Eesti Päevaleht, 14. august 2004
Kaido Einama
"Interesting!" õhkavad välisturistid ning pildistavad seest ja väljast Paldiskisse suunduvat elektrirongi. Veelgi eksootilisemaid elamusi loodavad nad saada tunni aja pärast endises nõukogude sõjaväelinnas rongilt maha astudes.
Oleme oma väikese matkaseltskonnaga samas rongis kus inglise ja saksa turistidki, et Paldiskist rattaga kuhugi Riisipere või Laitse kanti vändata.
Perroonil olevad turistid haaravad kaadrisse lisaks vene päritolu transpordivahendile ka sellele ruttavaid rättides ja aiapidamisvarustusega inimesi. Meie jälgime rohkem rattaga sisenejaid – kas leiab mõne vaba vaguni, kuhu oma rattad mahutada.
Kui Paldiskist edasi Madise poole minema hakata, tabab rändurit pettumus: mere äärt pidi merelinnas liikuda niisama lihtsalt ei saagi. Enam pole randa sulgemas sõjaväelased, vaid transiidi- ja muud firmad. Kui metalli-, puidu- ja naftakuhjade vahelt siiski mööda saame, avaneb alles linnast välja jõudes vaade lahele ja silmapiiril paistvatele Pakri saartele.
Ilusat asfalti Madise poole kulgedes kauaks ei anta. Kruusatee ääres laiuvad üleujutatud kraavid ja kui jälle asfalt ratta alla tuleb, pöörame Vasalemma jõe kaldale, kus kaardi järgi kulgeb kitsas jalgrada Langa külani.
Peagi aga jääb jalgrajast ka rattasõiduks väheseks – rinnuni rohus rühime edasi, kuni külale lähenemisest uuesti laienev teerada märku annab.
Ohtlikud koerad
Puhastame võsast välja tulles rohtu vahele võtnud käiguvahetajat. Koolmekoht sealsamas kruusateel osutub rattale läbitavaks ja kui hooga mäest üles ja orust välja jõuame, olemegi haukuja hambus. Õnneks näksab võõraid mittesalliv kutsu rattakotti ja kurjad külamehed vaid põrnitsevad meid, kui aeglaselt nende majadest eemaldume suuremale asfaltteele.
Madise küla poole väntame juba mööda künklikku asfalti, mille on kunagi vist labidaga maha visanud Paldiski sõjaväelased. Tee ääres seisab kivi. Mingi silt ka juures. Langeme turistilõksu ja läheme tahvlit uurima – ohvrikivi II aastatuhandest e.m.a. Paraku pole meie arheoloogiaalased teadmised tugevad, et vastata iseenda küsitud küsimusele: mille järgi on kindlaks tehtud, et just see kivi oli ohverdamiseks? Ainukeseks seletuseks jääb lohk kivi peal, mis servani vihmavett täis ohverdatud.
Madise külas pole pealtnäha hingelistki. Peletame vaid jahedast kirikust välja üksiku turisti, kes läheb Forseliuse mälestuskivi pildistama. Maalilise vaate kiriku juurest ranna-astangult võtab ta ka pildi peale.
Turiste kohtame hoopis rohkem aga teel Padise poole – siseturistidest jalgratturite seltskond, näod-seljad põlenud, rühib meile vastu. “Kas siin poodi on?” küsib esimene neist Madise külje all. Lohutada saab sellega, et Paldiski pole enam kaugel.
Ootamatult kloostri ees
Meie aga pöörame suuremalt kruusateelt ära, sest plaanis oli ju jaamast jaama sõita mööda kõrvalisi metsateid pidi. Kahel pool laiuvad lõhnavad metsaheinamaad, teelt silkavad pika rohu sisse nastikud. Ootamatult avastame end Padise kloostri eest – pealtnäha kõrvaline metsatee viis otse kloostri väravate alla.
Maalilise Kloostri jõe kõrgetel kallastel viib rada aina kõrgemale ja jõgi jääb aina sügavamale orgu. Avastame uue vaatamisväärsuse kloostri varjus – muistse linnuseaseme.
Kilomeetreid pikk metsatee muutub edasi aga aina väiksemaks, kuni lõpeb jahimeeste vahitorni juures. Kolmes suunas jätkuvad rinnuni rohuga metsasihid, ainus tee viib tagasi sinna, kust tulime. Pööramegi tagasi ja jätkame teed Munalaskme küla poole. Sama ootamatult nagu eelmine asula kerkib keset metsi esimene maja, siis põld, teine maja ja terve asula. Teele aga on pandud märk, mis on üle värvitud ja päikse poolt pleegitatud, nii et seda eriti kerge mõista polegi. Uudishimust läheme just seda teed pidi ja jõuame kaablipoolidest meisterdatud sillani. Seal on juba konkreetsem teade: “Ohtlik sild”. Rattaga saab siiski ilusti üle ja jälgede järgi otsustades sõidavad sama teed ka autod.
Rohkem meil metsateedele pöörata ei õnnestu. Laitse lähedal on teed asfalteeritud ja kihutame otse Laitse mõisa välja õhtusöögile.
