Religioon inimese teenistuses
Ilmunud Eesti Ekspressis, 23. 04. 2007
Raivo V. Raam
(geograaf)
Viimasel ajal on märgata meeldivat tendentsi, et Eesti meedia vähemkollane osa on hakanud kajastama ka muud peale sovietliku parteinomenklatuuri osadesse erakondadesse imbunud priviligeeritute kolhoosimentaliteedi. Või arhailise kauboikapitalistliku maailmavaate, kus väärtushinnanguteks on naiste puhul ainult nende seksuaalkaubanduslik välimus ning meeste puhul nende oskus kedagi n-ö lohku tõmmata. Pean silmas maailma kultuurilist ja religioosset mitmekülgsust, alternatiivseid elustiile, kõikvõimalike vähemuste temaatikat. Maailm väljaspool Eestit on õnneks huvitavam, kui paremas palgas õnnenägemust jutlustaval arengumaal. Olgu eelpoolöeldu kinnituseks kasvõi hiljuti ETV-s näidatud dokfilm „Act Normal“ (Island 2006), vaatamata selle suhtelisele pealiskaudsusele, kus me budistliku munga argirituaalide sisust ei saanudki suurt midagi teada.
Seksist üleküllastunud
Ükskõik, milline ka ei oleks teie algne reisi eesmärk maabudes Taisse, tasub seal olles mõtiskleda teemal, miks mungad ja lihtsalt budistid ei hävita ennast ahnuse, alkoholi, suitsidiaalsuse jmt kaudu eestlastega sarnasel moel. Kuigi religiooniõpetus pole neile mitte lihtsalt kohustuslik osa argielust ja haridusest, vaid enesestmõistetav nagu eestlasele näiteks kartulikasvatus või emakeele kirjandi riigieksami soorituse vajadus.
Olles tüdinud Pattaya urgastest, Lõuna-Tai massiturismipäikesest või juba piisavalt ðokeeritud Bangkoki ööelust (NB! turisti seksuaalfantaasiate rahuldamise eesmärgil töötavates klubides ei paista inimvõimetel piire olevat – kuid mitu korda sa ikka sulaselgelt pornograafilist akvaariumiseksi ðõud jaksad tüdinemata 70 krooni eest külastada?), on aeg asuda teele Tai põhjapoolsematesse piirkondadesse, kus näeb reaalset argielu oma vähemrikutud loomulikkuses. Ja selle loomulikkuse tavaline koostisosa on templite külastus, palvetamine ning püüd mungaks (nunnaks) õppida-saada. See kõik tundub siinkandis nii iseendastmõistetav ja elementaarne, et kaotad mõttes maamunalt ära sellise pisikese, külma, pimeda ja porise paiga nagu Eesti, kus religiooni(de)õpetust on tauninud nii parlament kui õiguskantsler, ning selle kui valikaine eest seisnud vaid väike osa koolidest, kelle ette seetõttu võiks küll epiteedina kirjutada eliit-.
Bangkoki templite lummus
Tai pealinn on metropol, mis oma kaootilisusele ja ekstreemsusele vaatamata võib mõjuda hurmavalt – eriti kui sattuda tema loendamatutesse templitesse (tai keeles wat), olgu siis üleilmselt tuntud Wat Pho oma lamava budaga või Wat Phra Kaeo (kirjutatakse sageli ka Wat Phra Kaew) külastajate hordidesse ehk siis hoopis mõne peidetuma, nagu näiteks seisva budaga Wat Indra Wiham’i inimtühjadesse tagahoovidesse.
Wat Pho väärtuseks pole mitte ainult hiiglasuur lamav buda, vaid ka templi juures tegutsev meditsiini- ja massaaþikeskus, mille tuntus ja kvaliteet paneb saksa pensionäre või Lääne seljakotituriste tundide kaupa järjekorras ootama nagu defitsiidimajandus stagnaajal. Ei saa märkimata jätta, et siinsel massaaþil puudub igasugune seos seksitööstusega, millest on kahjuks kujunenud omaette Tai kuvand.
Wat Indra Wiham lummab aga mitte ainult oma kõrvalise asukoha, väheste palvetajate ja olematute turistidega, vaid ka näiteks lõbusa oranþirüülise mungaga, kes haarab pereisalt rübliku oma käte vahele ning tormab mängides templihoovis ringi koos kassipoegade ja koertega. Kusjuures siin mõjub see kõik kuidagi nii argiselt, nii loomulikult, et ei taha mõeldagi selle peale, milliseid nõmedaid kommentaare kutsuks analoogne vaatepilt esile näiteks tüüpilises, kõike peale bemari, viina ja seakamaka võõristavas Eesti netikommentaatoris.
Bangkok on kokkuvõttes kindlasti põnevam, atraktiivsem, ja mis seal salata – mõne koha pealt ka arenenum kui Tallinn. Millegipärast ei usu, et Eesti pealinnas hakkavad lähiaastatel liiklusummikuid leevendama metroo või Pärnu maantee kohale 20 meetri kõrgusele ehitatud nn sky-train.
Päris Tai
Kuna Tai on nii pindalalt kui rahvaarvult võrreldav Euroopa suurimate riikidega, siis pole ka vahemaad paaritunnise bussisõiduga läbitavad. Pealinnast on kindlasti pikki vahemaid mõttekam sõita kas rongi või lennukiga. Näiteks Chiang Maisse sõidab öine rong 13-14 tundi ja pilet maksab 250 krooni ringis. Odavfirma lennuk katab sama vahemaa tunnikesega ca 3 korda kõrgema hinna eest. Põhja-Tais on ehedat ja autentset elu palju rohkem, massiturismi mõjusid aga oluliselt vähem. Seega sobib siinne piirkond palju paremini ka budistliku elustiiliga tutvumiseks. Loendamatute templite hulgast tasuks külastada mõnd nii suuremates linnades kui külades. Templeid-kloostreid leiab isegi asustamata kohtades mäetippudes.
Chiang Mai tuntumateks templiteks peetakse Wat Chiang Man’i, Wat Chedi Luang’i ning Wat Phra Singh’i. Ligi viie miljoni elanikuga Chiang Mai läheduses mäekünkal kõrgub palverändurite ja turistide seas väga populaarne Põhja-Tai tuntuim Wat Phra That Doi Suthep’i tempel, kuhu külastajaid voorib varavalgest päikeseloojanguni tuhandete kaupa. Templini viib 306-astmeline trepp. Sissepääs on budistidele tasuta, välismaalased suunatakse kassa juurde, kus need lunastavad 30 bath’ise pileti, mis on omaette vaatamis- ja lugemisväärne buklett. Sellelt selgub, et sissepääs templisse on siiski tasuta kõikidele alla 10-aastastele lastele ning NB! ükskõik millise maailma religiooni esindajale-liikmele. Seega peaksid pileti lunastama ainult uskmatud. Samas pole ka 11-kroonisest piletirahast kahju, sest bukletil seisab, et seda kasutatakse kas templi hoolduskulude katteks või maapiirkondade tudengite õpingute toetamiseks. Pealegi selgub hiljem, et templi loendamatutesse annetuskastidesse on niikuinii kombeks annetada 20-100 bathi korraga. Paneb lausa imestama, et eestlastest keskmiselt 3-5 korda vähem teenivad taid ühe templikülastuse käigus mitusada krooni annetavad. Huvitav kas uuseestlaste komme rahapuid oma tuttavatele kinkida on siitkandist üle võetud – igaüks võib võtta tiku, millesse on paberraha jaoks pilu lõigatud ja selle siis suurema nn rahapuu külge kinnitada?
Chiang Mai ümbruskonnas on teisigi huvitavaid kohti nagu Lamphun, Lampang, Chiang Rai, kust samuti võib leida põnevaid kloostreid ja templeid. Samuti viiakse siit turiste mõnepäevasele matkale mägihõimude (hmong’ide ehk meo’de ja karen’ite) juurde, elevantidega tutvuma ning bambusparvega mööda jõgesid sõitma. Lähedusse jääb ka Tai kõrgeima mäetipuga Doi Ithanoni rahvuspark.
Elu kloostris
Chiang Mai tempel Wat Phra Singh on kuulus eelkõige oma tuhandeaastase raamatukogu poolest, kuid siin õnnestus allakirjutanul heita ka pilk noviitside ja munkade argiellu. Siinne kloostrikool tundub noorte noviitside seas väga populaarne olevat. Templi territooriumile on välja ehitatud nii klassiruumid, noviitside ühiselamu, kauplused kui kaasaegsed spordiväljakud. Kontrast munkade aastatuhandete vanuse oranþi rüü ja tänapäevase elustiili vahel tundub üüratu, kuid pole ilmselt vastuolus budistlike tõdedega. Pubekaeas noviitsidest noormehed viskavad vajadusel oma mungarõivad seljast, asendades need kehalise kasvatuse tunniks siniste sportpükste ja dressipluusiga, räägivad vahetunnil julgelt mobiili teel oma sugulastega või teevad sisseoste ainult neile mõeldud kioskis. Üks noviits on külmetunud ning seetõttu ei osale õppetöös, vaid lubab heita kiirpilgu ühiselamule ja oma tegemistele – haigust trotsides teeb kodutöid. Suure osa õpingutest hõlmab paalikeelsete algbudistlike tekstide tõlkimine ja konspekteerimine. Noviits ise on rahulik, sõbralik, kuid distantseeritud.
Rohkem infot elu kohta noviitsina või mungana saab nn tsiviilellu naasnud meestelt. Üldteada traditsioon on see, et kõik Tai noormehed kohustuvad mingi osa elust kloostrikoolide veetma. See on suurem auasi kui näiteks nõukogude venelastel armeeteenistus oli.
Mungaks pole õigust saada alla 21-aastastel. Kloostrielu tuleb suuta järgida vähemalt mõne kuu – üks kohatud noormeestest suutis 9 ja teine 14 kuud kloostris elada. Vihjetest võis aru saada, et kauem viibimist ja mungaks saamist takistasid tavainimese teatud füsioloogilised vajadused, milleta enamik elada ei suuda, kuid mis munkadele kohustuslikud on. Üks mees tunnistas siiski, et on isegi peale kloostrist naasmist neli aastat ilma seksuaalvahekorrata hakkama saanud. Küsimusele, mida peetakse budismis suurimaks patuks, vastas aga endine noviits, et see kui naine kas tahtlikult või tahtmatult puudutab munka. Siit ehk tulenebki põhjus, miks paljudes ühiskondlikes kohtades leiab eraldi tähistatud nurgakesed munkadele ja noviitsidele, kuhu teistel pole lubatud siseneda. Kuidas aga peaks naine vältima rahvarohketes kohtades kokkupuudet mungaga? Tuleb lihtsalt seisma jääda ja oodata, millal munk sinust möödub, sest teineteisele vastu jalutades võib tekkida oht kokku põrgata, kui üks ei tea, kummalt poolt teine kavatseb mööduda. Tais on teatavasti kuningas kõige auväärsem isik. Seetõttu on üllatav, et munka peetakse kuningast tähtsamaks ja auväärsemaks – kui need kaks kohtuvad, peab just kuningas pea langetama ja peopesad palveasendis (wai) lõua all tervituseks kokku panema.
Millist budistlikku tõde ei tohiks eesti koolis õpetada?
Tegelikult jääb tõepoolest selgusetuks, miks ei tohiks eesti gümnasistidele kasvõi elementaarsel kujul õpetada erinevate religioonide põhitõdesid. Millist usku need siis propageeriksid? Mida halba need kasvatuslikust või ideoloogilisest aspektist kujutaksid? Keda kahjustab näiteks budismi tuuma teadasaamine, et loobuda tuleks kõigest halvast, püüelda kõige hea poole, puhastada oma süda? Millist „ajupesu“ kujutavad endast järgmised kõikidele mõeldud elementaarsed juhised, mis kuuluvad budistlikusse kõlblusõpetusse:
- Ära tapa.
- Ära varasta.
- Ära lange keelatud seksuaalnaudingutesse.
- Ära valeta.
- Ära naudi joovastavaid või juhmistavaid jooke ja aineid.
Kelle aju arengut piirab see, kui 16-18-aastane hilispuberteet nende põhimõtete üle kas siis omavahel, meedias, tipp-poliitikute või ärieliidiga arutleb või diskuteerib?
Muide, Gautama Buddha õpetas, et vanema kohustus on anda oma lastele teaduslik ja kirjanduslik haridus. Keda või mida me siis kardame – oma nõukogudeaegseid puudujääke elementaarsetest teadmistest ja väärtushinnangutest? Või kuidas saab moraalinorme ja eetilisi põhimõtteid religioosseks ajuloputuseks pidada? Tais igatahes aitab budism erinevaid ühiskonnagruppe lähendada. Sest õpetab näiteks vaeseid rikkaid austama ja muidugi ka vastupidi.
Üldised ning templite külastusreeglid, mida järgimata farang’id ehk välismaalased kaotavad tailaste silmis n-ö oma näo:
- Riietu sündsalt, ära kanna lühikesi pükse
- Näita üles respekti nii pühakoja kui selle külastajate vastu
- Võta ära jalatsid enne templisse sisenemist
- Hoia oma pead madalamal munkade ning buda kujude omadest
- Ära istu buda kujudele ega katsu neid
- Ära osuta millelegi jalaga
- Avalikkuses pole viisakas üles näidata kiindumust kellegi vastu (sh käest kinnihoidmine, kallistused jmt)
- Hoia puhtust kõikjal
- Ära puuduta munka ega anna talle raha, eriti kui oled naine
- Ära puuduta kellegi pead ega näita kellelegi jalataldu
- Ära vihastu ega tõsta häält
Valik budistlikke tõdesid What Phra Singh kloostri pargipuude siltidelt:
- Kus raha räägib, seal tõde vaikib
- Kuni surmani ei saa millestki isu täis
- Inimene, kes soovib saada rahva juhiks, pidagu meeles, et ta peab järgima rahva soove
- Väärikas vaesus on parem kui häbiväärne heaolu
- Iga ausameelne töö on lugupidamistvääriv
- Isekus on (meele)rahu suurim vaenlane
- Ära ole ainult saaja, vaid püüa ka anda
- Lihtne on tundma õppida inimese nägu, raske aga tema mõtteid
- Rahutus/himurus lühendab eluiga
- Hea on andestada, veel parem unustada
- Tee head, olemata üleolev, muidu satud hädaohtu
- Kui sul pole midagi (mis sulle meeldib), siis pead armastama asju, mis sul on
- Parim kättemaks on kättemaksust loobumine
- Söö selleks et elada, mitte ära ela selleks et süüa
- Haridus on juht, teadmised aga (hariduse) võti
- Parim teenus on see, mida osutame oma kaaskondsele
- Tulvavesi kuhjab muda, puhas vesi pühib aga muda eemale
- Ei saa olla teadmisi surmast kuni me ei tunnista surma olemasolu
