Pakri, Paldiski

Pakri poolsaare tipu parim külastamise aeg on just nüüd - kõik õitseb. Nii orhideed, anemoonid, piibelehed, toomingad kui sirelid - kõik on õites. Tegime sel puhul ühe 5,8-kilomeetrise teekonna ja allpool on see ka kaardile kantud.

Kõigepealt sõida sinna, kus lõpeb asfalt - parklasse saab liikuri jätta ja peatuda pangaserval pisut ohtlikul ümaral vaateplatvormil, mille alt on juba tühi. Vaata Suur- ja Väike-Pakritele ja jaluta edasi pangapealse kruusatee peal, mis viib esimese Pakri joani. See 6 meetrit kõrge juga on veerohkel aastaajal tegutsev, muul ajal kuivanud.

Ühed Eesti ilusaimad rannad asuvad Leetse kandis - seal on nii puhtaid liivakaldaid supluseks (vesi läheb kohati väga kiirelt sügavaks), ilusaid pangaaluseid, kust tammed küünitavad vee kohale nagu mõnel palmisaarel, aastaringseid koskesid, mis mõne oja pahinal merre juhivad ning grüüslid pesa tegemas kaldaõnarustesse. 

Kõik see ilu kestab Kloogarannani, kus pole küll möödunud aegade rannaelu hiilgust, aga kust saab europlatvormilt astuda rongile ja tunniga Tallinna tagasi sõita. Minnes aga tasub Tallinnast võtta Paldiski pilet - sealt on mugav alustada.

Kuna tegemist pole trekkinguga ehk lõpp ja algus ei asu samas kohas, tulebki soovitada seda marsruuti pigem rongireisijale, sest muidu tekib probleem auto juurde tagasi pääsemisel. Trekkinguks sobib näiteks poolsaare tipu "ringrada".

Transport Tallinnast paldiskisse on tihe, Kloogarannast Tallinna küll oluliselt hõredam, aga vajadusel võib allpool kaardil märgitud teekinda pikendada ka Kloogani (vt üht teist trajektoori), kust väljub ronge juba palju tihedamini.

Jah, Pakri poolsaarel oleme me tihti käinud. Seekordne teekond aga sai eelmistest matkaradadest pisut teistsugune. Küll oleme käinud rattaga, küll kajakiga, küll jalgsi. Nüüd siis jälle jalgsi, aga seekord mitte nagu tavaliselt poolsaare tipuosas, vaid pisut keskmaa suunas. Tipp jäigi lausa vallutamata, aga sellest pole midagi, sest tiputeekond on varem kirjeldatud siin. 

Alguseks sobiv koht on põhjasadama juurde jääv trahter "Peetri Toll", kus saab teha hommikukohvid ja pärast tagasi tulles seljanka (testitud, hea) või prae. Siis jätkub teekond Peetri mägedes - kunagise Peeter I kindlustuse küngastel.

Küngaste otsast saab näha suuri parkimisplatse, kuhu saabuvad idapoolsete autotootjate uued autod, mis lähevad edasi teist teed pidi natuke lähemale itta.

Tõelist avarust pole meil kindla jalgealusega kohtadest mujal kohata, kui jäätunud merel. Kuna Kurkse ja Pakri saarte vaheline meri oli jääs juba ammu, siis käisime tõukekelgumatkal enne suurt sula ära. Veebruari lõpus paukunud karm pakane oli peale talvist lühikest sula lume kõva koorikuga katnud ning vabama mere klaasjaks jäätanud. Kohe oli näha, et tõukamiseks ähvardavad tulla ideaalsed tingimused.

Kurkse pole üldse lähim koht, kust oma matka saartele alustada, aga talveoludes mugavaim. Igasuguse lumeoluga on sadamasse tee ikka lahti lükatud ja sealt, kalurimajakeste vahelt on lihtne end jääle libistada. Lisaks meile startisid jalgsimatkajad, mõned olid läinud ka autoga (heina vedama või võrke nõudma) ning peale meid tulid mõned suusatajad. Suusa jaoks oli alguses jää samuti ideaalne oma õhukese lumekirmega. Saartelt tuli tagasi mootorkelk ja jääpurilauduri lumele veetud jooni oli ka igal pool näha.