Nüüd siis on lihavõtt Rannarootsis läbi saanud ja kõigest lähemalt...
Nagu piltidelt näha, oli tegus nädalalõpp juba reedest alates.
1. vaatus. Läänepoolne osa.
Alustasime Haapsalust, kus külalisega Saksamaalt/Soomest tutvusime piiskopilossiga. Mudad ja veed olid lossiõuel juba valla. Turiste liikus kah müüride vahel juba nagu suvisel tipphooajal. Rannapromenaad oli aga tühi. Sealt nägime, et jää, kuigi vesine, kandis ja jäätee seega ehk ka on veel avatud.
Oligi.
Ja nii olimegi hetke pärast juba Noarootsis, kus ootas meid 45. mängu dashpoint MUOF. Väliskülalise jaoks oli see esialgu üsna üllatav elamus: kamp reisiseltsilisi sõidab autoga kuhugi põlluservale nii kaugele kui lumi lubab, sealt edasi jala mööda küntud kartulipõldu keskele ja ongi kohal. "Ma ei kujuta ette, mida külainimesed sellest kõigest praegu arvavad," kommenteeris Bernd kui tulime põllult tagasi. Aga ta ise lubas ehk teinekordki seda dashpointimängu mängida.
Nüüd algas kultuuriline osa väikese geopeituse lisandiga. Põõsaspea neemel kohtasime Soome-Eesti linnuvaatluse segapaari. Otsiti hülgeid, kuid torm polnud neid kalda lähedale toonud. Olid hoopis luiged jääkuhjade vahel vabas vees ujumas. Osmussaarele enam kuiva jalaga ei saanudki.
Geopeituse Mänguasja aarde oli aga koos kaldatükiga jaanuaritorm minema viinud. Nii nagu merereisija ja mitu muud mereäärset aaret on need saanud nüüd vist ujuvateks TravelBugideks. Hulbivad tundmatutel vetel. Sõjardi aare oli siiski omal kohal, ehkki hiirte poolt läbi maitstud.
Uuejõe kandis, kus on üks Eesti ilusamaid jõesuudmeid ja laulvate liivadega rannad, peitsime kevadretke puhul ise ühe aarde - Uuejõe aarde. Ja edasi juba Nõva poole, kergelt sulama hakkavaid kruusateid pidi. Läbi veel polnud sula jõudnud, aga lögane oli küll. Padise kloostrist jõudsime Pakri poolsaarele just päikeseloojanguks. GPSi järgi oleks pidanud päike loojuma 3 minutit varem kui silmaga vaadeldes, aga selle panime kõrge panga süüks, kust loojang kauem näha kui merepinnalt. See-eest oli kuu just seal, kus navigatsiooniseade väitis ta olevat.
2. vaatus. Pakri saared.
Järgmine hommik ärkasime kodudes vara. Start oli kell 9 ja suunaks Kurkse. Et mitte korrata üht teist retke samas kohas kontrollisime kaldal jäätuuraga jää paksust. 15 cm ja üle - mine või autoga kohale. Silmapiiril kondas veel üks üksik matkaja, kuid arvatavasti polnud ta geopeitur, sest suund oli pisut teine.
Juba hommikuvalges olime Väike-Pakri kiriku juures, kus noppisime esimese geopeituse aarde. Sealt läksime meritsi sadamasse, sest jääl oli lihtsam. Kohalik elanik askeldas parajasti oma päikesepaneelide all. meie sumpasime läbi lume teise saare serva, kus oli suve-elaniku majake. teda polnud kodus. Kuid tema maja juurest viis rada merejääle ja sealt ohvitseride kasiinoga saarele. merre jäi ka üks puust torpeedokaater, pisut närituna.
kasiinos polnud kedagi (ei privaatsemas palkmajas ega peosaaliga suures majas) ja läksime mööda merd edasi kahte pakrit ühendavale sillale, mille all vedeles teine geopeituse aare. Seal oli ka meelekarastust väikse napsu näol, mille jää peal (mitte jääga) realiseerisime. Eemal paistev suur laevavrakk sai ka ära külastatud, kuid sealt edasi kippus jää juba õhukeseks minema - pöördusime Suur-pakrile. Hulk sumpamist lumes ja tihedas võsas lõppes tõdemusega, et kaardil näidatud ainuke tee saare lõunatipu suunas ongi vaid aimatav kiviaia kõrval, hiljem osutus see trajektoor siiski õigeks. Suurküla võimsusest olid järel tohutut paekivivaremed nagu Pompeis, paksu võsaga kaetud.
Meie aga suundusime Suurküla kirikusse, mille juurde peitsime oma geopeituse-aarde. tagasiteest pole meenutada muud kui sirgjoones mööda jääd Kurkse poole rühkimist, paremal vaba veesilm juba saabunud hanedega.
