Jüri Toomel, Estravel Estraveller, nov-dets 2001
Vaata ka sama lugu Estravellerist
Sellest on nüüd möödas mitu aastat, kui ma esimest korda Keenias käis. Sõit oli nii huvitav, Aafrika loodus ja loomariik nii põnev, et lausa kutsus tagasi. Allpool mõned mälupildid taaskohtumisest Keeniaga 2001.aastal.
Helsinki-Vantaa on hubaselt pisike
Kenya Airways lendab Euroopas Amsterdami ja Londonisse. See tähendab Tallinnast Kenya roheliste ja punaste triipudega lennukini jõudmiseks vähemalt kaht lennusegmenti või pikka ringi Londoni kaudu. Eiran kaine mõistuse häält ümberistumiseks mitmetunniseid vahesid varuda ja valin kiireima tee läbi Helsingi.
Vantaa lennujaamas looklevad Schengeni tsooni passikontrolli ees soliidsed sabad, sikud (non-EU) on eraldatud lammastest (EU). Valges särgis blondeeritud noormehed teevad oma tööd soome-ugri põhjalikkusega ja peletavad otsustavalt tagasi vene- ja jaapanikeelsed kiiremasse järjekorda pürgijad. Mitteliitunute saba aga venib hirmaeglaselt ja tasapisi hakkab silme ees juba sirendama pilt sellest, kuidas ma Amsterdami lennukist ja loomulikult ka Nairobi omast maha jään. Kuid kuna Helsinki-Vantaa on koduselt pisike ja pardakaart juba Tallinnast peos, jõuan siiski vajaliku väravani just sel hetkel, kui hakatakse lennukisse minema.
Amsterdamis tuleb läbida mitmeid tõkkeid
Amsterdami Schiphol on üüratult suurem ning nagu kiuste saabub Finnair selle ühte otsa ja Kenya Airways lendab teisest. Kuid aega ümberistumiseks ja järjekordseks passikontrolliks on piisavalt ning pika vahemaa võib läbida rahulikult jalutades. Noormees transit check-inis alustab pikka vaidlust, kas Keenia viisa ikka saab sihtlennujaamas või mitte, viitsimata asja kompuutrist kontrollida. Lõpuks suudab tunamullune viisa teda veenda. Hollandlasest passikontrolör elavneb Eesti passi nähes märgatavalt ja uurib, kes minu arvates järgmisel päeval peetava Hollandi-Eesti jalgpallimatshi võidab. Kiusu pärast pakun, et järsku jääb viiki. Aga teil pole staadionil ju toolegi veel paigas, torkab ta vastu.
Keenia viisa saab 50 dollari eest
Järgneb öine lend Kenya Airwaysi Aafrika-lõhnalises Airbusis. Kuna lennuk pole täis, kolivad ettenägelikumad hetk enne väljalendu kohtadele, kus kõrvuti mitu vaba istet, et sinna hiljem külili keerata. Istudes tukkumine küll erilist puhkust ei paku. Jomo Kenyatta lennujaamas jaguneb saabunute mass kaheks – ühed siirduvad otse passikontrolli, mina ülejäänutega koos viisat saama. Hiljuti ka paljudele lääneriikidele taastatud viisakohustus koos suhteliselt kalli 50-dollarilise lõivuga peletab tagasi paljusid turiste, kes siin aastaid viisata käisid. Protseduur on kaugel loogikast: leti äärde tekib kolme ametniku ette kaks järjekorda, mille ümber sebib omakorda veel neli rinnasildiga meest, kes saba lõpust passe samadele ametnikele viisatembelduseks ette kannavad. Viisa saab praktiliselt igaüks, kes maksab.
Nairobis on huviväärsusi napilt
Varahommikune Nairobi võtab saabuja vastu kesklinna liiklusummikutega. Kõik kiirustavad kuhugi, matatud (minibussidest liinitaksod) otsekui paisuvad, kui neisse normaalsest kolm korda rohkem inimesi sisse pressitakse. Kiiremini pääseb see, kel rohkem meelekindlust oma auto nina teisele ette lükata. Nairobi on rajatud tühjale kohale vaid sadakond aastat tagasi Uganda raudtee ehitamisel. Rahvusmuuseum, raudteemuuseum, madude kollektsioon, Karen Blixeni majamuuseum. Kiirkontakti Aafrika loodusega saab Jomo Kenyatta lennujaama külje all asuvas Nairobi rahvuspargis, kus isegi mõnetunnise autosafari ajal õnnestub näha nii jaanalindu, sebrat, pühvleid, kaelkirjakut ja isegi ninasarvikut (black rhino). Aga pole kerge end mõtelda metsikusse loodusesse, kui silmapiiril paistavad mitmekorruselised majad ja iga natukese aja pärast lendab madalalt maandumisele suunduv lennuk. Keenia tõelised võlud paiknevad siiski pealinnast kaugel eemal.
Lennusõit Samburusse kestab alla tunni
Aafrika metsik loodus on liikumapanevaks jõuks enamikule Keeniasse suundujatest, mistõttu reis ei saa olla täiuslik ilma safarita. Kuna maailmakuulsas Maasai Mara loodusreservaadis sai käidud eelmisel korral, on sedapuhku sihiks tagasihoidlikum Samburu riiklik reservaat Kesk-Keenias. Mikrobussiga jõuab Nairobist Samburusse viie tunniga, lennuk lendab kohale 50 minutiga. Tegelikult on siin kõrvuti kaks reservaati – Samburu ja Buffalo Springs teiselpool neid lahutavat Ewaso Ngiro (”pruun vesi”) jõge. Wilsoni lennuväljalt pisilennukite vahelt startiv Air Kenya lennuk polegi nii väike kui arvasin, tervelt 18 reisijakohta. Reisijaid lisaks minule veel ainult üks. Ekipaazh on samuti kaheliikmeline – kapteniks aristokraatse välimusega inglise vanahärra, teiseks piloodiks kaptenist kaks korda rohkem kaaluv shokolaadinahaline kaunitar. Cateringi asendab kausike kompvekke, mida kaasreisijaga teineteisele kordamööda pakume. Lennuk läheb lennu ajal seest üsna jahedaks ja lühikeses pükstes külmetavat kaasreisijat vaadates olen rõõmus, et Nairobi palavast ilmast hoolimata taipasin pusa salongi kaasa võtta. Lend ise on mõnus ja rahulik, ainult Mount Kenyast möödumisel ja enne maandumist natuke kõigutab.
Kesk-Keenia jõed on kuivad
Samburu lennuväli asub keset tühja lagedat savanni, ”in-the-middle-of-nowhere”. Kõvakattega maandumisrada, millest piloot ainult veerandi ära kasutab, vitstest punutud pisike putka, kus poolsõjaväelises mundris ja automaadiga Kenya Wildlife Service’i pargivalvur külastustasu kasseerib. Meetripikkune varikatus lennukiootajale ja tuulekoonus, mis lendureid tuule suunast teavitab. Lennukile vastutulnud mikrobuss viib mind Samburu Lodge’i. See on mugav varjuline oaas Ewaso Ngiro jõe kaldal keset kuiva ja tolmust Aafrika savanni. Kuigi Keenias on juunis teoreetiliselt veel vihmahooaeg, püüab Mount Kenya ookeanilt saabuva niiskuse kinni ja Samburus pole pool aastat sadanud. Jõesängid on kuivad, Ewaso Ngiroski pruuni vett kohati vaid 10-20 cm. Õhutemperatuur tõuseb päeval üle 30 kraadi.
Loomad paistavad kätte restoraniterrassilt
Lodge’i saabumisel pakutakse külalisele baariterrassil kosutavat troopilist jooki ja esitletakse teenuseid. Kümmekond kõigi mugavustega onnikest ja mõned suuremad kahekorruselised ridamajad, avar restoran, mille puuduv jõepoolne sein tagab maalilise vaate, jõesängi kohal rippuv vaateterrass, mõnus ujumisbassein okstest punutud päikesevarjudega, baarid siin ja seal. Majutuspakett sisaldab reeglina kolme prisket sööki ja kaht minibussisafarit päevas. Lõunasöögi ajal näeb taamal jõele jooma tulnud elevandikarja ja enne õhtusööki roomavad jõelt otse restorani ukse alla paksud suurte hammastega krokodillid, kellele kokad turistide rõõmuks kindlal kellaajal lihatükke loobivad. Õnneks roomavad nad vaid üht kindlat rada pidi, mis restorani ees lühikese võrkaiaga lõpeb, ega taipa sellest ringi minna. Võrkaial on silt ”Beware of alligators – Ettevaatust, krokodillid”. Hiljem näen, et sama sildi teisele poolele on kirjutatud ”Beware of people”. Onnide juures ootab kirjaoskajaid loomi teinegi omapärane silt ”Wild animals beyond this point only”. Puudel turnivad ahvid pole ilmselt kirjaoskajad ning pärast päikeseloojangut pilkasest ööpimedusest kostvad salapärased dzhunglihääled annavad märku, et metsik loodus polegi väga kaugel.
Nagu tõelised maadeavastajad
Safari on see, mille pärast Samburusse tullakse. Enne päikesetõusu kiirele kohvile-teele ja koos esimeste päikesekiirtega Buffalo Springsi poolele loomi küttima. Tulirelv on tänapäeval küttimisel asendunud fotoaparaadiga ning kaamelid-hobused safaribussidega. Suure õhina ja innuga sihivad loomi ka seebikarbiomanikud, kuigi ilma korralikult suurendava objektiivita on neist head pilti saada võimatu. Aga tähtis on samastuda esimeste maadeavastajatega, mis sest, et minibussi katuseluugist ja Aafrika ohtude eest kaitstult. Kaasa tõmbab joovastus ”olen ise siin olnud ja oma silmaga näinud” ning kui hommikusafari läbi saab, jätkub hommikusöögilauas jutt veel pikalt nähtud loomadest. Tõelised entusiastid viitsivad selle kõik kirja panna ka kahte logiraamatusse restorani sissepääsu kõrval, The Animals I Saw Today ning The Birds I Saw Today. Ning sama kordub loojangueelsel safaril reservaadi Samburu-poolsele territooriumile.
Bussijuht teab loomadest kõike
Minul veab sedapuhku lausa uskumatult: kuna minuga samal ajal lodge’is ööbijad on kõik saabunud minibussidega, millega ka safarile siirduvad, saan lodge’i safaribussi ja draiveri üksinda oma käsutusse. Kuna tegelikult olen loomariigis täielik profaan, palun bussijuhil endale selgitada kõige lihtsamaid asju loomade elust ning tahan ennekõike näha leopardi ja lõvi ja gepardit-cheetat ning muud haruldasemat. Elevandi- ja sebrakarjad (teistsuguse triibuga kui Maasai Mara sebra), kaelkirjakud (erinevate rombidega) ja igatliiki sarvedega eriti haruldased kitsed, dik-dikid, orynxid, impaalad ja pika kaelaga gasellid muutuvad paari tunniga nii ”tavaliseks”, et need enam põnevana ei tundugi. Ja kuigi Samburu linnuriik on väidetavalt väga liigirikas, läheb draiveri põhjalik jutustus minu peale raisku – ise tunnen ära vaid pärlkanad, jaanalinnu ja mingid kotkad.
Lõvi on kadunud, gepard peab jahti
Kuigi mul on õnnestunud vabas looduses laisklevat lõvi seirata nii Maasai Maras kui Nairobi rahvuspargis, Samburus sedapuhku lõviga ei vea. Ta lihtsalt ei anna end näha ei varahommikul ega päikeseloojangul. Kuigi bussijuht peatub kahel korral, et mulle liival värskeid lõvijälgi näidata. See-eest võime kahel eri päeval ja erinevates paikades pikalt jälgida leopardipoega, kes väsimatult oma ema sabaga mänge korraldab, lähenevatele safaribussidele mingit tähelepanu pööramata. Samuti jõkke jooma ja mudavanne võtma suunduvat ligi 30-pealist elevandikarja ning puude ülemisi lehti napsivaid kaelkirjakuid. Ja siis tabame midagi üsna haruldast – samaaegselt kolme cheetat (gepardit), kes taktikaliselt väga professionaalselt kilomeetri kauguselt pahaaimamatuid söövaid impaalasid varitsesid, neile varjatult üha lähemale hiilides.
Pisilennuk täis tipptehnoloogiat
Nairobisse tagasilennuks saabub Samburusse veelgi pisem lennumasin 12 reisijakoha (Beechcraft?) ja ainult ühe piloodiga. Sellegipoolest tunnen end turvalisena – lennuk on tuttuus, pehmed nahkistmed sama mugavad kui Boeingi äriklassis ning piloodil on kümnete arusaamatute mõõdikute asemel abiks paar lihtsat kompuutriekraani, millel joonistuvad külad ja külavaheteed, vajalikud lennukoridorid ja lennuväljadele lähenemisteed ning kus meie lennuki pisike kontuur lollilegi asukohta osutab. Piloodiks verinoor sikhi noormees, pügamata habe võrgukesega põsele riputatud. Reisijaid on sedapuhku kaks korda rohkem kui Samburusse lennul – tervelt neli – ja neistki pooled püüab piloot vastavalt oma logilehe andmetele vahemaandumisel Nanyukis maha panna. Aga me tahame hoopis Nairobisse, teatavad reisijad. Pileteid pole meil veel üldse, kuid eks me seal maksame! Ja kuna piloot on sõbralik inimene nagu enamik keenialasi, siis Nairobisse nad lendavadki.
Keenia turism elab üle raskeid aegu
Mõni päev hiljem lendame Kenya Airwaysi normaalse Boeing 737-ga Mombasasse. Istmeridu on salongi topitud tihedamalt kui Skandinaavia charter-lennukitel ja mingi eurooplane keeldub resoluutselt end kitsasse vahesse vägistamast. Kohe vahetatakse talle koht esiritta, kus ruumi rohkem. Karpi pakitud võileib on söödav ja mahl värske. Värskeltvalminud Mombasa rahvusvahelise lennujaama hoone lubab nüüd enamikel lennukitel oma reisijaid teleskoopkoridori kaudu maha lasta ja peale võtta. Küll aga kurdab kohalik ajaleht The Nation, et terve eelmise nädala jooksul (juunis) maandus Mombasas vaid üks charter-lennuk. Kuigi juunis on veel tegemist vihmaperioodiga, on selge, et Keenia turism elab üle raskeid aegu. Umbes samal ajal levitab kohalik press turismifirmade liidu ja hotelliliidu avalikku kirja Keenia valitsusele, kus nenditakse, et viisa kõrge hind, riikliku turismipoliitika ja ettevõtlusdotatsioonide puudumine ning arvukate välismajandusesinduste tegevusetus tähtsamatel sihtturgudel on riigi turismi viimas kängumisele. Tekib soe ja kodune tunne.
Rannikul ootavad kümned turistigetod
Mombasa on Keenia suurim linn ja merevärav. Kui Nairobil on vanust vaid sadakond aastat, siis Mombasa sadam on eksisteerinud aastasadu. Tänu tihedale kaubavahetusele on siin ka suur araabia ja india kogukond ning sügavad jäljed arhitektuuris ja kultuuris. Mombasast jäävad nii põhja kui lõunasse suurepärased palmisaludega ääristatud valged liivarannad, päikesehimuliste ja purilaudurite paradiis. Rannast poole kilomeetri kaugusel vahune korallriff. Piki rannikut on ehitatud arvukad hotellikompleksid. Osa neist on spetsialiseerunud ühe konkreetse riigi turistidele ja neist on saanud tõelised turistigetod, kus inglane kohtab vaid inglast ja sakslane sakslast. Ja kui turist ka safarile või Mombasa linna ei soovi sõita, võibki tema ainsaks kontaktiks Keeniaga olla kohalik teenindav personal ja vaade lennujaama viiva bussi aknast. Aga tühja sellest, peaasi et inimene oma puhkust naudiks.
Ka vihmaperioodil saab päikest võtta
Meid ootab Nyali Beach Hotel, mitmest majutuskorpusest ja restoranist koosnev suurkompleks Mombasa lähedal. Mitu baari, kaks sinavat basseini, rohkesti lamamistoole, hästivarustatud veespordiklubi ja kasiino. Hotell on pooltühi, suur osa tube ilmselt remondis. Mitmete rahvusvaheliste reisikorraldajate programmialustel lipendavad igivanad teated. Sellegipoolest saame saabumisel muude infomaterjalide seas ka hotellidirektori kirja, milles teavitatakse, et rannasandaalide, lühikeste pükste, teksaste ja t-särgiga õhtusöögile tulek shokeeriks kindlasti kõiki teisi turiste. Saame poolteist päeva päevitada ja siis muutub vihmaperiood aktiivsemaks – ikka tunnike päikest ja tunnike vihma. Vihma ajal raputavad ja painutavad tugevad tuuleiilid palme, kuid päris tormiks ei lähe. Mõned inimesed lähevad basseinivette vihma eest varju. Ja siis paistab jälle päike. Nairobist Euroopasse naasmisel jääb Kenya Airwaysi lennuk väljumisega ligi tund aega hiljaks ning Amsterdamis läbin ümberistumiskilomeetrid peaaegu sprinterisammul. Finnair sulgeb ukse täpselt minu selja taga ning kuigi Nairobi lennujaamas kuulsin ka soome keelt, ei jõua hõimuveljedest ükski minuga sama Helsingi-lennuki peale. Ja minu kohver ka mitte. Aga juba järgmisel päeval tuuakse Õismäele koju kätte.
