Linke:
Lenini mäetipust:
Lenin mäetipp oma 7134 meetriga asub Pamiiris Taga -Altai ahelikus Kõrgõstani ja Tadzikistani piiril endise N. Liidu kõrgeima mäe Peak Kommunism (7495 m) lähedal.
Pik Lenin vallutati 1928. aastal Saksa mägironijate (E. Allwein, E. Schneider, K.Wien) poolt. Esimesed eestlased jõudsid Lenini mäetippu 11. 08.1965 Peeter Varepi juhtimisel.
Osalejad:
(ka finishis oli meid õnneks sama palju)
Valdo Kangur – ekspeditsiooni juht ja õpetaja
Valdek Udris – juhi abi, operaator, lumelauaga
Toomas Sumeri (“Viina- Tomm”- töötab alkoholifirmas) - karske mees, jalamees
Natalja Gerassimova –Viina- Tommi elukaaslane, tuli puhkama
Indrek Hein (“Ingrid”) – pintsaklipslane, lumelauaga
Toomas Holmberg (“Holms”) –karm mees, täitmatu isuga, jalamees
Anti Hirvoja – elupõline matkamees, jalamees
Tatjana Hirvoja (“Tata”) – samuti elupõline, Anti elukaaslane, tuli puhkama
Jüri Vilismäe (“Jürka”) – jalamees, hoidis kõigil tuju üleval ja maandas stressi
Kristjan- Erik Suurväli – pankur, lumelauaga
Boris Slepikovski (“Borja”)– arst, jalamees
Ilkka Koskinen (“Pikk- Ilkka”) – põtrade pealik, lumelauaga
Ilkka – Mikael Uusitalo – suuskadel
Aksana Koivunen (“Aksu”) – alati lõbus, suuskadel
Anti – Juhani Kurola (“Põdra Anti”) – suuskadel
Riku – Mikael Lavia – suuskadel
Eestlaste esimene laskumine lumelaual Lenini mäetipult – 7134 m
Noorte Matkaklubi Pamiiri Ekspeditsioon 2000
Kirjutas Valdek Udris
Aprill, 1999. Mineralnõje Vodõ – Peterburg’i rongi kupee. Ülemeelikus tujus ja ütlematagi arusaadaval põhjusel veidi kilavate silmadega eesti keelt kõnelevad mehepojad arutavad tulevikuplaane. Kupee on pungil lumelaua- ja mäesuusakottide ja muude pampude koormast. Seljakotid on jõuga pinkide alla surutud. Igasugu kotte ja pakikesi on naridel, aknaalune lauake on kaetud nii täis, kui tühjade õllepudelitega, ajalehevahelt paistab vobla saba, viimasest jaamast ostetud kartulid auravad kilekotis hapukurgi kõrval. Iseloomulik, kaua väljaspool tsivilisatsiooni kasutuses olnud jalavarjude, sokkide ning nii vana kui ka värske higi lõhn.
Mehed tulid Kaukaasiast, Elbruselt. Saadi hakkama teoga, mida eestlased polnud veel teinud – laskuti suuskadel, lumelaudadel Euroopa kõrgeima mäe tipust.
Loomulikult tekkis idee – kuhu, mida edasi? Tahtsime kõrgemale ja siin ütles keegi – “Leninile”. Ning järgnev aasta möödus Noorte Matkaklubi uue ekspeditsiooni - eestlaste esimese laskumise setsmetuhandelise mäe tipust - ettevalmistuste tähe all. Leidsime oma ekspetsidele ka kõlava üldnimetuse – “Lumelaual ja suuskadel maailma mägedelt”. Bossiks sai nagu ikka väsimatu Valdo Kangur.
Lenin mäetipp om 7134 meetriga asub Pamiiris Taga -Alai ahelikus Kõrgõstani ja Tadzikistani piiril endise N. Liidu kõrgeima mäe Peak Kommunism (7495 m) lähedal.
Pik Lenin vallutati 1928 aastal Saksa mägironijate (E. Allwein, E. Schneider, K.Wien) poolt. Esimesed eestlased jõudsid Lenini mäetippu 11. 08.1965 Peeter Varepi juhtimisel. Mägi omab alpinistide seas kõrget reitingut, kui suhteliselt lihtne (mööda klassikalist marsuuti) ja kergesti ligipääsetav seitsmetuhandeline. Samas on ta ka kuulus oma raskete ja ebapüsivate ilmastikutingimuste ning laviiniohu poolest. Mäe vallutajaid ootab igijää ja -lumi, väga madalad temperatuurid, tormituuled ja loomulikult ka hapnikupuudus.
Mäel on oma maise teekonna õnnetult lõpetanud kindlasti tugevalt üle saja alpinisti, nende seas ka vähemalt 5 eestlast. Ainuüksi 1990 aastal hukkus korraga ühes suures laviinis erinevatel andmetel 43 kuni 60 inimest, kellest ei leitud enam kedagi.
Kõrguste vahe tipust põhjaseina pidi jalamini sõitjail on ligi 3 km. Esimest korda sõideti tipust alla suuskadel 1968- ndal aastal, esimene lumelaudur (venelane) laskus tipust mööda põhjaseina 1999- ndal. Minul oli siis au olla teine.
Uurisime vanadelt tegijatelt mis ja kuidas, sobrasin vast kümneid ja kümneid tunde internetis inffi otsides. Sai ka üksjagu meediakära tehtud, niiöelda mulli puhutud ning toetajaid otsitud. Asjaajamine kippus vahel hulluks tegema.
Talve jooksul harjutasime Valdoga usinalt freeride sõitu. Minul lõppes see küll lõhutud põlvega, kui metsas jalaga kuuske püüdsin langetada, kuid jõudsin siiski kamaluga kogemusi saada.
Vahetult enne enne ärasõitu käisime Valdoga veel Kaukaasias aklimatiseerumas. Tema viis oma 60 jüngrit alpilaagrisse, mina viskasin viluga Elbruse otsa, lumelaud seljakoti küljes. Kuna kevadel 1999 laskusime Idatipust, siis nüüd võtsin suuna Läänetippu. Sadulal kohtusin Jaan Künnapiga, kes oma rahvaga sama teed tallas. Viisakusavaldused. Tipp tuli imelikult kergelt. Kuid allasõit sadulani polnudki oodatud maasikas. Kivikõva firn, kohati jää. Mõtlesin ärevusega, kui juba 5000- sel on nii jäine, mis meid siis veel 7000- sel mäel ees ootab. See oli mul neljas kord Elbrusele ronida, kusjures iga kord olen enesele lubanud, et see oli viimane. Mine sa vaata inimhinge sisse…
Leidsime hulga mõttekaaslasi- “hullude” grupp kasvas vahepeal isegi 24 peani, kuid Tallinnast astus 23. Juulil 2000 Moskva rongi siiski vaid 16. See oli peaaegu rahvaste paabel- venelased, eestlased ja soomlased.
Niisiis, 23. Juuli 2000.
Transportisin laevaga saabunud meie grupi põderliikmed Balti jaama pagasit hoiustama. Ja otse iseenesetmõistetavalt POLE meie kodulinna raudteeväravas PAKIHOIURUUMI! Kuul pähe! Kuid loodus tühja kohta ei salli ja teenusteturg veel vähem – oli onu (ütleme) Vasja, kes 25 eegu eest ladus sommide 10- kond seljakotti ja suusad – lauad tühja tuppa.
Õhtu, Balti jaam, Moskva rong, perroon rahvast ja meie pakke täis. Kokku üle 300 kilo ühiskondlikku varustust + suusa ja lauakotid + igamehel seljakott või kaks. Loopisime kogu kama esialgu kiiruga 2 kupeesse, need said maast laeni. Siis ajakirjanikud, fotograafid, televisioon, paber - ja kaameraintervjuud, nutvad naised…
Vagunisaatja hakkab meid vagunisse ajama, lahkumistoostiks raputab Valdo korralikult ja avab õllepudeli (shampuse unustasime). Pritsis sama hästi, kui shampus ja ajakirjanikud ning TV3 kaamera said oma osa otse kümnesse.
Hommik, Moskva.
Laseme end sõidutada “Šeremetjevo 2” – e. Olid ajad, kui sinna oli asja vaid “neetud purzuidel” ja “rahva teenritel”. Nüüd oli see samasugune suht räpane nagu kõik Moskva lennujaamad. Korraga leidsin - hoolitsedes selle eest, et kõik oma piletid- viisad kätte saaks, olin oma lennukipileti koju unustanud. Õnneks oli meil niipalju aega, et jõudsin turismifirmas dublikaadi välja kaubelda. Rahvas läks linna peale kes kolama, kes muumiat vaatama.
Õhtu - kõik on metropolist lennujaama jõudnud, algab check– in. Otse loomulikult tehakse ettepanek hoida kokku pagasi ülekaalu arvelt, makstes vaid 2/3 eest, kuid selge, et mitte kassasse. Kui me keeldusime, kahjutundega mõistagi (teadsime, et see võib kokkuvõttes veel kallimaks minna), lasid ametnikud kõik teadmised ja võimalused käiku, et vähemalt oma arvepidamises vähemat summat näidata.
Öö täis lennukimüra, enne koitu maandusimme Kirgiisi pealinnas Biškek’is (mõned mäletavad Frunze’na). Laotasime end lennujaama ootesaali põrandale maha ja hakkasime ootama, et äkki keegi tuleb nagu kokku lepitud vastu ka. Ega päris kindel ka ei saa olla, Aasia ikkagi… Ja ennäe, paari tunni pärast olidki nagu viis kopikat kohal meid vastu võtva firma esindajad koos järgmiste lennupiletitega.
Kelle 8 paiku hommikul sättisime end edasi lendama. – Oš’i. See on rajoonilinn (üle 500 000 elaniku!) Kirgiisia lõunaosas. Äkitselt selgus, et Valdole on 2 piletit eraldatud, minu nimele aga ühtegi. Ajasime joonde. Siis selgus, et registreerimine peatatakse, kuna tuleb lennukit vahetada – meie oma pole tehniliselt korras. Vedas! Loomulikult tehti ka siin ettepanek mitte maksta pagasi eest riigi põhjatusse ja auklikusse kukrusse, vaid hulga konkreetsemasse “fondi”. Pidime kahjuks jälle loobuma. Paradoks on selles, et sind lennukile saatev seltskond teenib sinu pealt nagu kirjeldasin. Kuid sihtjaama jõudnud, tahab sind vastu võttev ametnikkond ju ka sinu pealt teenida. Nimelt peavad sul olema ette näidata pagasitsekk iga viimse kui paki kohta – et neid on kaalutud ja nende eest makstud…. Nii, olles ülekaalu eest maksnud ja maksedokumenti palunud, sain üllatunud pilgu ja teistkordse küsimise peale mingi suvalise blanketi, mille tagaküljele kirjutati mind huvitav arv koos allkirjaga. Tunnikese pärast leiti kuskilt haruteelt üks tehn. korras lennuk ja sõit läks lahti Oš’ i.
40 min. mägede ja kõrbe kohal ning lennukist väljudes antakse kuumusega nagu puuga pähe - Kesk – Aasia ikkagi…
Oš on kuulsate Kesk Aasia “Siiditee” linnade hulgas auväärsel kohal. Tänavu täitus tal 3000 aastat. Tänavapilt on kesklinnas ütleks aasiapärane ja kaasaegne. Kui kauplusi oleks nagu meil, palk samuti ja hinnatase jääks nagu neil, siis nimetaksin seda maapealseks paradiisiks. Turiste siiski hoiataksin, et vargaid ja pätte on palju (riik on siiski väga vaene) ja seda ka miilitsa hulgas. See on vist kõige tulusam ja kindlam amet lihtrahva jaoks. Asi käib lihtsalt- kui sa erined oma käitumise või välimusega kohalikest, siis on see sama, nagu liiguksid sireeni ja vilkuriga, teatades, et oled potentsiaalne lüpsilehm. Võetakse joonelt rajalt maha, viiakse jaoskonda, otsitakse läbi ja üritatakse sulle kõiki võimalikke ja võimatuid kuritegusi külge pookida- küll viisa registreerimise, küll valuuta deklareerimise jne. kohta. Maksa trahvi. Kui suur see on? Torgatakse näpp kirgiisikeelses koodeksis mingi arvu peale. ja sinu ülesandeks jääb loota, et paragrahv, mis sellise karistuse annab, käib sinu “üleastumise” kohta. Mängitakse välja selle peale, et turist kardab, tahab sealt ruttu minema saada – ja maksab. Kui mäng ei õnnestu, võivad käiku minna raskerelvad – sinu asjade hulgast leitakse pakike mingi kahtlase valge pulbriga. Ja nüüd maksad sa juba heameelega. Soovitan käia koos kohaliku saatjaga.
Meil kellelgi nii hullusti ei läinud, vaid Jürka jäi seltskonnast maha ja võeti kohe ka vahele (nagu Moskvaski muuseas). Kuid tal polnud õnneks niipalju raha taskus, et olla miilitsale atraktiivne. Üldse, kui kellegagi midagi lõbusat (teiste arvates) juhtus, siis tavaliselt ikka Jürkaga.
Saabudes Kesk- Aaasiasse, soovitan valgel inimesel teha põhjalikud korrektiivid suhtumises aega. Unusta kiirustamine, kas või kuumuse pärast. Kogu sealne ajalooline elurütm, kui sa sellega harjuda suudad, on, ütleksin pingeid maandavalt rahulik. Kui sul on mingi kellaajaline kohtumine kokkulepitud, võid minna paar tundi hiljem. Jõuad just õigeks ajaks. Kunagi kuulsin anekdooti, et kui Kesk- Aasias kuskil kõrbeauulis küsid muldvanalt aksakallilt, millal buss tuleb ja ta vastab, et kohe, siis see tähendab, homme- ülehomme. Kui ütleb homme- ülehomme, tähendab see nii nädala pärast, kui ütleb varsti, pead endale umbes kuuks ajaks ulu- ja ninaalust otsima.
Veetsime pea terve päeva hulgiturul toiduaineid ostes. Et mägedes tuli olla ligi kuu, oli neid vaja kohutaval hulgal. Me olime turul päeva naelaks- müüjad rippusid sabas, nagu vihalehed tagumiku küljes, sikutades käistest ja kutsudes oma kaupa vaatama.
Oš’ is ööbisime ühe öö lihtsas võõrastemajas, kus oli isegi soome saun suure basseiniga. See näis küll olevat ehitatud kuulmise järgi. Nii, et keegi kuskil käis soome saunas ja rääkis hiljem ehitajale, kuidas saun välja nägi. Kuid kõige olulisem, kuuma oli küllaga.
Hommikul laadisime oma kamad suure kongiga Kamaz’ile, suusa- laua- ja seljakotid katusele, köiega kinni, meeletu hunnik toiduaineid turukottides( samu kotte, mida meie Kadaka turul kauplejadki kasutavad olen näinud nii Lõuna Ameerikas ja nüüd ka siin), 10 suurt arbuusi ja jumal teab mis veel kõik.
Siin tooksin ära ühe meeleoluka dialoogi- Valdo: “Noh, seltsimehed alpinistid, kõik on peale pandud?! Pojehali!”, Natalja: “ Eksid, Valdo, meil on siin mitte ainult alpinistid, vaid ka kaasatundjad”. Nataljal nimelt pole olnud varasemas elus mägedega mingit kokkupuudet ja tema suhtumine mägedesse ja alpinismi oli nagu enamikul “normaalsetel” tasandiku- ja linnaelanikel- tundis südamest kaasa neile “enesepiinajaile”.
Sõit läks lahti üle Alai aheliku mägede. Tee keris end mööda kaelamurdvalt järske ja kõrgeid nõlvu serpentiinidena üle kahe 3500 m kõrgema mäekuru. Teepervedele on paigaldatud ärevust tekitavad tahvlid, “Autojuht, kontrolli pidureid”. Kas kontrollis?! Nõrganärvilisemad pidid selle teelõigu läbimise ajal keelduma silmi avamast. Jõudsime Alai orgu, alul pöörasime nina läände ja siis risti üle 30km laiuse oru lõunasse. Hiina piir jäi siit vaid nii 200 km ida poole. Lõunas kõrgus majesteetlik ida – lääne suunaline Taga Alai ahelik oma 4- 5- 6 tuhandeliste tippudega. Tema uhkust, Lenini tippu, polnud kahjuks pilvedest näha. Sõitsime läbi kišlakkide, kus kõik majad olid ehitatud savi-õleplokkidest, igal pool vaatas vastu vaesus. Kuid inimesed on toredad ja lahked. Teekond kestis 8- 9 tundi. Sundpeatused piirivalve ja sõjaväe kontrollpostides möödusid ektsessideta.
Siin räägiks “sõjast Kirgiisias”. Paljud pidasid meie sõitu ohtlikuks just selle tõttu. “Seal võetakse välismaalasi pantvangi, tapetakse, kui ei maksta ja kui makstakse, siis ka”. Nii see tegelikult tõesti on. Kuid kohapeal käinuna ja asja uurinuna väidan, et sõjaline konflikt küll on Oš’i rajoonis, kuid mitte Lenini all. See jääb 100- kond km. lääne poole, Kirgiisi ja Tadziki piirile Batkeni- Karavšini kanti ja oli siiani täielikult lokaliseeritud ning kontrollitud regulaarvägede poolt. Konflikti teine osapool on Tadzikistanist palgatud bašmatsigrupeeringud. Käibib 2 versiooni konflikti põhjuste kohta.
Ametlik: opositsioonirühmitus, kellel olevat 1500 toetajat, tahab luua sinna kanti väikest sõltumatut islamiriiki.
Mitteametlik: Afganistani ja Tadzikistani narkokartellid võitlevad lühema salakaubatee loomise või säilitamise eest läbi Kirgiisia territooriumi. On küllaltki tõenäoline, et need põhjused võivad olla omavahel seotud. Kuid ma ei väida kindlasti, et see on tõde. Võib eksisteerida veel kolmas põhjus, mis tuleneb Venemaa endisest koloniaal- ja rahvastikupoliitikast ning praegusest välisploiitikast.
26. Juuli
Niisiis varaseks õhtuks olime Peak Lenini baaslaagris (BC) Atšik Taši orus 3600 m kõrgusel. Tuttavad kohad, äratundmisrõõm – olin siin 1991- ndal aastal, siis jäi tipp vallutamata, kehva aklimatiseerumise tõttu. Mällu on sööbinud pilt, kuidas vedeleme koos Vikiga (Tartu alpiklubist) hirmsa peavaluga 6100 m kõrgusel harja peal tuulevarjus, aeg aajalt laseme neljakäpakile ja tühjendame sisikonda (mis on tegelikult juba ammu tühi) ning vaatame kahjutundega järele teistele, kes tõusevad vähehaaval mööda harja tipu poole. Kuid hooaeg ei läinud siiski luhta, ennem olime laagerdanud Lenini lõunaküljel, kus tegime kahele mäele esmavallutused, nimeks said nad Norma ja Paide. Vägev oli seista ligi 5,5- tuhandese mäe tipus, kuhu enne sind pole inimjalg astunud.
Orus oli hetkel kolme turismifirma ajutised baaslaagrid + statsionaarne MAL- i laager. Enamuses olid laagrite asukaiks välismaalased. Meie laager oli oru suudme lähedal maalilises kohas küngaste vahel väikese järvekese kaldal. Veidi eemal oli veel mitmeid järvesilmi. Laagri kõrvalt mööda vuliseva oja kaldad, ümbritsevad niidud ja ka “Sibulaväli” kõrgemal, olid palistatud imeilusate udusulgjate “edelweiss”idega. Kohati oli neid Punase Raamatu lilli nii tihedalt, et polnud võimalik käia neile peale astumata. Sättisime end telkidesse sisse, pakkisime kotid lahti ja esimene öö magamiskotis, pärast kurnavat tuhandete kilomeetrite pikkust reisi, oli ehtne blackout.
27. Juuli
Hommik, Valdo alustas sportlikult, läks jooksma. Mina piirdusin füüsilise tegevuse osas telgist välja tulekuga. Tagasi jõudnult, teatas Valdo, et seadis suhted sisse karjusega, kelle jurta asus üsna lähedal, künka taga. Leppisid kokku, et saame tema juures endile pidevalt süüa valmistada ja ka hobuseid rentida varustuse C1 (laager 4300 m) veoks.
Tutvumine kohalike karjuste ja üldse lihtrahvaga on elamus omaette. Kirgiizid ajavad maikuus orus asuvatest kišlakkidest karjad suveks mägedesse, sest suvel pole all orgudes loomadel midagi süüa, kõik kõrbeb. Tagasi tullakse alles septembris. Alpilaagrite elanikud on karjuste jaoks mitte ainult lisasissetuleku allikaiks (varustuse vedu hobustel ja jakkidel), vaid ka uudishimu rahuldamiseks nende jaoks nii kauge ja ebamaise välismaailma suhtes. Nad, nii vanad kui ka noored, on alati valmis võõraga suhtlema. Ja kui sa veel näitad üles lugupidamist kumõšsi vastu, kutsutakse sind jurtasse sisse nagu oma sugulast. Aga lugupidamist pererahva suhtes võib näidata ka lihtsalt koos nendega rohelist teed juues, visates end jurtapõrandal vaibale külili, lõpmatult maast ja ilmast loba ajades, kiiret pole ju nagunii kuhugi- Aasia ...
Nõnda siis, oli imeilus ilm, oru lõpus kõrgus taevasse majesteetlik Mägi, kuhu meil tuli jõuda. Ei saa minna Mäge vallutama, üldse ei saa mägesid vallutada. Mägi ei tee sulle takistusi tippu jõudmiseks vaid siis, kui Ta näeb, et sa oled valmis, nii vaimselt kui ka füüsiliselt, Tema tipul seisma.
Pudru näost sisse aetud, startisime kerges varustuses esimesele aklimatitõusule- Putešestvennikute kuruni (4125 m).
Kõrgalpinismis tõustakse mäele järk järgult, luues mäenõlvale sobivate kõrgusevahedega laagreid – aina kõrgemale ja kõrgemale. Vahepeal käiakse ka all, BC- s puhkamas. Kõik see on vajalik organismi harjutamiseks hapnikuvaegusega. Seda kõrgmägede iseärasust mitte arvestadaes, võib väga kurvalt (koduste jaoks) lõpeteda. Leninil on tavaks peale baaslaagri (BC) luua veel 3 laagrit: C1- 4300 m; C2- 5300 m; C3- 6100 m, meie püstitasime veel ka C4- 6400 m.
Sellel ja järgmistel päevadel tegelesime põhiliselt varustuse komplekteerimise , korrastamisega, sõnaga ettevalmistustega tõusuks ja kõrglaagrite loomiseks. Peale selle tuli õige mitmeil meie seltskonnast tegeleda peale kõige muu ka aktiivselt oma ihuhädadega- nimelt ei ole eurooplase organism vastuvõtlik nii äkilisele elukeskonna ja mõningasele toidukaardi muutusele. Kuid selleks puhuks olime Oš’ist ettenägelikult hulga vetsupaberit varunud.
29. Juuli
Varahommikul ajas sõber- karjus hobused meie laagrisse. Sidusime eelnevalt valmispandud pambud neile turjale, igale a’ 50- 60 kg ja karavan läks teele. Ise läksime nii 10- 15 kiloste kottidega järele. Kama oli siiski veel nii palju, et järgnevail päevil saatsime C1 poole teele veel 2 karavani. Üle Putešestvennikute kuru jõudnud ja Lenini liustikule laskunud, oli seltskond juba hajali vajunud, igaüks liikus oma tempos. Liustik on selles osas põrgulikult pikk ja üsna lauge. Mitte kõik polnud veel kohanenud selle kõrgusega. Jürka tundis end poolel teel halvasti ja otsustas tagasi pöörata. Jagasime tema ühiskondliku kama Viina- Tommiga oma kottidesse ja surusime edasi. Siit arenes Jürkaga jälle üks koomiline lugu. Esiteks lagunesid tal poole tee peal saapad- pool talda ja konts tulid alt ära. Ta ise oli muidugi nördinud- need olid ju teda nii hästi juba vist 8 AASTAT teeninud ja nüüd ÄKKI vedasid alt. Ette rutates mainin, et Jürkal olid varusaapad all laagris. Üldse oli tal pea kõike topelt, mida võis ka tema 2 seljakoti suurusest aimata. Olnud oma kamad lõpuks kõik üles vedanud ja telki ära mahutanud, ei tahtnud telgikaaslane Viina- Tomm oma suht väikse seljakotiga enam ära mahtuda. Niisiis, kui Jürka tagasi BC läks, jõudsid talle järgi 2 meie BC giidi. Näinud, et J. on omadega üsna läbi, saatsid nad BC- sse jõudnult talle auto vastu ja keegi väljamaalane kinkis saapad. Ka laagriarst (meie oma arst, Boris, saabus mõningase hilinemisega- 08.08) otsustas, et J. vajab “intensiivravi” ja andis talle korraliku punnsuutäie piiritust turgutuseks. J.meeleheitel sisikond ei suutnud sellise energiapommiga aga hakkama saada ja väljastas selle hetk hiljem jurta ukse kõrvale. Arsti arvates oli see normaalne ja käskis veel võtta, öeldes, et küll teine jääb pidama, läheb aklimati heaks. Jäigi.
Arsti kohta peab ütlema, et ta näis olevat sügavalt veendunud- piiritus ja viin on imerohud, soovitas kõigile ja tarbis ka ise ohtralt. Profülaktikaks arvatavasti.
Õhtuks jõudsid kõik tagasi BC- sse, küll väikese vahejuhtumiga. Nimelt ei märganud Tatjana rada, kust tuli liustikult ära, kaljudele pöörata ja põrutas edasi ule liustiku otsa sügavasse jõeorgu. Kui Valdo ja soomlastega viimastena raja pöördeni jõudsime, istus Anti H. nukrana kivi otsas ja kurtis, et naine on kadunud. Otsisime elutut keha või vähemalt seljakotti mõnda aega jäälõhede ja moreenvallide rägastikus, kuid tulutult. Siis saatsime teised õiget rada pidi BC- sse, ja Valdoga kahekesi läksime Tanja arvatavas liikumissuunas. Paras sebimine ja ronimine oli, mitmekümne meetristelt järskudelt moreenvallidelt pudenes pidevalt igas kaliibris kive pähe. Aeg ajalt oli ka mingeid jälgi näha. Lõpuks tuli veel sügavast jõeorust oma 50- 60 m üles, Sibulaväljale ronida. Orientiiriks oli usbekkide BC peldik, mis oli järsaku servale ehitatud. Seal saime teada, et Tanja oli nii 1/2 h tagasi samast üles roninud. Jäime Valdoga usbekkide baari 5$- liste õlledega higiseid kehi jahutama.Aeg lendas märkamatult. Lahkudes kodu, BC poole oli juba pime. Teepeal sõitis vastu meie laagri auto, oma poistega. Tulid meid otsima ja päästma. Laagris oldi kindlad, et midagi on juhtunud ja käivitati päästetööd.
31. Juuli
Nüüd lähme kogu seltskonnaga C1- e ja jääme sinna pikemaks. Vaid Nataša jäi alla BC valvama ja kohalike meestega plaani pidama. Teekond möödub juba tunduvalt kiiremini, kere on selle kõrgusega kohanenud. Paks lumi tuleb maha, läheb tormiks. Enamuse ajast istume suures renditud köögitelgis, mille narmendav uks laseb aimata, kui terve ta kunagi oli. Ajame väsimatult möla.
C1 asub liustiku keskmoreenil. Jääd katab ½ kuni mitme meetrine kiviklibu kiht. Telke on kümneid, rahvast on palju ja igat masti, ja voorib ka neid nii üles kui alla. Kolmest küljest on laager piiratud imposantsete ja sügavate jäälõhede võrguga. Ilus koht. Lenini majeesteetlik ligi 3 km- ne põhjasein kõrgub otse laagri kohal. Uurime binokliga tipu ümbrust, et leida loogiliseimat ja ohutuimat pealesõiduvõimalust N- seinale. Elame ja kohaneme paar päeva C1- s ning teeme ettevalmistusi C2 (5300 m) tõusuks. Nüüd tuleb juba kõik kõrgemates laagrites eluks vajalik oma isiklikul turjal üles vedada.
02. August
Hommikul stardime täisvarustuses C2 suunas. Ilm pole just suurem asi, kogu eelmise päeva on lund puistanud, öösel oli äike. Otsime udus jäälõhede labürindist ohutut läbipääsu, kõik teemärgid on lume all. Hakkab jälle sadama. Liustik on väga ilusa reljeefiga, orud, künkad, vertikaalsete kallastega jõed, mis kaovad äkki põhjatute kaevude kaudu liustiku sügavustesse, väikestes orgudes- aukudes järvesilmad.
Algas äike. Ja nüüd elasime kõik läbi midagi, mida keegi meist polnud varem kogenud. Oma suht paljude mägedes käidud aastate jooksul olin sellest korduvalt kuulnud, lugenud, kuid mitte kordagi vast õnneks läbi elanud. Mina ees rada otsimas, loivasime hanereas, raskete kottidega, minul ja Kristjanil lumelauad seljakoti küljes. Äkki kuulen, sääsk pagan piniseb kõrvas! 4300 m kõrgusel, miinuskraadidega! Ja ei lenda ära. Siis taipan- õhk on elektrit täis. Oleme äikesepilve all! Tõstsin kepi kõrgemale, sirin läks tugevamaks, tõstsin käe, sirin läks tugevamaks. Olime keset lagedat liustikku oma metallkantidega lumelaudade, matkakeppide ja kirkadega ideaalne sihtmärk välgule! Kähku varjusime küngaste vahele madalamasse kohta, kotid, kirkad, kepid endast eemale. Ootasime mõnda aega, taevased jõud märatsesid. Välgunooli ei näinud, udu oli, kuid müristas pidevalt, nagu kihutaks kiirrong sust kõrvalt mööda. Mäed kajasid kurjakuulutavalt järele. Võtsime asja kergelt, nautisime uut kogemust- sirutasime näppe üles, kõdistas mõnusalt näpuotsi, kuid oli siiski nii valge, et “Elmo tulesid” ei näinud. Mõne aja pärast sai aga kükitamisest siiber, otsustasime C1- e tagasi minna, võtsime kamad ja läksime. Lumelauaotsad särisesid ikka nagu verivorstid. Äkki kuulsin tagant röögatust, vaatan, Indrek viskas koti ja kepid kus kurat, ise räntsatas ka siruli, käed ümber pea. Kas tõesti sai pihta?! Aga jumal tänatud, elab ja pole nagu söestunud ka ükski nähtav kehaosa. Ei oska seletada, miks just tema sai tugeva staatilise elektrilaengu nii kui kepi maha pani. Nüüd hakkas tõesti kiire, hoides kõiki metallasju võimalikult madalal, tormasime ummisjalu, püüdes varjuda liustikuküngaste vahele, laagri poole. Õnnelikult telkideni jõudnud, ei suutnud keegi enam emotsioone tagasi hoida- kõik rääkisid kõigiga ja korraga.
Äikest jätkus kogu päevaks ööni välja. Kui hämaraks läks, sai jälle tsirkust tehtud- sirutad harali näpud üles, näpuotstesse ilmuvad sirisevad, särisevad sinised “Elmo tulukesed”. Vähe sellest, meie eranditult eriti pikajuukselised sommid demonstreerisid fantastilisi soenguid. Katmata peadel orienteerusid juuksed täpselt elektrivälja suunas st. vertikaalselt üles.
03.August
Ilm enne päikesetõusu imekaunis, Lenini lumine tipp esimestes kiirtes oranz, siis kuldkollane. N- sein veel varjus. Täna läheme teisele katsele C2 poole. Valdo jäi maha- kõht keeldus seedimast omaenda valmistatud putru. Kotid said 15- 20 kg.Üsna varsti lõppes liustiku lauge osa jäise seinaga. Järsemal osal kallet nii 45° ja 40 m pikkuselt. Astmed tegid meile usinad saklased, kes pidasid oluliseks esimestena laagrist välja lennata. Rada läks algul liustiku keskjoont pidi tipu sihis, laveeris ümber ja üle kitsaste ja laiade pragude, mõlemale poole jäid suured jäämurrud. Pragudel oli sügavust nähtavas osas kümneid meetreid, kogu liustikul võib jää paksus varieeruda sadade meetrite ulatuses. Tavaliselt lõpeb sellistesse pragudesse sisse kukkumine mitte prantsatamisega tema põhja, vaid siis, kui teie keha on juba Emakese Maa mõjul märkimisväärse kiiruse saavutanud, hakkab lõhe kitsenema ja lõpuks tunnete ebamugavat survet nii rinnakorvile kui ka kogu kehale. Lõpuks ilmutab end vaimusilmas teile EMEX’i press, mis vanametalli brikettideks pressib. Oma kolba, roiete ja teiste kontide raginat te arvatavasti õnneks enam ei kuule, sest tõenäoliselt on te süda hirmust seisma jäänud. Sellepärast läksime meie korralikult sidemes e. köiega omavahel ühendatult . Eriti oluline on see peale lõunat, kui lumesillad pragudel on pehmeks läinud. Üks pragu oli nii lai ja lahtine, et kohalikud giidid olid paigaldanud redeli. Tuli veel mitmeid ohtlikke pragusid lumesildasid mööda ületada, adrenaliini oleks jätkunud ka jagamiseks.
Kõrgus hakkas meestele tunda andma- peavalud. Umbes 5000 m peal pöörab rada paremale ja traverseerib pikalt Razdelnaja tipu alla. Jõudnud 5200 m kõrgusele, hakkas paistma C2. See asub kitsas 3-st küljest rippliustikega kaetud kaljuseintest piiratud katlas, nimega Skovorodka (Pann). Neljandat külge piirab võimas , pikk ja lai jäämurd.
Selle jääkaose sügavustes, mitte kaugel C2- st, puhkavad mitteametlikel andmeil ligi 60 eri rahvusest alpinisti maised jäänused. 1990 aasta 13- ndal juulil pühkis maavärinast põhjustatud suur laviin öösel kogu C2 samas kõrval asuvasse jäämurdu. Vaid, kui ma õieti mäletan, vist 2 meest pääsesid eluga, kuid vigastatult. Mitte ühtegi surnukeha ei õnnestunud leida. Mõned aastad hiljem korraldatud spetsiaalne otimisekspeditsioon olevat leidnud siiski jääkose sügavustest 5 laipa. Nüüd asub laager suht ohutumas paigas, veidi eemal vanast kohast ja kõrgemal.
Enamus seltskonda polnud veel valmis 5000- liseks kõrguseks- tundsid end üsna halvasti ja kotidki olid liiga rasked. Seda näitas ka aeg- olime tulnud juba pea 8 h. ja tunnike jäi veel minna. Hiljem, kui aklimatt oli juba käes läbisime sama lõigu 4 tunniga. Niisiis võtsime Toomastega neilt ühiskondliku varustuse ja jätkasime teekonda C2- e. Olime ka ise omadega nii läbi, et C2 jõudsime alles 1 h pärast, kuigi see näis olevat siinsamas. Püstitasime telgid, loopisime kottide sisu telki, keetsime ühe kiire tee kommide ja küpsistega ning tagasi alla. Järgneva päeva puhkasime.
05. August
Uus tõus C1- C2, uus koorem selga, nüüd suutsid juba kõik end üles venitada. Valdo ja Toomas tulid juba päev varem. Tegid ka tõusu ligi 6000- le. Esimene öö 5300 m möödus minul ja veel mõnel peavaluga. Hommikul polnud ka enesetunne just kuldne, kõik teised panid üles C3 (6100 m) poole. Seedisin, seedisin ja läksin ka. Raske oli, aga vähehaaval venitasin end siiski harjani (5700 m), mis viib Razdelnaja tippu. Siis oli ka aur väljas. Teised jõudsid kõik eri kõrgustele (5800- 6000 m). Oli selge, et minu organism adapteerub aeglasemalt, kui teistel. Alla jõudnult viskasime magamiskotid ja matid seljakotti ja punusime alla C1. Mina ja Indrek jäime sinna, teised läksid BC- sse. Plaanis oli pikem puhkus enne tipu ründamise perioodi. 06. 08. tegime Indrekuga aklimati jaoks veel ühe kiire käigu C2- e, viisime ka veidi kraami. Samaks õhtuks jõudsime ka meie alla BC- sse.
08. August
Paaripäevane puhkus BC- s. Saabub meie kauaoodatud doktor Boris ja tahab takkajärele kõik tegematajäänud vajalikud ja mittevajalikud profülaktilised raviprotseduurid (ka süstid ja klistiirid) korraga ära teha. Suudame siiski tõestada, et saime nendega ise hakkama. Raskelt ohates piirdub Boris vererõhu mõõtmisega, küsides siiski nelja silma all kõigilt, ehk ta siiski kurdab millegi üle.
Esimesel puhkuse õhtul karjuse juures söögiorgial ei suutnud ma end tagasi hoida , jõin 2 suurt piaali kumõssi (hapendatud märapiim) ja peremehe hoiatusest hoolimata veel ka sama palju airaani (hapupiim) peale. Nimelt ei pidanud need 2 asja kõhus omavahel sobima. Karjus ütles, et kui jood, tuleb kõhus sõda. Tuli ka, öö jooksul jooksin telgist välja korda korda 5 oksele ja sama palju sitale. Hommikuks oli adrenaliini täispumbatud alpinistist järel vaid ahervare. Intensiivravi ja imerohtude abil sain siiski teistega koos puhkepäevade lõppedes üles minna.
Tegeldi jälle ettevalmistustega viimaseks, otsustavaks tõusuks, kuid ka puhkame – vedeleme ühe künkataguse järve äärsel plääzil koos köögikatadega (üks ilusam kui teine).
Ka soomlase tulid alla puhkama. Nad jõudsid teha C2 Lipkini ribi õlale (5100 m), viisid osa varustust Lipkini kaljudel 5700 m kõrgusele ja said hea sõidu suuskadel laudadel C1- ni.
Üks õhtu tuli äkitselt paks ja märg lumi maha. Seda muudkui sadas ja sadas ning siis ei pidanud minu ja Valdo telgi raami torud enam rõhumisele vastu. Õnnetuseks olin läinud juba magama. Ja siis oli see paks lumehunnik mul kaelas, see oli nii raske, et oli tõsine tegu enese liigutamisega. Summutataud hädakisa peale tuldi ja kaevati mind välja. Pärast läks lumesõjaks meie ja köögikatade vahel. Relvarahu märgiks ehitati Vabadussammas- lumememm, millele meie kutid lisasid ülemised naissootunnused. Köögikatadel polnud aga ei häbi ega au- lisasid memmele baklazaanist ja kahest tomatist iseloomulikud meessoo tunnused.
Polegi veel rääkinud meie BC- st. Keskel on personali raadio- ja söögitelk . Kõrval järelveetav köögiputka ja suur jurta- söökla. Siis ringiratast klientide telgid, suured ja väikesed. Jurta taga künka otsas aga …SOOME SAUN! Sauna kõrval … järveke! Leiliruum oli tehtud vist vineerist, plekist ja heast tahtest ning soojusisolatsiooniks paksult vilti. Pesuruumi seinteks oli raami peale tõmmatud present. Köeti seda kaadervärki diiselkütusega (puid seal pole). Me oskasime sellest taevaõnnistusest lugu pidada.
Ja siis oli meil seal peldik veel ka! See vääriks tegelikult eraldi peatükki…
11. August
Startisime hommikul suht vara, olles enne veel viie hobuse karavani toiduainetega ja muude kottidega teele saatnud. C1- e jõudmine võttis nüüd 3- 5 h (esimene kord 5- 7, kuidas kellelgi). Boris tuli siia päev varem ja oli juba C2- e varvast lasknud.
12.- 13. August
Hommikul varakult, enne päiksetõusu võtsime C2 tee jalge alla. Kotid jälle rasked, kuni 20 kg. Ka Tanja üritab üles tulla. Ilm on ilus, selge. Olles kuskil 4500- ni roninud, ajab ka päike end vasakult mäe tagant välja ja kuldab kogu põhjaseina üle. On tuulevaikus ja kohe läheb palavaks. Higi voolab mööda jalgu saabastesse. Lahti riietuda ei saa, kui ei taha ära põleda. Viina- Tomm jättis korra näo määrimata ja tagajärjeks oli ränk vesivillidega põletus. Tanja ei tundnud ennast hästi ja pöördus tagasi. Rühkisime edasi. Aklimatt oli juba tunduvalt parem- mina ja Holms jõudsime C2- e 4 tunniga. Boris oli roninud juba 6100-le - hämmastavalt kiire aklimatt. Tõenäoliselt aitab kaasa, et ta jõudis 1998 aastal Everestil 8600 m kõrgusele.
13.08. vedelesime enamasti C2- s, koguti jõudu, mõned käisid siiski ka 5700- l Razdelnaja harja peal.
14. August
Tõusime kogu kambaga (vaid Parta- Toomas jäi- tervis kehv) ja täislastis C3- e. Vennad jäävad kõik ööbima, et homse hea ilma korral tippu rünnata. Kuna mulle oli see esimene tõus 6100- le, otsustasin mitte jääda ja põrutasin Indrekuga õhtuks C2 tagasi- ei tahtnud kehva aklimatiga tippu rünnates riskida aega ja jõudu kulutada.
15. August – ESIMENE TIPUPÄEV!
Hommikul panime kolmekesi C3 poole uhama viimaste seas, et ei peaks astmeid taguma. Tundsin end hästi ja üleski jõudsime üsna kiiresti.
Boris, Viina- Tomm ja Jürka väljusid hommikul umbes 05.30 tipu poole (kõrguste vahe C3 – tipuni 1034 m, teekonnapikkus ligi 6 km). Jürka pöörab 6500 m peal otsa ümber ja vantsib alla tagasi- tundis, et ei vea välja.
Siin peakski rääkima oskusest, kõhutundest, mis on vajalik kõrgalpinismis, et tunda ära see nähtamatu piir, kuhu maani sa võid tõusta, riskimata sellega, et ei jätku enam jõudu või võimalustki eluga tagasi tulla. See sõltub paljudest faktoritest- ilmast, aklimatist, marsuudist, kogemustest ja jumal teab millest veel. Ükski mägi ei ole nii tähtis, et tipu hinnaks elu loovutada.
Viina- Tomm jõuab 1-2 vahel päeval tippu, ja 3 tundi hiljem on juba C3- s tagasi. Surume käppa. Paneks šampustki, kui oleks. Andestamatu viga! Tomm ei jaksa nii palju vastata, kui meie küsida. Borisist teab ta vaid nii palju,et see tuli vastu, kui ta oli laskudes juba poole maast läbinud. Seda kuuldes, tekib mure- liiga aeglane tempo, et valges tagasi jõuda. Loodame siiski Borissi kogemustele, neid on tal rohkem kui meil.
Õhtu veereb, Borissi ei kuskil. Uurime tipuharja nähtavat osa tollhaaval binokliga- ei kedagi. Ärevaks tegi. Päike langes mägede taha, laagris oli juba hämar, vaid tipueelne hari leegitses punases ehavalguses. Tõstsin jälle toru silmile ja libistasin aeglaselt mööda harja- jess, seal ta oli. Ja õnneks liikus, kuid vähemalt pool teed oli veel tulla. Boriss jõudis laagrisse pimeduses, surmväsinuna, kuid õnnelikuna. Tal kulus tõusuks 11 ja laskumiseks 6 tundi. Nüüd jääb tal “Lumeleopard’i” tiitlist puudu veel 1 mägi, Korzeneva (7105 m) ja Šamani (endine Kommunism – 7495 m) on vallutatud ja lõpuks ka Lenin kolmandal katsel. Tipu tegi ta niisiis 8- ndal päeval pärast BC-sse saabumist. Fantastiline! Põhiline osa ekspeditsiooni eesmärgist on täidetud, jääb veel laudureilgi tippu tõusta ja alla sõita. Vaid!
Uinusime Borissi ränga köha ja norskamise saatel.
16. August – TEINE TIPUPÄEV
Holms, Anti H. ja Jürka lahkuvad laagrist varahommikul, koidu ajal. Ilm oli enm vähem, aga tuuline. Jürka ei andnud alla, vaid leidis jõudu uuesti üritada. Tunnen Jürkat juba ammu- 80-ndate algusest. Igavesti kõva ja pühendunud tegija. Suurepärane kaljuronija veel praegugi (50 aastat turjal), ronib peaaegu kõigist noortest kiiremini ja üldse muhe sell. 1991 üritasime koos Leninit võtta, minu piiriks sai 6100, Jürkal jäi veidi tipust puudu. Hing ei andnud rahu ja mees tuli tagasi.
Anti H. pidi kahjuks 6800 m pealt tagasi pöörduma- sõrmed ja varbad hakkasid külmetama ja ei suutnud neid enam ka soojaks hõõruda. Selleks ajaks, kui Anti C3 jõudis, olid sõrmed- varbad juba siniseks tõmbunud. Et mitte neist ilma jääda, laskus Anti edasi C2- e, kus Boris talle igasugu möginaid ja pille sisse ajas.
Holms Jürkaga jõudsid tippu vast 13 paiku päeval.
Meie- Valdo, Indrek, Kristjan ja mina, lasime unel hea maitsta ja lahkusime laagrist tunduvalt hiljem. Plaan oli tõusta esimesele astangule- 6400 m ja panna üles C4. Indrek jättis lumelaua maha, st. otsustas, et põhjasein pole tema jaoks. Tõus läks raskelt. Tundsin ärevusega, et pole vist veel õiget aklimatti, võib olla tipuni venitaks, aga kas ka allasõiduks jõudu ja tervist jätkub!? Lisaks uus jama- jätsin kassid C2-e, arvates, et küll ma hakkama saan. Kuid kiviklibune nõlv ja rada olid ilusas sillerdavas jääs. Pidi hoolega valima, kuhu astuda, kord pikk samm, kord lülike, see võttis nii kuratlikult palju jõudu. Ja tuul- se tõusis parajaks tormiks vahetult meie C3- st lahkudes. Ilma kassideta oli tõsine oht saada nõlvast alla puhutud. Tõmbasid kapuutsi kokku, et vaid silmad ja nina jäid välja, vastu tuult keerates ikka tunne, et puhub kopsud lõhki. Ka Kristjanil- Indrekul näis raske olevat- olles 6400 platoole jõudnud, lohistasime lausa jalgu järele, no otsas oli jõud- 10 sammu, puhkad, 10 sammu, puhkad. Neetud laud ka seljakoti küljes! Valdo näis värskem olevat, tal polnud lisaraskust seljas.
Otsisime laagrile tuulevarju, kuid mida pole, seda pole- lage platoo. Valisime telgikoha lõpuks suure kivi taha, kuid seal tuli tasase platsi saamiseks, kuhu 4 meest pikali mahuvad, kühveldada ja raiuda jäätunud lund, firni. Telki tuli püstitada sõna otseses mõttes 4 mehega, tuul tahtis käest ära rebida. See võttis viimase võhma välja.
Tipust saabusid Holms ja Jürka. Näost oli näha, et mehed on üsna läbi. Õnnitlesime. Jürka surus väsimusest pehme keelega läbi hammaste: “ Masohhism…”
Söönud, joonud, asutasime magama. Ega see nii lihtne polnudki. Esiteks kitsas- telgiplatsi suutsime kaevata mõnevõrra põhjast väiksema. Teiseks- lahti riietumine ja kotti pugemine olid füüsiliselt rängad tegevused. Kolmandaks- telk laperdas tuules ja litsus ning tagus end pidevalt sulle vastu vahtimist. Öösel hüdro- äratuskella sunnil ärganuna, meenus, et midagi olulist on alla jäänud- plastikpudel. Midagist, tuli välja tormi kätte ronida. Häda õiendades oli kasulik, et püksisääred kuivaks jääks, maha kükitada, sest tuul puhus 7- st kaarest korraga.
17. August
Hommikuks polnud purgaa nõrgenenud, vastupidi. Lõunast ja läänest lähenesid kurjakuulutavd mustad pilved. Ülesminekust polnud juttugi. Otsustasime põgeneda alla, C2 head ilma ootama, seda enam, et toitu polnud nii mitmeks päevaks kaasa võetud. Jätsime Kristjaniga oma lauad kivi kõrvale ootama peremeeste tagasitulekut ja sumasime tuulega võideldes ummisjalu alla. Väike puhkus C3- s ja edasi 5300-ni. Indrek sai kuni telkideni freeride’i harjutada. Nüüd oli kogu kamp jälle ninapidi koos. Pidasime maha arutelu, kas puhkus 5300- l on puhkus või oleks organismile kasulik kuni ilma paranemiseni C1 laskuda. Jäime siiski C2- te.
Õhtul pühitsesime apteegi ja Viina Tommi varude baasil (kui piiritust oleks ka ravimina veel vaja läinud, siis juba tunduvalt vähem- pooled mehed tipus käinud) õnnestunud tipputõuse ja Tommi sünnipäeva. Muuseas Natalja, Viina- Tommi kenake elukaaslane, tõusis vabatahtlikult Tommi sünnipäeval BC- st C1- e, kuid see keda seal polnud, oli Tomm.
Boris ütles imelise toosti- meenutas kuidas 1979 aastal siinsamas Lenini all, olles eesti alpinistidega treeningkogunemisel, laskus ta, tippu jõudmata, koos kaaslasega omavahel köiega ühendatult, minimaalses nähtavuses mööda tipuharja ja eksisid ära (6400- st kuni tipuni on harjal kohti, kus see on väga lai- varitseb oht halva nähtavusega vales suunas laskuda või karniisidele minna). Et erinevais suundades rada otsida, haakisid nad end köiest lahti. Tol ajal oli see ennekuulmatu ohutusreeglite rikkumine.Karistuseks määras ekspeditsiooni ülem neile õppe- ja treeningkursuse kordamise. Tänapäeval on sooloalpinism laialt levinud nii kõrg- kui ka tehnilises alpinismis. Saatuse iroonia oli selles, et nüüd, kui Boris uuesti ja edukalt tippu ründas, loomulikult üldse ilma köieta, oli ta partneriks Toomas Sumeri- toonase ekspeditsiooniülema, Jaak Sumeri poeg … Tõstsime kruusid tema mälestuseks, sest Jaak Sumeri eluküünal kustus mõni aasta hiljem just siinsamas, Peak Lenini all.
18. August
Kamraadid, kel tipp seljataga, sätivad alla, C1- e minema. Saadame nendega alla kõik mittevajaliku. Indrek tegi raske otsuse- loobus uuesti tippu ründamast ja läheb koos teistega alla. Väsinud on mees, vist nii vaimselt, kui füüsiliselt- oleme ju mägedes olnud juba 3 nädalat.
Nüüd on meie- Valdo, Kristjani ja minu kord Mäega sinasõprust üritada luua. Plaan näeb ette täna puhata, tõusta homme C3, ööbida ja kui ilm lubab, tõusta tippu 20.08. Mina ja Kristjan laskume mööda N seina C1- ni ning Valdo läheb alla mööda tõusuteed, korjates kokku laagritesse allesjäänud kola. Vajaduse korral oleme valmis C3- s passima mitu päeva hea ilma ootel.
Midagist, vennad ajavad hirmsuured ja rasked kotid, millele veel samapalju kila- kola on külge seotud, selga, jätame jumalaga ja taaruvadki nad üle Skovorodka C1 poole. Seal jäid köögitelki meid ootama arbuusid ja kondenspiim … Püüan need lootusetud mõtted peast välja rookida, kuid asemele tulevad soojad, poolvedelaks keedetud munad kiluvõileibadega … Kompensatsiooniks kõigest sellest ilmajäämise eest panin Holmsilt pihta meepurgi, mille Aljona, meid teenindava firma omaniku tütar, talle jättis.
20. August
Eile tõusime tagasi C3- e. Püsis ideaalne tiputegemise ilm. Üllatus, üllatus- Aljona, kena ja hea haldjas, end mägedes kodus tundev nümf, oma kliendiga meie telki kasutanud, oli meile tänutäheks maha jätnud paki BORŠŠI JA SPROTID …
Siin seda meenutades, pean mainima, et aastate jooksul, mis mägedes käidud, on mõtted meelistoitude ümber hakanud ikka kummitama alles siis, kui vaim hakkab väsima.
Šprotikarpi olime muuseas sunnitud avama kasside (kes ei tea- saapaalused jäärauad) kihvaga. Läks nagu kerisele.
Andsime naabertelkides elavate sakslaste (või kes nad olid- vahet pole) raadio abil meie poistele C1-s palve kindlasti jälgida homme ja ülehomme Lenini põhjanõlva, et saaks videosse meie allasõidu. Ja loomulikult pidasid vennad olulisemaks minna BC- sse pidutsema. Ülesanne anti edasi meie soomlastele, kes samuti ei viitsind pilguga pidevalt mäe küljes rippuda. Nii me jäimegi olulistest videokaadritest ilma.
Muuseas soomlastest- teinud oma C3- e umbes 6000 m kõrgusele Lipkini kaljudel, tõusid nad 6650 m- ni ja sõitsid halva ilma sunnil alla tagasi C3- e ja lõpuks edasi C1- e, evakueerides kõik ülemised laagrid ning loobudes tipust. Probleem oli selles, et nende valitud raskemal marsuudil käiakse väga harva, st. neil tuli sügavas lumes ise rada ajada. Seetõttu oli liikumiskiirus nii aeglane, et neil sai toit ja gaas enne eesmärgile jõudmist otsa. Jõid nad ka pidevalt ja meile arusaamatult palju keedetud vett, kuhu kuluski suur osa nende gaasist. Uuesti üritamiseks olid nad vist liiga väsinud. Kuid allasõidu said nemadki vägeva.
Öösel läks tormiks ja ka hommikul ei tahtnud ninagi välja pista, rääkimata tippu minemisest. Oleks jälle plastpudelit vaja olnud. Selle päeva vedelesime telgis, laadides end valkude ja süsivesikutega. Enesetunne suurepärane st. organism on kõrgusega kohanenud. Kuid külm on. Välistemperatuuri oli raske mõõta, sest tugev tuul vist umbes kahekordistab miinuskraade. Mingil hommikul mõõtis Valdo telgis –14ºC. Harja serval, suure karniisi kohal põit tühjendamas käies vaatasime igatsevalt kaugel- kaugel all (2,5 km kõrguste vahet) vaevalt aimatavatele imetillukesele baaslaagri täpile- SEAL ON SOE!
21. August – KOLMAS TIPUPÄEV
Kell kukkus 4 paiku piiksuma, kuid väljas mõllas ikka marutuul. Keegi ei teinud kellast väljagi, ootasime, et keegi teine läheks välja vaatama – minna või mitte. Kes see loll on, kes vabatahtlikult sihukese koerailmaga soojast magamiskotist välja roniks.
Ei uskunud äkki oma kõrvu, sakslased kolistavad pottidega ja “sprehhivad”valjuhäälselt. Kas tõesti lähevad? Äkki jäigi vaikseks. Pistsin nina telgist välja- kurat, tulukesed liiguvad pimeduses juba ülespoole. Ahh, küll nad varsti tagasi pööravad.
Siis möödus mingi ajavahemik, mis teadvusest on kustunud. Uuesti ärgates oli juba valge ja kummaliselt vaikne. Yessss, tipuilm! Aga sakslased hakkasid juba 6400 platoole jõudma. Saksa ornung!
Ajasime kordamööda vatid selga, saapad jalga (korraga ei mahtunud). Ajaga mis kulus magamiskotist väljapugemisest saabaste jalgasaamiseni, kusjuures sisesaapad olid öö otsa magamiskotis soojas olnud, hakkasid jalad, käed nii külmetama, et tõsine tegu oli sooja saamisega. Kristjan ei tundnud ka end just kõige paremini. Keetsin ruttu mingi lakke või kördi valmis, sundisime end seda alla kugistama, jõujook otsa, kakao termosesse, kaamerad kotti, lumelaud koti külge ja kuskil vist paiku 8 saime minema.
Seekord oli minek palju kõbusam, 6800 m- ni ei tundnud erilisi aklimatiseerumisvaevusi. 6400 laagripaigas olid kratid käinud, lumelaudu vist alla proovinud ja ühe toetaja banneri kaasa võtnud- nagu harakad. Kristjanil kippusid varbad külmetama. Soojust genereerivad “imepakikesed”, mida olime saabastesse pannud, olid praktiliselt kasutud. Puhkasime, sõime, jõime (Kristjani kakao oli pruuniks hapupiimaks muutunud, lumele valatult meenutas see hoopis midagi muud …). Enamus Pamiirist, lõunas, läänes oli meist juba madalamal. Silmaga hinnates võib olla 50 km kaugusel kõrgus Pamiiri kõrgeim tipp, Izmail Šamani, endine Kommunism (7495 m) ja Korzenevskaja (7105 m). Niikaugele, kui silm ulatus, laius lõpmatu valgete mägede meri.
Suurendanud koti kaalu lumelaua võrra (+ 5 kg), rühkisime edasi üles. Varsti teatas Kristjan, et ta ei riski varvaste kaotamisega ja pöörab otsa ringi. Mis teha, kahju. Pani laua alla ja sõitis tuldud teed tagasi. Samaks õhtuks oli ta juba baaslaagris.
Tõus Lenini lääneharja pidi on tehnilisest küljest suht lihtne, vaid kolm mõnesajameetrist järsemat kohta, kus kogemusteta võib jänni jääda. Kõige tõsisem on vast tõus enne tipuplatood (6700- st 6900- ni)- kitsas ja järsk jäine hari “ Nos” (“Nina”), kust on reaalne võimalus kukkuda kaugele ja sügavale nii põhja kui ka lõuna suunas. Lõunasse kukkumisel on see viga, et omastele läheb sinu maiste jäänuste otsimine ja äratoomine kalliks maksma. Nimelt saab päästemeeskond Lenini lõunaküljele vaid helikopteriga ja see pole nüüdsel ajal enam mitte odav. Nii et, kui tahate, et teid hea sõnaga mälestataks, siis kukutage end põhjaküljele.
Tugeva lõunatuule käes oli põrgulikult külm, kui rada viis põhjaküljele tuulevarju, tahtis aga päike ära tappa.
Üle Nos’i roninud, olimegi tipuplatoo serval (6900 m). Nüüd juba olin kindel, et “teeme ära”, kuigi kõrgus andis juba tugevalt tunda- enesetunne polnud suurem asi ja jaks oli otsakorral. Platoo kujutas endast röögatult suurt avarat välja oma orgude ja küngastega, mis tõusis sujuvalt veel paarsada meetrit. Soovitusi järgides liikusime platoo vasakut serva pidi, tipp pidi kuskil platoo tagumises vasemas servas olema. Hommikul enne meid lahkunud “burzuid” tulid juba vastu. Saanud küsimusele “kaugel tipp on?” vastuseks “2 tundi”, ei tahtnud uskuda- platoo serv näis nii lähedal.
Masendav! Sa lähed kogu päeva küllaltki raske seljakotiga, millele on veel lumelaud külge seotud, ränk füüsiline koormus, külm ja kui arvad, et eesmärk peaks juba lähedal olema, põrmustatakse kõik illusioonid. Teadmata aja pärast nägin eemal künka otsas puna- valget lippu. Lõpuks ometi. Meetrid venisid jalge all nagu teod ning eesmärk ei tahtnud lähemale tulla. Lähed 10 sammu, hing paelaga kaelas, puhkad, järgmised 10 sammu, puhkad. Mõnikümmend meetrit enne tippu on tsükli pikkuseks vaid vast 5 sammu.
NÜÜD! TIPP! KÕRGEMALE ENAM EI SAA! Siin ma siis nüüd seisan ja ei tundnud ma sellest mingit rõõmu, kuigi olin terve aasta sellest unistanud. Lihtsalt oled, vaatad tühja pilguga ringi. Vaid ühele mõtlesin – kuidas kiiresti ja elusalt alla saada.
Surusime Valdoga teineteisel käppa, kraamisime kiiresti välja toetajate lipud, pildistasime, filmisime. Külm ja kuratlikult tugev tuul. Nägu ja kõik näokarvad on härmas ja jääs. Jõudsid järgi ka 2 sakslast C3-st naabertelgist, kes väljusid laagrist pärast meid. Heidsin pilgu silmapiirini- mäed, mäed, mäed. Lõuna pool tundsin ära oru, kus 1991 aastal laagerdasime. Samas lähedal arvasin ka ära tundvat Norma tipu. Mul oli au olla grupi liige, kes tegi selle mäe esmavallutuse, kõrgust täpselt ei mäleta, kuskil 5500 m kandis. Püüdsin ka pilguga Estonia tippu (6211 m) kuskilt idast leida, kuid ei leidnud.
Pärast puhkust tipus pöördus Valdo tuldud teed tagasi ja mina hakkasin otsima kohta, kust saab idaharjale. Eelnevalt oli fotode ja kohapeal ka binokliga kindlaks määratud loogiliseim ja ohutuim allasõidutee. Kõige lihtsam oli põhjaseinale pääseda idaharja ülemistest kuluaaridest. Leidsime, et sõites alla piki idaharja või selle kõrvalt ja siis pärast diagonaalselt üle N- seina, on tõsine oht endale laviin kaela lasta. Mida rohkem järgid mõttelist joont tipust otse alla, seda väiksem on laviinioht. Jääserakke reetsid vaid harvad, suured künkad. Sein ise oli selles osas suhteliselt sile, tehniliselt mitte professinaalset sõiduoskust nõudev, kuigi ülemises kolmandikus üsna järsk ( 45º), praod algasid aga alles umbes 5200 m kõrguselt. Jäänud üksi, ei tahtnud liigselt riskida ja algul laskusin tipust jalgsi mööda 40 kraadist kõva, jäätunud lumenõlva , mis ca 50-60 m allpool muutus laugeks kaljudest palistatud idaharjaks. Kuskil siinsamas või sellest nõlvast lõuna poole puhkavad igavesti jäises hauas 3 eesti alpinisti – Priit Vürst, Tõnu Tennisson ja Erik Reino. 1974 aastal lõpetas maavärinast esile kutsutud laviin nende maise teekonna vaid veidi enne tipuni jõudmist
Idaharjale jõudnud, panin lumelaua alla ja sõitsin mööda suhteliselt laia harja esimesese kuluaarini, kust tuli vasakule N- seinale pöörata. Sellest puhus üles orkaanile mitte alla jääv tuul (prillid täitusid läbi ventilatsiooniavade hetke jooksul lumega). Sõitsin veidi edasi järgmise kuluaarini- sama lugu. Polnud parata, tuli minna. Kuluaar oli sõidetav, nii 50 m pikk ja ca 40º .
Ja olingi aukartustärataval Lenin’i põhjaseinal. See oli sellise koha pealt vaadatuna kolossaalsete mõõtudega. Liuglesin hea kiirusega võimalikult vähe kõrgust kaotades suure kaljukolmnurga alla (“Metla”), mis ülemise teravikuga tuleb peaaegu tipu juurde välja. Istusin, tõmbasin hinge. Mõtlesin. Päike oli juba Razdelnaja tipu taha kadumas, nii C2 kui ka C1 olid juba varjus. N- sein oli kogu oma vägevuses mu jalge ees. Ülalt vaadates on ta tunduvalt järsem ja pikem. Elu sees polnud ma nii kõrgelt alla vaadanud ja koht kuhu tuli välja sõita, pole iial nii sügaval olnud (sõidutee kõrguste vahe oli 2800 m). Kas laagrites märkas mind ka keegi? Palja silmaga nii kaugelt inimest vist ei näegi. Kui midagi peaks juhtuma, ei osata muidu kuskilt otsida, et midagi ka koju tagasi viia. Tagasipöördumine oleks aga tähendanud külmööbimist kuskil ida- või lääneharjal, tõenäoliselt külmavõetud kehaosi kui mitte kogu keha.
Lumi oli tõeline laudurite unistus- puuder, kuid mitte õnneks liiga paks (laviinioht), möödunud päevadel oli sadanud suhteliselt vähe. Kogu seinal valitses kummalisel moel peaaegu tuulevaikus, kuigi samas pea kohal, kõrgel, oli kuulda tuule võimsat müha. Esimesed sajad meetrid läksid sõna otseses mõttes üle kivide ja kändude. Eelmisest talvest oli ½ aastat möödas, keha polnud harjunud neid sõiduliigutusi enam tegema. Kukkusin mitmeid kordi, eks ka kurnatus andis tunda. Ja pealegi oli seina ülemise osa kalle nii 45º, allpool nii umbes 35- 30º. Kuid peagi sain jalad ja keha lahti sõidetud ja alumised 2/3 teest läbisin juba suhteliselt kiiresti ja mõnuga. Varsti seletas silm juba all pragude vahel looklevat rada, kui ootamatult ilmus ei tea kust, nagu öine košmaar piisavalt lai pragu lõpetamaks seda sõitu siin ja kohe. Pidurdasin kummide vilinal, istusin maha ja jõllitasin tühjade silmadega ning värisevate kätega liustiku sügavusse.Kui lumekiht oleks jääl õhem olnud, oleks pidurdusmaa palju pikem tulnud … Prioriteetseks tõusis uuesti soov elusana alla jõuda, mille sõidumõnu oli vahepeal tagaplaanile puksinud. Ei oska täpselt öelda, kuid arvan, et 1 kuni 2 tundi võis see allasõit aega võtta. Pärast laia pragude vööndit (umbes 5200- 4400 m) ja vahetult enne, kui liustik enne C1 horisontaalseks muutub, oli veel nii 40-50º - ne seinake, kust sai viimase mõnusa sõidutunde ja sellise hoo, et viimastest üksikutest pragudest kihutasid üle neid peaaegu nägemata. Ja siis sai sõit otsa, venisin veel viimased meetrid ja jäingi pidama. Seisin laud veel all õhtuhämaruses keset lagedat liustikku, vaatasin tagasi ja alles nüüd vallandusid emotsioonid, hakkasin ka tehtut tunnetama.
Niisiis seisin seal, vaatasin tagasi üles, viimastes päikesekiirtes põlevale Peak Lenini põhjaseinale ja silmad läksid märjaks. Peas tormles mõtete virvarr – ma sain sellega hakkama, ma suutsin sinna ronida, mul õnnestus sealt alla sõita mööda karmi põhjaseina ja üle jäälõhede. Mägi oli mulle armulik!
Viimased meetrid telkideni komberdasin pimeduses pidevalt rajalt eksides ja komistades kivide otsas – ja mitte ainult pimeduse tõttu. Jõuvarud olid lihtsalt ammendunud, olin nagu tühjaks pigistatud sidrun.
Soomlased ja Tanja- Anti.H surusid käppa, andsid süüa, juua, kuid ma ei jaksanud lusikatki hoida. Hangunud liimile sarnanev nuudlikört siiski maitses taevalikult. Juba pilkases pimeduses vedasin oma vanad ja väsinud kondid telki ja pugesin soomlastelt laenatud magamiskotti- milline õndsus. Samal hetkel anti nagu puuga pähe. Ja hommikuni.
22. August –
Päev kulus pakkimisele, et homseks, kui hobused tulevad kraami järele, oleks kõik valmis. Kogu suur C1 laagriplats on imelikult tühjaks jäänud- ainult meie 4 telki. Tanja- Anti H. lähevad varsti alla. Vastu õhtut jõuab ka Valdo laagrisse, kott tavaari täis riputatud nagu jõulupuu. Jälle õnnitlused, küsimused, vastused. Soomlased panid ka asjad kokku ja võtavad suuna BC- le. Mägi hakkab tühjaks jääma. Üleval on veel vaid vist 6 inimest. C1- s seisab õhtuks vaid meie üksildane telk. Kõrgajal oli kõigis laagreis kümneid telke, iga telgi kohta 2- 3 inimest, rahvast vooris pidevalt laagrite vahel üles- alla. Arvan, et hooaja jooksul käis 5- st baaslaagrist läbi ehk paar- kolmsada alpinisti.
23. August
Hobused koos tuttavate karjustega olid hommikul varakult kohal. Ajasime kambaga viimased toidujäänused näost sisse, pambud hobustele ja alla. Paari tunniga olime Valdoga BC- s. Hobused jõudsid paar tundi hiljem- üks oli rajalt alla kukkunud. Kottide veo eest tasusime hobuste omanikule temale vajalikus natuuras ja tänutäheks veristas ta meile lamba ning valmistas lahkumiseks küllusliku pidusöögi rahvusroogadega.
BC ülem pani meid fakti ette, et 25. 08. lendame juba Oš’ ist Biškekk’i st., et täna tuleb auto ja algab kodutee. Läks kibekiireks pakkimiseks. Saabubki vana tuttav Kamaz oma muheda kirgiisist sohvriga. Enamus kamast seotakse kongi katusele ja 18.30 alustame sõitu.
Viimane pilk seljataha mägedele. Vaatad neid ja tunnetad inimese tähtsusetust looduses- mäed olid ja ka jäävad igavesteks. Natalja, kes polnud varem iialgi mägedele lähedalegi saanud, poetas pärli: “ Kõik oli nii fantastiline. Ma haletsesin varem alpiniste. Ja haletsen ikka veel. Kuid nüüd juba neid, kes pole iialgi olnud seal, kus on nii selgeveelised järved, nii puhtad ja eredad värvid ja öösel taevas nii palju tähti näha, nagu ei kusagil mujal”.
Meie hulgast lahkunud alpinistist poeedil Võssotskil on laul sõnadega, “mägedest kaunimad on vaid mäed, kus sa veel pole käinud”.
Öösel peatume kuskil Alai ahelikus teeäärses teemajas, keerasin kerre 8 ühelt poolt praetud muna (TAEVALIK!) ja sai ka veidi viina visatud. Kell 03.00 paiku oleme Oš’is. Keerasime sisse vanasse tuttavasse võõrastemajaõue. Laadisime auto tühjaks, tellisime hommikusauna ja pugesime põhku.
24. August – …
Hommikul ärkasin koos kohaliku kassipojaga, magasime ühes voodis. Tegime korraliku ja mõnusa hommikuse sauna ning sättisime linna kodustele nänni ostma. Äkki avastas Ilkka U., et tal on rahakott koos Visa kaardi, juhilubade, lennukipileti, Vene viisaga , 80 $ ja korraliku fotokaga kadunud. Suurepärane kroon ekspeditsiooni lõpetuseks.
Niisiis Ilkka U., Valdo ja minu viimane päev Oš’is möödus miilitsas, Kirgiisi kriminalistide seltskonnas. Olime tunnistajaks võõrastemajatöötajate (kes olid peamised kahtlusalused) ülekuulamisele, mis oli tõeline vaimne piinamine. Lõpuks sai villand ja palusime vaid tõendit, et selline intsident on juhtunud ja sellised asjad on varastatud.
Oo Püha Lihtsameelsus! Meile anti valida- kas kirjutame avalduse varguse kohta, andes asja menetlusse st, et Ilkka peab kuni 2 kuuks Biškekk’i jääma, et asjade leidmisel oleks miilitsal neid kellelegi äratundmiseks esitada, muidu ei saa nad ju kriminaalasja lõpetada, või me ei anna asjale ametlikku käiku, siis võime kohe minna kõigi 4 tuule poole, kuid ei saa ka soovitud tõendit (seda oli vaja kindlustuse jaoks). KARAUUL!!!
Sõnaga, tõmbasime sealt lesta.
Õhtul leidis meie saunamees maja tagant põõsastest Ilkka katki murtud juhiload. Näitasime kohalikele lastele, kuidas ülejäänud kadunud asjad välja võivad näha, lubasime leiutasu 300 SOM’i (kohalik rahaühik 1 SOM = 0,33 EEK , inflatsioon on suht kiire) ja hommikuks olid kõik dokumendid sealtsamast soisest võsast üles leitud. Vahetult enne lennuväljale sõitu toodi tagasi ka fotokas- kurja juur oli väike tüdruk, pudelikorjaja, kes ei suutnud kiusatusest loobuda meie saunas oleku ajal. Võõrastemaja töötajad olid kohe teda kahtlustanud, kuid ei leidnud plikat varem üles. Lõpp hea, kõik hea. Lennuväljal hakkas jälle palavikuline pakkimine ja ümberpakkimine (ette rutates mainin, et sama toimus hiljem ka Biškekis, Moskvasse “lennuks valmistudes”). Kotid aeti ülekaalu eest maksmise vältimiseks 20 kilosteks, selleks tuli mõnelgi mehel 30ºC õhutemperatuuriga ajada selga mitu jopet, ka sulgjope, jalga mitmed püksid, mägisaapad, taskud raskeid asju täis. Pärast Check- in’i panime ootesaalis peo püsti, shampust ja veini voolas ojadena, polnud kellegi asi.
Biškek’is elasime 3 päeva meid teenendanud firma direktori Šaša suures mugavas majas. Siin tuhat tänu tema imeilusale ja sama kannatlikule naisukesele- me polnud õhtuti just vaiksed külalised ja ka maja oli pidevalt segi pööratud. Aeg möödus linnas kolades, tegime ka rendibussiga ühepäevase ekskursi Issõk- Kul’i järve äärde (1,8 km ü.m.p.). See on vaese riigi olusid arvestades päris ilus ja tasemel kuurort.
28.08. panime Šaša juures viimase, “lõpliku” hüvastijätupeo püsti. See oli vägev, kestis praktiliselt poole ööni, kuni buss meile järgi tuli, et lennujaama viia.
Lennujaama turvakontrollis tuli Valdol oma Oš’i turult ostetud rahvusliku suveniirnoa eest maksta tunnistajate juuresolekuta miilitsale “ obrokit ”. Tõestati, et isetehtud pisike nuga on palju seadusevastasem, kui paar reisijat hiljem kontrollitud perekonna lennukisse lubatud lauanugade komplekt, kus suurim nuga oli 40 cm ja väikseim Valdo noa pikkune. Nuga läks kokku Valdole maksma 150 $ + umbes 50 EEK (niipalju maksis ta turul).
Lõpuks saime oma, kes kaine, kes vindise kere lennukisse veetud ja põrutasimegi kangelaslinna Moskva poole. Enne tegime veel küll planeerimata maandumise Taškendis, tankimiseks, kuna Biškek’ is polnud Moskvasse jõudmiseks piisvalt kütust.
Moskvas ei juhtunud midagi märkimisväärset, kui mitte arvestada taksosõitu linna sisse. Algul mööda peatänavat 100 kogu aeg rauas, siis tuli lõpmatu ummik, mille vastu taksojuhil oli oma rohi olemas- sõitsime mõöda teepeenart, bussipeatuseid ja kõnniteid.
Leningradi vaksalis laadisime oma pambuhunniku kuhugi nurka, mina ja Valdo jäime valvama, kui rahvas pani linna peale shoppama ja slaavi metropoli võludega tutvuma. Vene suurlinnade raudteejaamad on tõelised vaatamisväätrsused, ehtne rahvaste paabel ja kogu issanda loomaaed on oma täielises ilus esindatud.
Siin läksid meie ja soomlaste teed lahku. Pärastlõunal asutasime koduse Tallinna rongi peale, sommide rong Helsingisse väljus mõni tund hiljem. Jätsime jumalaga, kallistasime (Aksanat korduvalt), kätlesime, viimased õlled ja startisimegi viimsele teekonnale.
Hommik. Vene piir, formaalsused, seekord mingeid ekstsesse ei teki. Süda läks soojaks Narva jõge nähes ja IIALGI VAREM POLE SUUR- SÕJAMÄE TÖÖSTUSMAASTIK NII KAUNIS TUNDUNUD. OLIME KODUS!!!
