Kaido Einama
Päevaleht 1996/97
Mõnel juhul võib kahjurõõmsalt nentida, et välismaalased,
kes Helsingisse satuvad pisut kaugemalt kui Läänemere
äärest, ei tea selle linna kohta ka suurt rohkem kui
näiteks Tallinna kohta.
Soomlasedki näevad vaeva ja peavad turistile selgitama, et nad pole slaavlased,
et Helsingi tänavatel ei jaluta jääkarud ja hülged,
et soomlased pole laplased, pole idaplokki kuulunud,
pole ainult kalasööjad ja viinajoojad jne jne.
Trammiliiklus
on õhtul Helsingis tavalisele Eesti turistile põnevaks
meelelahutuseks, eriti kui ei raatsi osta 9–margast
trammipiletit. Sel juhul hoidutakse trammi lõppu ukse
lähedale, et kontrolli silmates õigel ajal välja lipsata.
Sel juhul ei maksaks ühistranspordis kõvasti käratseda,
nagu põhjanaabritel Tallinnas kombeks on, vaid olla
vait ja mitte välja näidata, et oled vaene turist Soome
lahe lõunakaldalt.
Seevastu noored Helsingi elanikud tunnevad end trammis
ja metroos tunduvalt vabamalt, kui nende eakaaslased
Tallinnas — peaaegu kõik sõidukid on (seestpoolt) aerosoolvärvidega
ära maalitud, soomekeelseid vaimukusi kohtab kõikvõimalikes
värvitoonides ja kirjastiilides. Öö saabudes muutuvad
ühissõiduvahendid tõelisteks underground–kunstitöökodadeks.
Kaubaparadiis kallite hindadega
Soome ei ole enam ammu maa, kuhu kaubareisile kiputakse.
Välja arvatud ehk siis, kui on plaanis osta mõnda eriti
eksootilist kaupa, mida Eestist ei saa — näiteks arstirohtu
või unikaalset riide–eset. Samas on seal võimalik harjutada
"tõelise välismaa" tunnet ja tutvuda kaubamajadega,
milliseid oma suuruse ja kaubavaliku poolest Eestis
veel pole. Või einestada McDonaldsis ja koos kõhtu kaduva
hamburgeriga mõneks ajaks amerikaniseeruda. Jõulukaubanduse
pealetükkiva käraga on ka kasulik tutvuda, enne kui
sama asi ka kodumaal lahti läheb.
Öösiti saab veel sisseoste teha maa–alusest kaubandusrajoonist
metroojaama lähedal, kus üksikud poekesed pakuvad kaupa
24 tundi ööpäevas.
Et pisutki leevendada ülelahe valitsevaid kalleid hindu,
on võimalus teha Tax Free ost. See on lihtsamast
lihtsam: kõigepealt tuleb otsida üles pood, kuhu on
riputatud vastav silt Tax Free for Tourists. Seejärel
tuleb müüjale esitada dokument, mis tõestab, et ostja
ei ela Soomes, Rootsis, Taanis või Norras. Kaup pakitakse
ja suletakse ning antakse ostutðekk. Ise ei tohi suletud
pakki avada. Tollis makstakse kauba hinnast 12–16% tagasi.
Väikseim ost, mida niimoodi saab teha, peab olema vähemalt
100–200 FIM–i ulatuses olenevalt poest. Sama firma kauplusest
võib osta ka odavamaid asju, sel juhul peab olema ostu
summa suurem, kui 100–200 FIM–i.
Ka Helsingis on kerjused
Vaatamata sellele, et Soome ajakirjanikud Eestis ringi
liikudes pidevalt ainult häda ja viletsust kohtavad,
on ka Helsingis kerjuseid ja prügikastides sobrajaid.
Linna prügimäed on tunduvalt rikkalikumad kui Tallinna
Pääsküla sodihunnik ja saak seega samuti priskem.
Kerjuseid aga kohtab Helsingis tavaliselt hästi rahvarikastes
kohtades. Neil kõigil on oma lugu, lihtsalt käsi pikalt
ees ei passita. Tänavamuusikuid nende hulka liigitada
loomulikult ei saa — tegemist on täiesti korralike linnakodanikega,
kes muusika harjutamiseks õhtuti tänavale tulevad ja
selle eest ka oma kaabusse või pillikohvrisse natukene
lisa teenivad.
Mängupõrgutes kohtab isemoodi kerjuseid. Nad võtavad
käsile mõne mänguautomaadi ja "kerivad" seda paar korda.
Siis pöörduvad naabermängija(te) poole ja teatavad,
et ees on uskumatult soodne seis ja kui tuleb suur võit,
teeme raha pooleks. Mingit võitu aga tavaliselt ei tule.
Noored soomlased on õllejoojad
Õhtu saabudes ilmuvad tänavaile noored inimesed. Nende
välimus on rõhutatult lohakas. Nad joovad peamiselt
õlut. On muidugi ka erandeid. Kuid ikkagi meeldib neile
olla pisut liiga karvased, kohmakalt liikuda ja näidata
välja oma lõbusat meeleolu. Suundutakse kesklinna lokaalidesse,
mis on reeglina kas ðoti, iiri või mõne muu maa pub–id.
Soomlastele nagu eestlastelegi meeldib õhtuti passiivne
meelelahutus — lihtsalt olla ja kuulata elavat muusikat,
juua (õlut) ja koguda enda ümber mööduvaid sõpru ja
tuttavaid.
