Ilmunud Eesti Ekspressis.
Kohver, 20.04.2005.
Reigo Lehtla
Kas Jordaania koputab varsti Euroopa Liidu uksele, küsib Reigo Lehtla.
American?! British?! kähistas julmade näojoontega palestiinlane mulle nuga kaelala surudes… Jõudnud arusaamale, et ma pole nimetatud riikide kodanik, viis juuksur kaela karvadest puhastamise siiski ilma sügavaid lõikehaavu tekitamata professionaalsel tasemel lõpuni. Just selline oli allakirjutanu üks esimesi kontakte Jordaania Kuningriigiga. Palestiinlasi on Jordaanias palju – tegelikult on nad enamuses.
Sisulist vahet jordaanlastel ja palestiinlastel ei ole, vahetegemine on puhtalt poliitiline – jagavad nad ju sama lippugi. Kui veel 1964 aasta Jordaania markidel on suureliselt kujutatud kuidas selle riigi piir kulgeb mööda Vahemere rannikut siis peale 1967. aasta sõda on hoitud märksa madalamat profiili. Jordani jõe läänekalda okupeerimine Iisreali poolt tõi riiki sadu tuhandeid palestiina põgenikke, kellesse algul ka suure sümpaatiaga suhtuti ning kelle püüdlustele siiralt kaasa elati.
Palestiinlased kodunesid aga oma uuel kodumaal liigagi hästi, asusid seal üles ehitama oma kvaasiriiki ning kasutasid seda oma terroriaktsioonide baasina. Kui aga asi juba niikaugele läks et palestiinlased Jordaania sõdureid tulistama hakkasid, läks kuningas Husseinil kops üle maksa ning ta kuulutas välja sõjaseisukorra. See oli pingeline aeg mil palestiina terroristid muuhulgas kaaperdasid neli reisilennukit, maandasid need Ammani lähistele kõrbesse ja lõhkasid demonstratiivselt.
Põhjanaaber Süüria saatis palestiinlastele appi oma tankid ning Iisreal omakorda oma lennuväe süürlasi kimbutama. Mägraurus end liialt mugavalt sisse seadnud rebaseperele maailmakuulsa kaltspea Yassir Arafatiga eesotsas anti 1970. aastal nii kõvasti pasunasse et nad olid sunnitud koos kõigi oma probleemidega järgmisse riiki – Liibanoni – üle kolima. See väiksema kodusõja mõõdu välja andnud konflikt on tagantjärgi tuntud Musta Septembri nime all. Üldjoontes on aga Jordaanial õnnestunud ajada rahulikku ja pragmaatilist poliitikat mis on neile ka suurt edu toonud. Salateenistused on suutnud palestiinlasi ohjes hoida, suhteid läänega pingestas esimene Lahesõda milles Iraagi poole hoiti. Kuid 1994 sõlmiti rahuleping Iisrealiga, 1999 jõuti vabakaubandusleppeni USA-ga ning 2001 allkirjastati assotsiatsioonileping Euroopa Liiduga. Kas viimane on esimene samm EL-i liikmestaatuse suunas? Seda näitab aeg, igatahes oleks Jordaania ilmselt eurokõlbulikum riik kui tõsimeeli liikmestaatuse poole püüdlev Türgi. Keskkonnakaitse osas on olukord võrreldav 90-ndate alguse Eestiga.
Suplus Surnumeres
Nagu vist kõigil maailma riikidel on ka Jordaanial halvad naabrid – asub ta ju otse konfliktsete Iraagi, Iisreali/Palestiina ja Süüria vahel. Sellegipoolest on tegemist ilmselt ühe rahumeelsema ja ohutuma turismimaaga siin planeedil. Kogu kuritegevus piirdubki enamvähem aumõrvade ja kesklinna taskuvarastega ja turistil pole suurt midagi karta, puuduvad ka tüütud kerjused. Nii oma suuruse kui rahvaarvu poolest on Jordaania võrreldav Baltikumiga, vaatamist väärivat on seal aga kindlasti rohkem. Kohustuslike külastusobjektide hulka kuuluvad kindlasti surmsoolane Surnumeri mis on neli korda maailmaookeanist soolasem, värvilistesse liivakivikaljudesse uuristatud muistsete nabatealaste koobaslinn Petra (just siin filmiti suures osas Indiana Jonesi püha graali film) ning veidi Arizonase Arches rahvusparki meenutav Wadi Rum kõrberegioon lõunas. Kel aga tahtmist sukelduda ning Punase mere korallriffe imetleda, siis seda saab teha Aqabas. Nabatea kuningriiki talus võimas Rooma riik mitusada aastat naabrina, enne kui selle lõpuks okupeeris ning Araabia provintsina oma koosseisu lülitas.
Oma hiilgeaegadel – nullaasta paiku - ulatus nabatealaste riik kuni Damaskuseni välja. Elatuti transiidist, maksustati tänapäeva Jeemeni kandist tulevaid mürri ja viiruki karavane. Petra poleks oma praegusel suurejoonelisel kujul kindlasti säilinud kui ta poleks vahepeal tuhandeks aastaks unustuse hõlma vajunud. Beduiinide pühakohana oli see aga kindlalt kaitstud nii igat masti uudishimulike kui vandaalide eest. Tänapäeval külastab Petrat umbes kolm miljonit turisti igal aastal, kuid sellegipoolest on see maailmaime jäänud suhteliselt vähetuntuks. Surnumeres loksuva soolakemikaali tihedus on nii kõrge et ujuda saab seal vaid selili. Samas on võimalik käed kukla alla risti panna ja lainetel uinak teha. Et vältida valulikke probleeme intensiivse osmoosiga on soovitav pikemalt supelda vaid siis, kui mage vesi käepärast.
Islamiriigi elustolust
Et ära hoida piinlikke situatsioone tervitamisel, on mõistlik loovutada naisterahva tervitamisel initsiatiiv naisterahvale – sõltuvalt kodusest kasvatusest võib neil olla keelatud võõra meesterahva puudutamine. Mingiks indikaatoriks võib olla see kui hoolikalt naine oma juukseid varjab, samas puudub siiski üks-ühene seos. Naisõiguslusest islami moodi – kohalikus parlamendis käib hetkel elav debatt teemal et kas mitte aumõrvu ei tuleks hakata samuti tapmistena käsitlema. Praegu kehtivate regulatsioonide järgi ei olegi naisterahva eluküünla kustutamine nagu päris mõrv. Kergendavaks asjaoluks loetakse see kui mees on raevuhoos (raevu põhjuseks võib olla abielurikkumine, kahtlus selles või siis ka flirtimine) ning ta pääseb suhteliselt kerge karistusega. Samas naistele ei ole sarnane raevutsemine lubatud. Vasakut kätt loetakse Lähis-Idas – nagu ka mujal Aasias – roojaseks. Vasaku käe kasutamisvõimalused on seetõttu piiratud ja näiteks toitu võib puutuda vaid parema käega. Roojane on ta aga sellepärast et vasakut kätt kasutatakse urruaugu puhastamiseks – paberit sealkandis ju tavaliselt ei pruugita. Peenemates kohtades on olemas spetsiaalne sirtsutaja, mis veejoa õigesse kohta suunab.
Arusaamatuks jäi vaid kuidas tagada sel viisil kasitud alakeha taas kuivaks saamine. Koraani järgi on kehapiirkond nabast põlvedeni ebapuhas ja seda näidata ei tohi. Praktiline järeldus: lühikeste pükstega ei ole islamimaades midagi teha. Naised peavad oma keha kinnikatmisse muidugi veelgi tõsisemalt suhtuma, üks hästikasvatatud abielunaine näeb tänaval välja umbes nagu nunn. Rannamõnud ei ole neile siiski keelatud kuid vees tuleb paraku käia riietatult. Läänemaailmas tuure koguv suitsetajate ahistamine pole veel Lähis-Idasse jõudnud ja ilmselt ei jõua ka niipea.
Üksikuid suitsetamist keelavaid märke ei peeta millekski ning suitsetamist loetakse justkui inimõiguseks. Pläru võib – loomulikult selleks luba küsimata - ette torgata kasvõi sind sõidutav taksojuht. Araabia ehituskunst on imetust vääriv, kuigi täiesti värvitu. Kivid tahutakse välja ning paigaldatakse piinliku täpsusega. Ehitised on ilusad ja tugevad ning ka kaunis tugevad maavärinad ei tee neile midagi. Juhtumisi jookseb just Surnumere juurest läbi mandrilaamade vaheline piir ning seetõttu väristab siin päris sageli. Muuhulgas on juutide ajalooraamatus kirjeldatud Soodoma ja Komorra hukk täiesti autentne ajalooline sündmus – kui nende linnade elanike nurjatuste kohta andmed puuduvad ning Jehoova raev tuleb ise juurde mõelda, siis bituumenilademeid mille alla maetud maalihkes kadunud varemeid, leidub Surnumere lõunaosas küll. Lõpetuseks soovitus neile kes sooviksid oma personaalse Lähis-Ida laksu kätte saada Jordaaniast. Minge õhtul Ammani kesklinna, istuge mõnda tänavakohvikusse maha, tellige teed ja vesipiip, kuulake muezzinide huilgamist ning lihtsalt vaadake neid inimesi. Ja mõelge selle üle et kes on kellele kultuuritoojaks. Nemad elasid sealsamas kohas umbes samamoodi juba paleoliitikumis. Siis kui praeguse Eesti Vabariigi territooriumil mandrijää alles sulas.
