Ajakiri "Oma Maja", november 2003
Kaido Einama
Linke:
Jõuame ühel sügiseselt sombusel päeval Keilast 6 km Haapsalu poole jäävasse Lehola asulasse, kus kuulutuse järgi on müüa mõis. Keskmisest korterist odavalt kättesaadavas härrastemajas vehivad labidatega tööd teha kaks kohalikku. Nende sõnul tahab omanik 1999. aastal põlenud mõisa kevadeks puhtaks saada, et uuel omanikul oleks säilinust parem pilt.
“Niipea, kui mõis tühjaks jäi, hakkasid siin noored sees käima,” räägib naisterahvas, kes mõisasaalidest vanu põlenud ronte on õuele kuhjanud. “varsti pandi majale tuli otsa.”
Enne tulekahju oli sovhoosi kontorist tühjaks jäänud maja veel üsna korralik, mitmekorruselises tohutus paekivihoones olid mantelkorstnad, kontoriruumid, isegi kinosaal. Nüüd kasvab mädanevatel laepalkidel nõges ja krohv seintelt pudeneb. Lumi ja vesi murendavad hoogsalt ka paekiviseinu.
Mõisaostjaid pole lihtne leida. Seda kinnitab ka juba mitmendat aastat erinevates keskkondades ringelnud müügikuulutus. Lehola häärberi naabrus pole ka paljutõotav: endise sovhoosikeskuse korterelamud on räämas, paljud on sisse ehitanud ahju, et tube soojana hoida. Ümbrus on lagastatud, erinevate omanike vahel jagatud mõisasüda koosneb põlenud ahervaremetest. Kuid unikaalne peahoone ja lähedus Tallinnale, Keilale ning Niitvälja golfiväljakule võivad ehk lõpuks ahvatleda ka antiigihuvilist investorit hääbuvasse mõisa investeerima.
