Tehnokraatia ja nn. pehme turism
Võidelgem kõrbete, platoode ja jõgede säilimise eest. Kritiseerigem ameeriklaste masinakultust ja tarbijalikke eluväärtusi, Ameerika tehnokraatiatrahvas (jumal tänatud!), peaks meile lõppude lõpuks selgeks saama, et mäed ja kõrbekanjonid on meile pühamad kui kirikud. Käitugem siis vastavalt.
Näiteks Yosemite'i org ja rahvuspark. Praegu valitseb seal mootorsõidukite ja raskete autosuvilate tolmukaos. Kunagise ilu ja korra saaks taastada väga lihtsal viisil: nõuda kõigilt külastajatelt, et nad lukustaksid rahvuspargi sissekäigu juures oma autod ja jätkaksid teekonda heade töökorras jalgratastega, millega neid tasuta varustab Ameerika valitsus. Las inimesed sõidavad jalgratastega kergelt ja vabalt: seljas vaid T-särk ja ratta küljes mitte midagi muud kui keep vihmasaju puhuks. Magamisvarustuse, seljakotid, telgid, toidu ja toiduvalmistamise vahendid toimetab pargiteenistus tasuta laagri- platsile, mille külastaja on välja valinud. Orus aga ootavad tulijaid ettevõtjad, kes on valmis rahuldama matkaja ükskõik milliseid vajadusi, mis võisid kahe silma vahele jääda, või muretsema ruumid ja toidu neile, kes telkida ei taha.
Sama saaks teha Grand Canyoni ja Yellowstone'i rahvuspargis või ükskõik millises teises meie vabaõhupühamus. Pole ühtki kaalukat põhjust, miks turistid peaksid sõitma autodega otse Suure kanjoni lõunaservale. Nad võiksid selle viimase miili jala käia külast 10 miili lõuna poole ja teise Desert View'st ida poole. Seal, nagu Yosemite'iski, saaks rahvas oma auravatest metall- ja klaaskarpidest välja ronida ja teekonna lõpetamiseks hobuse selga või jalgrattale istuda. Nagu praegugi, jääksid kanjoni äärele hotellid ja restoranid, et rahuldada külastajate füsioloogilisi vajadusi. Matkad piki kanjoni serva toimuksid samuti jalgsi, hobuste või ratastega mööda olemasolevaid asfaltteid.
Nende jaoks, kes tahavad läbida kogu maa-ala ühest parkimisplatsist teiseni, võiks käima panna bussid, mis toimetaksid nad pärast jälle isiklike autodeni; ühtlasi saaks seda teenust mugavalt kasutada jalgrataste ja/või hobuste vahetamiseks kahe parkimisplatsi vahel. Mis saab lastest? Vanadest ja põduratest inimestest? Ausalt öeldes ei peaks me neile kahele surverühmale järele andma. Lapsed, kes on liiga väikesed, et jalgrattaga sõita ja liiga suured, et vanemad jaksaksid neid seljas tassida, peaksid ootama vaid mõne aasta - ja kui nad just auto alla ei jää, siis seisab neil ees terve pikk, seiklusrikas elu, seda muidugi juhul, kui me rahvuspargid päästame ja need "rikkumatutena tulevastele põlvedele nautimiseks" jätame. Vanuritele on veel vähem põhjust kaasa tunda: lõppude lõpuks oli neil võimalus näha seda maad, kui see veel suhteliselt rikkumata oli. Siiski tuleme vastu neile, kes on jalgratastega sõitmiseks liiga vanad ja tõbised, ja võimaldame neil sõita bussidega... (2) Mitte ühtegi uut teed enam rahvusparkides!
Pärast seda, kui oleme eraautod keelustanud, peaks see teine samm olema lihtne. Seal, kus asfaltteed juba olemas, jäävad need jalgratastele ja möödapääsmatute teenuste osutajaile, nagu näiteks bussid ja matkavarustuse ning kaubavarude veod. Olemasolevad katteta teed jääksid aga mootorita liiklusvahendite tarvis. Uute teede plaanid võib kõrvale heita, rajades selle asemel matkaradasid, mida mõnes rahvuspargis ja paljudel muudel kaitsealadel hädasti vajatakse...
Kui inimesed on neid vangistavatest autodest juba vabanenud, kasvab huvi matkamise, looduse avastamise ja retkede vastu rahvuspargi kaugematesse nurkadesse. Õnneks hakkavad kaitse- alad juba pelgalt motoriseeritud liikluse eemaldamise järel tunduma palju suurematena kui praegu - sinna mahub korraga hoopis rohkem inimesi. See küllalt hämmastav tõsiasi tuleneb sellest, et mootorsõiduk, kui ta just paigal ei seisa, vajab oma mõõtmetega võrreldes ebaproportsionaalselt palju ruumi... (3) Rakendage tööle patrullid! Laisad ja kavalad logardid, on nad sissepääsuputkades pileteid müües ja lau- dade taga graafikuid ja tabeleid täites liiga palju aastaid ära raisanud - püüdes asjatult rahuldada pargiteenistuse statistikamaanias vaevlevat Washingtoni kontorit. Pange nad tööle. Nad peaksid ju looduses töötama - pange need laisklejad siis patrullima; lööge nad üleköetud ja konditsioneeritud õhuga kontoritest ja sumbunud autodest välja ning ajage matkaradadele, kus on nende koht. Viige need härrakesed üle mägede ja orgude metsikusse loodusesse ja tooge nad siis tervetena sealt tagasi. Natuke oma kontorirasva maha treenida ei tee neile mitte halba, vaid head.
[---]
Kui me autod seadusetuks kuulutame, tee-ehituse peatame ja rahvahulgad jälle jalgsi käima sunnime, läheb radadel vaja matkajuhte. Väike osa seiklushimulisi inimesi tahab alati omapead teele asuda ja nende teele ei tohi ühtki takistust veeretada. Las nad riskivad, jumala pärast, las nad eksivad ära, põlevad päikese käes, upuvad, saavad karudele söödaks, jäävad elusalt laviinide alla - see on iga vaba ameeriklase õigus ja privileeg. Kuid ülejäänud, suurem osa, kellele vabas õhus viibimine on uus kogemus, vajavad abi ja võtavad iga õpetuse ja suunamise tänuga vastu.
Paljud neist ei tea, kuidas hobust saduldada, topograafilist kaarti lugeda, libedatel kaljudel püsida, maamärke meelde jätta, vihmas lõket teha, maohammustust ravida, end mööda kaljut alla libistada, jääliustikku pidi alla liuelda, kompassi lugeda, liiva alt vett leida, eesli selga kandamit kinnitada, murdunud luud lahastada, surnukeha matta, kummipaati paigata, end veejoal kanda lasta, tormis ellu jääda, äikest vältida, okasseast süüa teha, tüdrukut lumetormi ajal lohutada, ilma ennustada, ennast allakukkuva kivi eest hoida, karpkanjonist välja ronida või paadist pissida. Pargipatrullid teavad neid asju... ja neid läheb vaja.
Lisaks seda laadi praktilistele näpunäidetele on pargipatrull alati mingil määral ka looduse tundja, kes tutvustab rühmale, keda ta teenindab, paikkonna loodust ja inimasustuse ajalugu nii detailselt kui ka laias laastus. Minu programmi kritiseerijad väidavad, et on juba liiga hilja rahva vabaõhukombeid nii radikaalselt muuta, sest harjumused on liiga sügavalt juurdunud... Kuidas saaks seda kõige kergemini teha? Järgides neid samme, mida ma välja pakkusin, lisaks sellele tuleks miinimumini viia looduses puhkamisega seonduvad kulutused.
Pargipatrullide matkajuhiteenus peaks olema rahvale tasuta. Rahast, mis säästetakse, kui parkidesse ei ehitata asfaltteid, peaks piisama, et katta kulutused jalgrataste ja hobuste ostmiseks kogu rahvusparkide süsteemile. Kui kõrvaldada autoliiklus, saaks pargiteenistus säästa veel rohkem miljoneid, mis praegu kulutatakse teede korrashoiule, politseile ja paberitööle. Ükskõik, milline oleks nende ümberkorralduste maksumus, ja ükskõik, kuidas neid ka ei rahastataks, oleks neist mõõtmatu kasu rahvusparkide külastajate tervisele ja õnnele (voorused, mida statistikud ei tunne).
Ühe võimaliku lahendusena linnaprobleemidele on mõned murelikud vaatlejad tõsiselt soovitanud kõrvaldada autod suurlinnade südameist. Mulle näib, et see abinõu sobib ka meie rahvusparke kummitavate probleemide lahendamiseks. Loomulikult oleks see tõsine löök industriaalturismile ja need, kes sellelt kasumit lõikavad, töötaksid sellele kõigest jõust vastu. Autode eemaldamine loodusest nõuaks revolutsiooni ka pargiteenistuse ametnikekogu mõtteviisis ja enamiku Ameerika turistide arusaamades. Kuid just sellist revolutsiooni, ükskõik, kas see neile meeldib või mitte, oleks meil vaja.
Arvestades asjade praegust seisu, oleks ainuke võimalik alternatiiv meie rahvusparkide järkjärguline hävitamine. Sellepärast siis, varastagem pargiteenistuse väljaarendamise palaviku fraktsioonilt üks loosung. Pargid, ütlevad nad, on rahva jaoks. Väga hea. Iga rahvuspargi ja rahvusmonumendi peasissekäigu juurde püstitame me sada jalga kõrge ja kakssada jalga laia teadetetahvli, millele on säravate neoonvärvidega maalitud tekst ja mis on ääristatud vilkuvate tuledega, sähvivate tähekeste ja palveratastega ning bütsantsi suurte falliliste sümbolitega, mis iga kolmekümne sekundi tagant purskavad nagu geisrid (sa saad nende järgi oma kella õigeks panna). Tulevärgi taga lummab männist kõrgem karu Smokey2 kuju edasi-tagasi pöörlevate silmadega, mis sind vahivad, ja päriselt tukslevate kõrvadega. :
Yellowstone'ist.
Lahemaa rahvuspargist 99 aastat varem, 1872. aastal loodud Yellowstone võib meid mitmel moel õpetada. Võib õpetada seda, kuidas rahavaestel aegadel püsima jääda, aga ka seda, kuidas rahva rikkamaks saades mitte muutuda loomaaiaks, vaid jääda ikkagi looduspargiks.
Võib õpetada sedagi, kuidas loomad suurenevat külastajatevoolu taluvad ning seda, kuidas külastajaid võimalike ohtude eest hoiatada.meelega IUCN-i terminoloogiat, tunnustades sellega, et välimine (territooriumi siduv) tsoon ei pea tingimata olema õiguslikult kaitstud ja paindlik välispiir tähendab (vähemalt teoreetiliselt), et biosfääri kaitseala ruumiline ulatus ei pruugi olla täpselt piiritletud.
1992 toimus kaks biosfääri kaitsealade seisukohalt tähenduslikku globaalset sündmust. Neist esimene oli Ühinenud Rahvaste keskkonna- ja arengukonverents Rios Brasiilias. Seal toimusid lõplikud läbirääkimised Agenda 21 - kahekümne esimese sajandi tegevuskava - üle ja selle heakskiitmine riigipeade või valitsusjuhtide poolt. Teine oli neljas rahvusparkide ja kaitsealade ülemaailmne kongress Caracas’es Venetsueelas. Mõlemal kohtumisel rõhutati arvukates ettekannetes ja avaldustes keskkonna- ja arenguteemade omavahelist sõltuvust ja vajadust siduda sotsiaal-majanduslikud ning keskkonnateemad läbi poliitilise tasandi; tihtipeale märgiti, et nende sidemete väljaarendamisel on oluline osa kanda kaitsealadel. 1992 asutati ka uus biosfääri kaitsealade Järelevalvekomitee. Selleks andis peamise tõuke veendumusele jõudmine, et paljud biosfääri kaitsealad ei täida 1986ndal sõnastatud kontseptsiooni või näivad selle rakendamisel väheveenvad.
Kuni oluline osa biosfääri kaitsealasid jäi ainult külge riputatud lisamärgiga tavalisteks kaitsealadeks, ilma üleminekutsoonita või kohalike elanike osaluseta, kaotas nii maailmavõrk kui ka kontseptsioon, millele see üles ehitati, suuresti oma mõjujõudu. See viis delikaatsete poliitiliste küsimusteni ja eriti: kuidas tagada, et biosfääri kaitsealad haaraksid kõiki kolme tsooni ja et nendes arendatavad tegevused vastaksid 1986ndal ettepanduile.
Yellowstone'is käib rohkem kui 3 miljonit külastajat aastas. Suur osa neist tallab põhiliselt mööda tosinat pargi legendiks saanud huviväärsust. Võib arvata, milline surve on see looduskeskkonnale. 130 aastat tagasi USA kongressi poolt eraldi seadusega "rahva jaoks ja inimkonna hüvanguks" ellu kutsutud maailma esimene rahvuspark on hakanud iseenese istumise alt oksa saagima. Mehest, kes alla kukkus, eristab Yellowstone'i vaid see, et osatakse tekkinud probleemist endale aru anda.
AMEERIKLASED VÕIVAD oma rahvuspargid surnuks armastada, tavatsetakse sealpool maakera viimasel ajal öelda. Ülerahvastatus ei ole mitte ainult Yellowstone'i probleem. Selle all kannatab hulk teisigi ülipopulaarseks muutunud parke, mõni vahest ehk hulleminigi kui emake Yellowstone. On kulutatud hulk raha ja teadlaste töötunde, et virtuaalse reaalsusega simuleerides konstrueerida mudeleid külastajavoogude suunamiseks pargi sees, nii et loodus pärast miljonite ülekälmist siiski ellu jääks. Yellowstone'is näiteks on mõeldud ka sellele, et aegade jooksul väljakujunenud suvist külastushooaega teadlikult pikendada. Asub ju Yellowstone, indiaani keeles kollase kivi maa, USA mägises põhjaosas, paari-kolme kilomeetri kõrgusel merepinnast, kus isegi madalamatele mäenõlvadele langevad esimesed lumesajud sageli juba septembris. "Niisiis võiksime meelitada osa inimesi siia talvel, peaksime vaid suurendama talvele sobilike teenuste valikut," arvab pargi külastuste planeerimise juht john Sacklin. Kui veel kümmekond aastat tagasi oli Yellowstone talvel tavakülastajale suletud ja tehti vaid teadustööd, siis möödunud talvel võttis park vastu üle saja tuhande inimese. Yellowstone'ist populaarset suusakuurorti teha pole aga niisama lihtne, sest riigi linnastunud aladest asub park tõepoolest kaugel. Siia ollakse harjutud tulema pikalt ette planeeritult ja ikka Yellowstone'i enda, mitte mõne oma harrastuse pärast, millega võib edukalt tegelda ka kusagil ligemal. Surnuksarmastamise vastu on ka teisi teid, näiteks mõnede populaarsete, kuid tundlikuma loodusega paikade külastusteks sulgemine. "Seda teha on aga praktiliselt võimatu, sest seadus ütleb, et rahvusparkide vaatamisväärsused peavad olema kättesaadavad kõikidele," muretseb John Sacklin. "ja samas peavad rahvuspargid hea seisma selle eest, et loodusrikkused säiliksid ja pakuksid sama ka järeltulevatele põlvedele. See, et aastal 1872 kirjutati maailma esimese rahvuspargi seadusesse sisse kaks nõuet, mis sajakonna aastaga teineteist sööma on hakanud, ei ole küll toonaste seadusemeeste süü, ometi tuleb tänastel ja tulevastel looduskaitsjatel probleemist kuidagiviisi läbi närida."
INIMESTEST PÜSIELANIKKE siin ei ole. Kuigi Yellowstone'i rahvuspark on pindalalt Pärnu- ja Viljandimaa kokku võetuna. Pargi territooriumil võivad peavarju saada vaid neljas hotellis ööbivad külastajad, tähtajaliste lepingutega töötavad pargiteenistuse töötajad, kelle ametiaeg ühes ja samas rahvuspargis ei ole enamasti pikem kui paar-kolm aastat. Põhllise osa Yellowstone'st moodustavad metsikud alad. Külastajale ei puutu tavaliselt silma rohkem kui üks-kaks protsenti rahvuspargi territooriumist. Pargi viis väravat suunavad tulnuka kuulsale Yellowstone'i ringteele, mis läbib kõik nomenklatuursed vaatamisväärsused. Selle ringi läbimiseks kulub enamasti kaks-kolm päeva. Iga väravast siseneva auto kohta ostetakse kümnedollariline sissepääsupilet. Ilma autota saab pargis liikuda vaid väga tõsine matkaja. Piletiga koos ulatab väravavaht tulnukaile ka värske Yellowstone'i ajalehe ja üht-teist muud lugemisvara. Nüüd võite ka oma autoraadio keerata Yellowstone'i lainele, kust abistatakse teid reisimarsruudi koostamisel, antakse taustateavet ja edastatakse pargi uudiseid. Esimene asi, mis meile kõrvu jõudis, oli nõuanne, kuidas käituda karuga silmitsi sattudes. Paraku olid ka karud seda kuulnud ja nii me neid viie pargis veedetud päevajooksul ei kohanud. Ringteel märgistatud peatuspaikades võib igaüks valida endale sobiva pikkuse ja raskusastmega õpperaja - näiteks teha lähemat tutvust kuumaveeallikate, geisrite ja mudavulkaanidega. Põhlinfo saab kätte suurtelt lugemistahvlitelt. Rajale minnes saab broshüüri kaasa osta, või selle soovi korral vihmakindlast metallkastist laenuks võtta ja pärast tarvitamist tagasi panna. Järelinformatsiooni ja vastuseid tekkinud küsimustele saab pargi neljast külastuskeskusest, sealsamas võib tellida ka ekskursioonijuhi, kuulata loenguid või võtta osa aruteludest. "Töö külastajatega on meie suurim shanss," ütleb Tom Tankersley, kelle igapäevane töö on vahendada pargi rikkusi siia tulnud inimestele.
HÕÕGUV TULEKATEL podiseb rahvuspargi all. Yellowstone'ile kuulub maailma suurim kuumaveenähtuste kogu - üle 10 000 kuumaveeallika, geisri ja mudavulkaani. Maakoor Yellowstone'i kohal on väga õhuke, selle sees on praod ja käigud, mis ühendavad maapealset elu maasisesega. See on üks neist paigust, kus surelik peab mõistma, et maa peal toimuv pole ainumäärav ja et inimene pole kõige tähtsam. Pargi kuumaveenähtusi tutvustavad õpperajad kulgevad mööda laudteid, millelt kõrvaleastumine on rangelt keelatud. Habras maapind võib puruneda ja kõrvaleastuja põletushaavu saada. Kamtgatkalt ja Islandilt teada kuumaveeaukudes ligunemine ei tule Yellowstone'is kõne allagi. Samuti mitte see, mida turistidehordid Türgi iidsetel Pamukkale lubjakiviterrassidel jalgadele mineraalveevanne võttes toime panevad. Yellowstone'i haavatavama loodusega piirkondades on isegi neljajalgsete sõprade autost väljalaskmine keelatud. Sellepärast on parkimisplatsidel peaaegu alati kuulda mitmehäälset summutatud haukumist. Ükski ameeriklane seda nõuet ei vaidlusta. Sest loodust tuleb hoida ja kaitsta. Sama ustav kui Yellowstone'i rahvuspark on olnud inimkonnale 125 aasta vältel, on geiser Old Faithful ehk Vana Ustav olnud Yellowstone'i pargile. Alustanud regulaarset purskamist küll juba ammu enne, kui inimese jalg Metsiku Lääne pinnast tallama hakkas, on ta nurisemata vastu pidanud tänini. Küllap on palju neid, kes võivad Yellowstone'i ja Old Falthfuli vahele tõmmata võrdusmärgi. See Yellowstone'i sümbol paiskab oma tulise veesamba pilvede poole iga 70 minuti järel. Kella tema järgi kontrollida küll ei saa, aga võrreldes teiste, hoopis üleannetumate purskajatega on ta oma nime mitmekordse auga ära teeninud. Selline pursketsükkel on Vanal Ustaval olnud 1957. aasta maavärisemisest saadik. Enne seda olid pursked pisut sagedasemad. Küllap ajas värin mõned maa-alused käigud umbe. Sellest hoolimata vältab tõeline veepidu kümmekond minutit, hääbudes seejärel tuule käes heitlevaks aurujoaks - et ennast tunniga uuesti kogudaja uutele vaatajatele ilmaelu reeglipärast kulgu tõestada.
KÜMMEKONNA AASTA eest hakati ühes külakeses Yellowstone'i rahvuspargi lähistel keskkütte-ja ujumisbasseini jaoks maa seest kuuma vett pumpama. Selle tulemusena lõpetas hulk pargi territooriumil asuvaid allikaid oma tegevuse. Yellowstone'i pargivarade peaspetsialist Mary Hektner rääkis, et viimastel aastatel on tulnud lahendada üpris palju probleeme, mille juured viivad pargipiiri taha. Maakoore all ja naabruses asuvates metsades ei teata midagi sellest, et inimene on tõmmanud maha joone, millest ühel pool loodust kaitstakse ja teisel pool mitte. Ojad ja jõed voolavad nii siin- kui sealpool piiri, loomad ehk aimavad midagi, kuid oma rändeteid ja jahimaid kardinaalselt muuta nad ei saa. Yellowstone'i rahvuspargis elab üliarvukalt sarvekandjaid, põtru ja hirvi, kellest paljud on pargi kaitsvas embuses muutunud millekski vabatahtlike loomaaialoomade sarnaseks, teisisõnu, nad on heasoovlike inimeste pideva lähedaloluga täiesti harjunud ja kuigi pargis on rangelt keelatud loomi sööta või katsuda, on inimeste lähedus siiski loomade käitumisele mõjunud nii, et nad ei pruugi minema jalutada ka siis, kui sa neile lausa nina alla ronid. Meie rezissöör esitas ühe isahirvega hotelliesisel haljasalal lähedustaluvuse katset sooritades tõelise iluvõimlemiskava, kuid kuna operaator ehmatusest kaamera seiskas,jäi see videolindile salvestamata.
PARGI OHUTUSJUHT Mike Murray teab rääkida: "Igal aastal saab Yellowstone'is vigastada kümneid inimesi. Pole suve, kus keegi kanjoniservalt alla ei libiseks või fotoaparaadiga tuhandekilose piisoni nina all vehkima ei kipuks." Yellowstone'is kehtib põhimõte, et ohud ja ohutuseeskirjad on kõigile kättesaadavad. Kes neid ei järgi, vastutab enda eest ise. Näiteks on enamik rinnatisi ja piirdetarasid üsna madalad, neist saab hõlpsasti üle astuda ja alati leidub keegi, kes kiusatusele järele annab ning "seda viimast fotot" tegema läheb - sest, nagu ütleb John Sucklin, jätavad inimesed puhkusele tulles sageli oma mõistuse koju. Pargil on küll olemas päästemeeskond ja helikoptergi, kuid igal aastal juhtub ikka mõni õnnetus, kus sellest on vähe abi. Yellowstone'is ja selle lähistel elab umbes viis tuhat piisonit, mitusada grislikaru ja nüüd juba kolmandat aastat jälle ka hundid. "Hundid tapeti siinmail selle sajandi algul, sest inimene uskus, et hunt on halb loom ja teda ei ole kellelegi vaja," teatab meie esimesel kohtumisel huntide tagasiasustamise programmijuht Mike Phillips, kellel on terane hundipilk. Kiskjatel on Yellowstone'i ökosüsteemis kindel koht ja ilma nendeta ei püsi loodus tasakaalus. Huntide hävitamine käis palju lihtsamalt kui nende tagasitoomine. Projekti valmistati ette ligi kakskümmend aastat. 1995. aasta jaanuaris toodi Lääne-Kanadast Yellowstone'i 15 hunti. Lääne-Kanadast seepärast, et sealsed hallivatimehed on kõige sarnasemad nende huntidega, kes omal ajal Yellowstone'i maastikku asustasid. Paariks esimeseks kuuks paigutati uustulnukad võrguga piiratud alale harjuma. Pargikülastajaid sinna lähedale ei lubatud. Seejärel lasti neil minna -ja nad jäid. Juba esimesel talvel aga, varsti pärast ületoomist, sattus just pere looma asunud noor isahunt Yellowstone'i idapiiri taga juhusliku jahimehe püssikuuli ette. Mehele määras kohus võimalike järgijate ähvarduseks küll kopsaka trahvi, kuid ometi oli juhtunu veel üks ohusignaal selle kohta, et pargis toimuvat mõjutab väga tugevalt pargiväline elu.
TEINE PIISK KARIKASSE oli Kanada kaevanduskompanii Noranda üha tugevnev plaan rajada Yellowstone'i kirdevärava taha mägedesse uus kullakaevandus. Inimkonnal pole tarvis rohkem kulda, meil on vaja, et läbi Yellowstone'i voolaks puhas vesi ja et kaevandustööd ei hävitaks siinseid läänemänni metsi, sest grislikarud jäävad siis ilma oma söögist - nil ütlesid ameeriklased. Yellowstone'i kaitseks hakkas tekkima kodanike ühendusi ja survegruppe nagu seeni pärast vihma. Planeeritud kaevanduskoha vahetus läheduses asuva tillukese Cook City elanikud lõid kullaihkajate vastu võitlemiseks Karukihva Koalitsiooni, mille sõnum jõudis välja Ameerika presidendini ja vähemalt seekord nad võitsid. Yellowstone'i pargist loodesse jäävas Bozemani linnas aga tuli grupp teadlasi välja enam kui tosina aasta jooksul kogutud materjalidega, mille põhjal koostatud Suur-Yellowstone'i programm seab eesmärgiks kogu piirkonna ökosüsteemi väljaarendamise teaduslikel alustel nii, et rahvuspark ja sellega külgnevad majandusalad saaksid eksisteerida käsikäes, üksteise huve kahjustamata. "Need 17 ametkonda ja institutsiooni, kel Yellowstone'is toimuva kohta sõnaõigust, on seni tegutsenud kui silmaklappidega hobused. Meie programm juhib tähelepanu käsikäes töötamise vajadusele. Maailm on jäänud nii väikeseks, et ainult oma asja ajades ei jõua kuhugi," selgitab projekti "Yellowstone Homme" direktor, bioloog Dennis Glick. "Maailm ja sealhulgas Yellowstone muutub niikuinii. Küsimus on vaid selles, kas me oskame seda muutumist kujundada, või jätame selle kaose meelevalda."
