Päevaleht, 1995
Aastavahetus erinevates seltskondades ja erinevates paikades
Kaido Einama
31. detsembri õhtul tõmbavad Pariisi kerjused selga
igapäevastest pisut räbalamad riided ja lähevad tänavale.
Rikkamad linnakodanikud on juba mõned päevad varem suundunud
oma maavillasse, sest turistide käratsemisest igal aastavahetusel
on nad lihtsalt tüdinenud. Hilised turistid aga kammivad
veel mööda viimaseid lahti olevaid ööpoode, et endale
Eiffeli torni alla korralikku prantsuse šampanjat kaasa
osta. Valmistutakse peoks.
Meile nii tuttav vaatepilt kuuskedega ringi sebivatest
inimestest ka vana aasta viimastel päevadel pole prantslastele
üldsegi mitte iseloomulik.
Originaalse metsast toodud
puu kojumuretsemine on üsna kallis lõbu, hoopis praktilisem
arvatakse olevat vihmavarjuna lahtihüppav plastmassist
imitatsioon toanurka sättida — seda saab kasutada kümneid
aastaid, enne kui välja vahetada tuleb. Suurte paneelmajade
ja kontorite fuajeedes siiski vähemalt üks roheline
kuusk leidub — see on prestiiþikuse tundemärk.
Kerjustel on saagirohke päev
31. detsember on linna vaeseima elanikkonnakihi jaoks
üks pikk ja head sissetulekut tõotav päev. Seetõttu
võib–olla polegi päris õige öelda, et nad linna vaeseimad
kodanikud on.
Nad liiguvad ringi hilisõhtustes metroodes, Champs Elyséel,
Eiffeli torni ümbruses, Pigalle'i väljakul ja Concorde'i
väljakul. Nad küsivad: "Kui palju teil raha on?"
ja seda vajaduse korral isegi inglise keeles või
kannavad ette ühe südantlõhestavalt kurva loo raskest
elusaatusest: "Olen 3 päeva Pariisis olnud ilma ühegi
frangita, asjad varastati ära, kodust aeti ära" jne.
Neid jutte pole aga eriti vajagi — tänavatel ringi liikuvad
lõbusad seltskonnad ohverdavad enne restoraniminekut
heameelega mõned kingitused või natukene raha.
Kristlik aastavahetus
Kuna sel aastavahetusel olid maailmalinna 1995. aastat
vastu võtma tulnud ka 100 tuhat palverändurit Taizé
Euroopa Noorte Kokkutulekule, olid ka nemad märgatav
osa 31.detsembri öises elus. Enne, kui kellad lõid südaööd,
koguneti kirikutesse, peeti palvus ja lauldi küünlavalgel.
Siis, kui kirikuakende taga algas röökimine ja signaalitamine,
tõusis püsti palvuse juht ja teatas: "Kätte on jõudnud
1995. aasta. Võite üksteist õnnitleda." Kõik toimus
vaoshoitult, soliidselt. Nagu kristlastele kohane. Seejärel
algasid koguduste peod — loomulikult ilma alkoholita,
kuid ikkagi lõbusad.
Turistid südalinnas — šampanja voolas ojadena
Seevastu turistid Pariisi kesklinnas ennast ei ohjeldanud.
Nagu igal aastal, nii ka see kord avati šampanjapudeleid,
mis olid spetsiaalselt valitud sellist sorti, mis pudeli
sisu võimalikult kaugele ja võimalikult suure vahuga
lennutaksid. Levinuim oli punast värvi vahuvein, mis
aga valgesse riietatud daamide välimusele just hästi
ei mõjunud.
Eiffeli torni alla kogunes juba mitu tundi enne "kella
kukkumist" kümneid, kui mitte sadu tuhandeid inimesi.
Üksikud hilised autosõitjad nägid vaeva torni juurde
restorani pääsemiseks, lähedale pargitud autosid ei
säästetud — nende signalisatsioon huilgas pidevalt.
Loobiti kunstlund, katsetati esimeste portatiivsete
ilutulestikega (suurt tulevärki linnataevas hiljem ei
paistnudki).
Triumfikaare juures oli autoliiklus katkestatud ülemeelikute
jalakäijate poolt, kes, šampanjapudelid käes, autosolijaid
jalutajate hulka püüdsid meelitada.
Põlispariislased olid omaette
Paljud prantslased, kes kaua Pariisis elanud, püüdsid
selgi aastavahetusel midagi originaalsemat välja mõelda
kui riideid Eiffeli torni alla šampanjaga niisutama
minna. Traditsiooni kohaselt astuti sisse mõnda soliidsesse
restorani, kus perekonniti saadeti meeleolukalt mööda
ka südaöö.
Ühes nooblis restoranis Pariisi äärelinnas oli nagu
mujalgi rahvast murdu — pidu pidasid 3–4 erinevat seltskonda.
Õhtu pakkumine 349 franki sissepääsu eest hoidis uudishimulikud
turistid ja niisama võõrad eemale.
Kell 00.00 loobiti restoran täis igasugust pahna — värvilisi
paberiribasid, kunstlund, hõbedast puru, šampanjaklaaside
kilde. Äkiline laua tagant tõusmine aasta vastuvõtu
puhul ei mõjunud paljudele hästi — restorani ukse taga
oli jälgi õhtusest menüüst. Otse välja öeldes — tänavale
oli üsna tihedalt oksendatud.
Veel kella kahe ajal oli näha seina najale nõjatuvaid
inimesi, pisut "kobedamad" proovisid auto maksimaalkiirust
saavutada, kihutades sirgetel asfaltteedel kodu poole.
Hommikul, kui vähegi võimalik, mindi kirikusse. Tormiliselt
vastu võetud Uus Aasta algas järgmisel hommikul vagalt
ja rahulikult.
