, mis on keset kõrbe lükatud.
Maailma suurim soolajärv
Uyunist reeglina ennelõunal algava dþiibituuri esimene sihtpunkt on Salar de Uyuni, maailma suurim soolajärv. Eestlastele meenutab see veidi meie talviseid järvi, kuid ainult veidi - esiteks on Salar de Uyuni taevale ligi neli kilomeetrit lähemal (kõrgus merepinnast 3660 m) kui meie järved, teiseks pole Eestis talvel kunagi nii eredat päikesevalgust kui seal. Värvidest valitsevad helesinine ja valge, mistõttu vahel on raske vahet teha, kus on taevas ja kus maa. Ulmelisemaks muudab pildi see, et kauguses nähtavale ilmuvad saared ja liiklusvahendid tunduvad õhus hõljuvat. Soolajärve inimtühjadel saartel kasvavad üksnes hiigelsuured kaktused. Ent kõige tihedama kaktusemetsaga saar on asustatud - selle kummalise koha on oma elukohaks valinud don Alfredo, kelle hobi on saarest mööduvate rattamatkajate kohta päevikut pidada. Uyuni soolajärvele järgneb hulk väävlilõhnalises vees jalutavate flamingodega laguune lumiste vulkaanitippude taustal. Seejärel tuleb hulk kilomeetreid kõrbemaastikku, kauguses paistmas lumised mäetipud, lähemal erinevaid pruune ja kollaseid värvitoone demonstreerivad künkad (eestlase mõõtkavas annavad needki tõsiste mägede mõõdu välja). Kõrbe lõpuosas asub lagendik tuulest voolitud kivirahnudega, millest mõni oleks kui skulptori käe alt tulnud. Paarkümmend kilomeetrit kivirahnudest lõuna poole asub Laguna Colorada - purpurpunase vee, lumivalgete soolapankade ja vees jalutavate heleroosade flamingodega järv.
Rattaga läbi kõrbe
Üllatavad maastikud pole sellega veel lõppenud. Ees on veel üks ebamaistes värvides järv ja kurjakuulutava ilmega kõrbeala, kus ühel pool teed on kivirahne hõredalt täis külvatud tumehall väli (tekib tunne, et mõni nõid on seal möödasõitjate kallal moondamistööd teinud), teisel pool ideaalselt tasane helepruun tühi lagendik. Reisi lõpetab (Tðiilisse suundujate jaoks) või pöördepunktiks on (Boliiviasse jääjate jaoks) ka maises mõttes ilus Laguna Verde ligi 6000 m kõrguse vulkaan Licancabur'i taustal. Tüüpiline dzhiibituur kestab kolm või neli päeva. Kellel ebamaiste maastike vastu suurem nõrkus, tasub kaaluda kirjeldatud piirkonna läbimist jalgrattal. Selleks kulub vähemalt kuus – seitse päeva, mille vältel tunnete ennast tõelise kuu-uurijana. Aga rattamatka mõtet tuleb tõesti tõsiselt kaaluda, sest tegu on vägeva väljakutsega igale rattamatkajale: läbida tuleb üle poole tuhande kilomeetri, sellest suurem osa kõrgemal kui 4000 m merepinnast, paarkümmend kilomeetrit isegi 5000 m kõrgusel. Sealjuures tuleb lisaks tavapärasele matkavarustusele kaasas vedada kolme kuni viie päeva vee- ja vähemalt nädala toiduvaru. Ratta teeb see loomulikult raskeks, tee on samas halb või ülihalb (sageli pehme liiv, kive täis külvatud või uskumatult treppi sõidetud). Teekonna raskusele vaatamata see kant rattamatkajaid meelitab: kui ilmaolud vähegi lubavad, on keegi ikka teel. Meelitab ka mootoriga sõiduvahendeid eelistavaid rändureid: dzhiibituure läheb Uyunist iga päev teele vähemalt neli-viis (reeglina mahutatakse autosse kuueliikmeline grupp), suure nõudluse toel on reisibüroode arv väikelinnas viimase kahe aastaga kasvanud 12-lt 24-le.
