Päevaleht, 1994/95
Kaido Einama
Eestigi on seda tugevalt tunda saanud. Pariisi hingust
nimelt. Pakitakse kohvreid, ajalehekuulutustest otsitakse
odavamaid reisihindu metropolide metropoli reisimiseks.
Minnakse lennukiga, bussiga, hääletades.
Kohale jõutakse pisut pettununa — kas kogu läbielatud vaev tasus seda ära? Tänaval kõnnib inimesi, nagu Tallinnaski, ei ole mingeid müstilisi olevusi, elegantseid linnaelanikke, luksust armastavaid daame ja härrasid.
Sügiseses udus astub salli hooletult üle õla kandev prantslane midagi nägemata üle prahihunniku hommikusel tänaval, loeb värsket ajalehte. Leiab ebameeldiva uudise, pillab lehe hajameelselt maha ja sammub käed taskus edasi. Eesti turist, kes just äsja tahtis öelda "pardon, mösjöö", oleks äärepealt küsinud juba "izvinite, pozaluista".
Tekib natukene kodune tunne, hingus oleks nagu kadunud.
Viimased frangid Moulin Rougue'is kulutatud, võib
siiski ohata — oli Pariisi hingus! Oli ja jääb.
Mida vaadata?
Vaadake inimesi. Ladina kvartalist leiate noori üliõpilasi
— kunstnikke, muusikuid, ajaloolasi. Üle jõe Jumalaema
kirikust möödudes viib pikk tee lõbumajade kvartalisse.
Kilomeetrite viisi majakesi, mille salapärane sisu ametivõimude eest varjatud pole, kuid ometi vahelejäämist ei kardeta.
Tõmmu sutenöör oskab meelitada ja teab juba eemalt,
kui paks võib olla tulevase potensiaalse kliendi rahakott.
Kui seal kipuvad elamused liiga teravaks kujunema, minge
Seine'i kallastele. Seal on lootusetul hulgal armunuid.
Eriti õhtuti, öösiti vähem. Neid vaadates ei tohi lärmi
ega muid häirivaid liigutusi teha. Muidu pahandatakse.
Vaadake ka linna ajalugu. Mitte ajalooraamatust, vaid
tänavailt. Alates Jumalaema kirikust, Eiffeli tornist
ja lõpetades La Defence'iga — kaasaegse pilvelõhkujate
rajooniga.
