Ühed Eesti ilusaimad rannad asuvad Leetse kandis - seal on nii puhtaid liivakaldaid supluseks (vesi läheb kohati väga kiirelt sügavaks), ilusaid pangaaluseid, kust tammed küünitavad vee kohale nagu mõnel palmisaarel, aastaringseid koskesid, mis mõne oja pahinal merre juhivad ning grüüslid pesa tegemas kaldaõnarustesse.
Kõik see ilu kestab Kloogarannani, kus pole küll möödunud aegade rannaelu hiilgust, aga kust saab europlatvormilt astuda rongile ja tunniga Tallinna tagasi sõita. Minnes aga tasub Tallinnast võtta Paldiski pilet - sealt on mugav alustada.
Kuna tegemist pole trekkinguga ehk lõpp ja algus ei asu samas kohas, tulebki soovitada seda marsruuti pigem rongireisijale, sest muidu tekib probleem auto juurde tagasi pääsemisel. Trekkinguks sobib näiteks poolsaare tipu "ringrada".
Transport Tallinnast paldiskisse on tihe, Kloogarannast Tallinna küll oluliselt hõredam, aga vajadusel võib allpool kaardil märgitud teekinda pikendada ka Kloogani (vt üht teist trajektoori), kust väljub ronge juba palju tihedamini.
Paldiskisse saabudes on isegi võimalik kohe enne teeleasumist maha istuda ja keha kinnitada - kas jaamahoones asuvas Vana Veduri kohvikus või Põhjasadama juurde jäävas Peetri Tavernis. Kõrtsust algabki meie tee mööda Sadama tänavat, mille ääres on ka Paldiski suuremad kaubakeskused.
Vana-Tallinna maantee viib matkaja kiiresti linnast välja, kus lodumetsa all algavad Harjumaa odavaimate kinnisvarahindadega suvilapiirkonnad. Sääski on paksult, sest niiskeid lompe leidub kahel pool teed ohtralt. Korralik asfalt viib välja risti poolsaart läbiva sirge Leetse teeni, mis kuni tuumajäätmete hoidlani on asfaldiga. Edasi kulgeb kruusatee vana Leetse mõisani, mille valitsejamaja on küll varemetes, aga abihoonetes käib omanik puhkamas ja on ümbruse korda teinud.
Mõisa alt algavad kohe kuulsad Leetse rannad - suvel leiab siit privaatse rannariba, kui just autoga kaldasse ei taha sõita - pisut eemalt lähenedes on kindlasti mõni liivane lõik, kuhu autoomanikud pole viitsinud jalutada. Vesi on olenevalt tuulest kas väga soe või külm, sügavaks läheb kiiresti.
Rand kulgeb alguses rahulikult, kuid mõne käänaku pärast hakkab paekallas kasvama samamoodi, nagu Pakri poolsaare tipus - kohati tuleb ronida üle risti alla langenud paeplaatide ja -kuhilate.
Kui veab, näeb Läänemeres haruldasi grüüsleid pesitsemas. Kui nii palju ei vea, näeb luigepaari kaldal lebamas ja kui neil pesa lähedal pole, siis lasevad nad lahkelt ka edasi liikuda.
Meie mai keskel toimunud matka ajal pahises kaldast alla vähemalt kolm juga, varakevadel võib neid rohkem olla ja kesksuvel vähem.
Kartused, et Kloogaranna lähistel asuva elamurajooni juures kuidagi kaldal liiklejaid takistatakse, osutusid asjatuks - erinevalt Lahemaa mõnedest taradest on siinne rannarahvas lahkem ja majade aiad algavad alles sajakonna meetri kaugusel veepiirist.
Kloogaranna vanasse tuttavasse avalikku rannatsooni jõudmiseks tuleb ületada kaks oja. Esimene neist on väike ja mõnikord isegi ülehüpatav, Treppoja aga piisavalt suur, et forsseerida üle põlve ulatuvas vees. Sedagi saab teha vaid mere poolt, sest kaldas on oja kitsam ja sügavam, kohati peaaegu rinnuni veega. Väga külm ka igal ajal.
Kloogaranda jõudes on võimalik vahepeal tühjenenud toiduvarusid täiendada Treppoja poes ja siis suunduda kas sealsamas rongile või jätkata matka Klooga suunas. Pole välistatud ka teekonna suurem pikendamine, näiteks euromatkarada pidi Keila-Joale.
- Pildialbum: Paldiski-Leetse-Kloogarand, 20.05.2012
- Video: Paldiski-Leetse-Kloogarand, 20. mai 2012
- Kaart: Paldiski-Kloogarand, Google Maps
Vaata videot 2012. aasta matkast mai lõpus:
Vaata matkakaarti, kus peal teekond, mis selle matka käigus sai läbitud:
Vaata suuremalt: Paldiski-Leetse-Kloogaranna, 20.05.2012
