Juba kaheksandat aastat korraldab Saaremaa Matkaklubi matka-reise Norra Kuningriiki. 1994 aastal toimus esimene läänepoolne reis ja nimelt Kesk-Norrasse, mis kujunes katsumuseks nii grupi- kui ka bussijuhtidele.
Seal on ju tegemist tõeliste mägiteedega, mis panevad proovile nii bussijuhi närvid kui ka bussi võimsuse ja pidurite vastupidavuse. Reisi pikkuseks kujunes siis 10 päeva. Teisel aastal kestis reis juba 14 päeva ja selle ajaga tegime Kesk-Norrale ringi peale, läbides bussiga kõrgeid mägipiirkondi, trügides metsapiirist tükk maad kõrgemale igilume ja jää piirkonda. Siis läbis grupp matkajaid meie hulgast ka mägipiirkonna, sealhulgas Skandinaaviamaade kõrgeima mäetipu Galdhoppiggeni ning kohtus bussirahvaga kokkulepitud linnas õigeaegselt ja õnnelikult. Nüüd juba 7-aastasele kogemusele toetudes võtsime sel aastal plaani veeta 12 päeva (koos sinna ja tagasisõiduga) Põhja-Norra mägipiirkonnas.
Sellest siis lähemalt.
REISIKIRI
Põhja-Norra
Külli Turja
Saaremaa matkaklubi liige
Ettevalmistused
Niisugust reisi tuleb planeerima hakata juba aastal alguses. Hiljemalt märtsikuus on vaja broneerida laevapiletid. Muide, Silja Line soovis juba aprilli alguseks täpset reisijate nimekirja (sõiduks üle Botnia lahe). Buss tuleb samuti tellida aasta alguses, sest bussifirmad on suvekuudel äärmiselt koormatud. Meie, eestimaalased, ei ole harjunud nii kaugele ette mõtlema ja seetõttu kipub reisigruppide moodustamine sageli viimaste võimalike päevade peale nihkuma, see aga võib reisi toimumise ohtu seada ja pealegi on vaja hankida transiitviisad Rootsi ja Soome saatkonnast. Niisiis saimegi oma reisiseltskonnale passid tagastada vaid nädal enne väljasõitu.
Eelnevalt olime ostnud kogu reisiks vajaliku toidu, teinud reisikindlustuse, vaadanud üle telgid, hankinud madratsid ja tegelnud veel paljude muude pisiasjadega. Plaanis oli läbida järgnev marsruut: Kuressaare- Tallinn- Helsingi- Vaasa- Umea- Mo i Ranast 1620 km piki Norra põhjarannikut Nordkappi- Karasjok- Inari- Rovaniemi- Helsinki- Tallinn- Kuressaare. Kokku 4360 km. Lõpuks saabuski 28. juuli-I reisipäev, läbime 240 km, Kuressaare-Tallinn-Helsingi Kogunesime kella 10-11 vahel, et vaadata veel viimast korda üle kogu matkavarustus ja et kell 10.30 kogu see kraam saabuva bussi pagasiruumi ära mahutada.
Olgu öeldud, et oleme kõigi oma 7 aasta jooksul kasutanud bussifirma Neomobile teenuseid. Juba teist aastat sõidame väga tublide bussijuttide Aivari ja Ainariga kes on vahvalt vastu pannud nii mägedele kui ka meie pisut ülekeevale seltskonnale. Niisiis, kell 11 ärasõit. Kõik, kes pildil, olid kohal, tuju oli hea ja ilmadki tõotasid hakata paremaks muutuma. Selle aasta suvi oli ju, teadagi, kergelt öeldes pisut vihmane. Teel Tallinna poole võtsime peale veel puuduvaid reisikaaslasi. Nende hulgas vaid üks päris tallinnlane, kes tegelikult väitis ennast hiidlase olevat. No nii ja olemegi siis 46 saarlast ja 1 hiidlane kell 18.30 väljuva reisilaeva Tallink pardal teel Norramaa poole.
Tolliseaduste järgi oleks tulnud meil kogu bussis olevi kraam endale selga võtta ja läbi tolli laeva vedada. Pidasime eelnevalt tolli ja piirivalvega nõu ning leidsime, et see tegevus on pisut mõttetu, seetõttu lubasid nad meid vaid käekottidega laevale, lubades kogu sellest kraamist bussis ja bussi all mitte probleemi teha. Reis laeval kulges vahejuhtumiteta, kui välja arvata läbi laevamikrofoni hüütud grupijuhi nimi, keda oli väga kiiresti laeva infolauda vaja. See tekitas meie seltskonnas „pisut“ ärevust, kuid tegelikult oli üks meie reisikaaslane oma fotoaparaadi koos oma muu kraamiga bussi jätnud ja ei teadnud bussijuhtide nimesid, seda tahtiski ta grupijuhilt küsida... .
Oma fotoka sai ta kätte. Jõudsimegi Helsingisse. Kell hakkas kümme saama. Terminaal oli juba tühi, kui meie seltskond ikka veel linnaluba ootas. Esialgu ei saanudki aru, milles asi on, kuna aga meil oli terve öö aega sõita, siis vähemalt meie hulgas küll keegi ei muretsenud.
Seda ei saanud aga öelda ringiruttavate piirivalvurite koha. Nad paistsid väga lahked, kuid pisut segaduses. Tundus, nagu oleksime saabunud ootamatult. Lõpuks, peale tunniajalist ootamist leiti 3 ametnikku, kes hakkasid viisasid ja meie passe võrdlema. Kõigil kolmel olid eri nõuded ja me liikusime edasi tõelisel teosammul. Ilmselt oli päris ametnikel tööpäev otsa saanud. Siit moraal – sõitke varasema laevaga. Lõpuks siis poole kaheteistkümne paiku olid kõik bussi juurde kogunenud. Väljas oli pime. Algas sõit Vaasa poole.Mõned uinusid, edasi läks sõit juba mööda suurepäraseid teid üha rohkem põhja poole.
29.juuli- II reisipäev, läbime üle 500 km, Helsingi - Vaasa - Umea
Tänu kahele varemmainitud bussijuhile ei tekkinud meil täna ega ka edaspidi edasijõudmise probleeme, kuigi päevateekonnad osutusid edaspidi mägedes sõidu kohta küllaltki pikaks, seal tulid meile aga appi valged ööd.
Niisiis, kell oli 4 ja me parkisime 100 km enne Vaasat. Peatusime imeilusa järve ääres, kus asus ka WC (muide see ei puudunud kogu reisi vältel ühestki parklast), väikesed naridega onnid, pingid, lauad. Hamburgerivagun oli ilmselt varajase aja tõttu suletud. Kuna laev pidi pileti järgi Vaasast väljuma õhtul 20.30 (millises väljumisajas meie grupijuht millegipärast tugevalt kahtles), siis veetsime siin aega kella 8-ni, kes magas, kes suples, kes jalutas niisama. Kuna meie veekanistrid olid tühjad, ei olnud võimalik siin hakata hommikusööki valmistama. Kes aga soovis hommikukohvi, siis seda võis bussi veekeetjast just niipalju saada, kuipalju me olime vett sinna peale valanud. Jätkasime teekonda. Jõudsime teeäärsesse kohvikusse, mida nimetati juustukohvikuks. Sealt võis osta kõikvõimalikke juustutooteid.
Täitsime oma veenõud ja asusime otsima looduslikult kaunist kohta toidu valmistamiseks ja puhkepeatuseks, mille mae ka leidsime (jällegi WC, pingid ja lauad) ning hakkasime priimustel valmistama oma esimest matkatoitu – s.o. makaronid konservlihaga ja teevesi. Kuna asjalikke meesterahvaid jagus meil seekord rohkemgi kui oleks vaja läinud, siis ei tekkinud meil kogu reisi jooksul priimustega probleeme. Peamine meistrimees sellel alal oli juba staaziks reisimees - meiega kolmandat korda Norras – Alfred. Heas seltskonnas kaob aeg kiirelt.
Seega kell 13 olid kõigil kõhud täis, ronisime bussi ja sõit sõit kulges otse sadamasse, sest nagu öeldud, ei usaldanud meie grupijuht mingi seitsmenda meele mõjul laeva väljumisaega. Sadamas selguski, et meie piletile oli kirjutatud vale aeg. Laev väljus tegelikult kell 18. Nojah, oleks me nüüd rahumeeles kusagil telkinud ja siis ennast õhtuks sadamasse vedanud... Selle ajani, kui meile piletid lubati, oli 3 tundi aega. Sõitsime kesklinna. Sealsamas oli külla ka lõbustuspark, pealtnäha päris vahva ja sissepääski vaid 15 marka, kuid iga atraktsioon maksis veel ca 25 marka lisaks. Linnas oli maasikatest küllastunud turg. Peale selle muidugi igasugused kauplused.
Kell 16 olime tagasi sadamas. Saime piletid ja varsti oli kohal ka piirivalve, kes meiega tegelema hakkas. Seekord oli nende töö väga korrektne ja kiire, templid passi ja pääsesimegi laeva ooteruumi. Kell 17 lubati kõigil laeva minna ja täpselt õigel ajal väljus ta sadamast. See oli Silja Line laev „Wasa Queen“. Väljasõit oli kaljune, keset lahte laine tõusis ja jäime paar korda üsna korraliku paduvihma alla. Ületasime Botnia lahe keskelt - kõige kitsamast kohast. Meile sõitis vastu teine seda liini sõitev pisut väiksem laev „Fennia“. Mõlemad laevad läbivad selle vahemaa päeva jooksul 2 korda. Laevas oli mitmeid söögikohti ja kauplusi ning mõned kasutasid ka laevas asuva sauna mõnusid. Nad mainisid, et sauna basseinis oli vesi päris tugevalt loksunud.
Täpselt kell 21.30 jõudis laev Rootsi, Umeo sadamasse. Kuna plaanisime alates sellest ööst hakata öid telgis mööda saatma, siis kiirustasime kõige otsemat teed linnast välja, et leida enne pimedat sobiv laagrikoht. Keerasime varsti paremale suunduvale kõrvalteele, sest peatee ääres on selline mõte raskesti teostatav. Kaarti järgides pidime jõudma järveni, seal aga mõistsime, et järve ilu ja otstarbekust oskavad ka kohalikud hinnata. Maja oli majas kinni lausa ümber järve.
Edasi sõites nägime tee ääres kõrgeid metsaaluseid, jäime ühele nendest ööbima. Kuna aeg oli hiline ja eelmine öö paljudel magamata, siis tegime õhtusöögiks vaid võileibu ja peagi valitses laagri üle vaikus.
30.juuli – kolmas reisipäev, läbime üle 400 km, Umeo (Rootsi)- Mo i Rana (Norra)
Täna õhtuks on siis lõpuks plaanis jõuda kauaoodatud Norrasse. Kokad ärkasid kell 7 ja asusid riisiputru keetma. Olgu öeldud, et vähemalt Skandinaaviamaades on igasugune lõkketegemine metsades aprillist septembrini keelatud, st. Kõrgemale jõudes võib lõket teha, kui siis on, millest teha. Kell 8 hakkasid ka teised telkkonnad ärkama. Üldse kokku oli meil 10 telki, nendest pooled 6-kohalised. Selle eest tänu „Muhu turistile“, kes meile need suured telgid kasutada andis. Niisamuti tuleb tänu avaldada V lastepäevakodule pehme küljealuse eest madratsite näol.
Hommikused toimingud valmis, asume teele kell pool 11. Kui kõik on bussis kohad sisse võtnud, arvab grupijuht paraja aja olevat tänast sünnipäevalast Hele-Malle õnnitleda. Meeneks kunstroos ja kõigi poolt allkirjastatud õnnitluskaart. Tänane päev algas sünnipäevalaulude saatel kogu seltskonna poolt. Norra piirini oli jäänud 450 km. Teel tegime iseendi sirutamiseks ja veekanistrite täitmiseks peatusi väikelinnade tanklates. Niisugustestanklates on olemas ka kauplus, wc-d, mõnikord puhvet. Peamine kaubaartikkel, mida meie inimesed kõrgelt hindasid, oli jäätis. Ostes suurema koguse korraga, võis selle päris soodsalt kätte saada.
Pikema peatuse tegime ühe suurema veekogu ääres. Vaatamata jahedale ilmale leidus meie hulgas suplejaid. Muide, mida põhja poole, seda enam see seltskond täienes. Tee muutus mägisemaks, jõed kivisemaks. Ilmuma hakkasid väikesed kosed, ees silmapiiril ilmusid nähtavale lumiste tippudega teravad kaljumäed. See oli Skandinaavia ahelik, esimene katsumus meie bussile, sellest tuli üle sõita. Loomulikult mööda teed. 150 km enne piiri oli tee tõusnud juba niivõrd, et kadunud olid suured puud ja looduspilti ilmestasid ainult kõverad vaevakased. 100 km enne piiri möödusime vanast tollipunktist. See oli mälestus minevikust, kui põhjamaade vahel eksisteerisid kontrollitavad piirid.
Tee jätkudes muutus maastik üha kivisemaks, mõned meist arvasid, et siia on kogu maailma kivid kokku veetud. Jõed kõrgmägedele omaselt suurteks ja kärestikulisteks. Varsti saabuski piir. Selleks oli siin vaid sinisel põhjal valge kiri: Norge-Riksgränse. Teisel pool teed oli siiski väike parkla ja mälestusmärk teedeehitajatele, kust võis lugeda, et see tee ehitati 1939. aastal. Siin oli ka mälestusplaat tee-ehituse 50. aasta juubeliks. Ilm oli väga tuuline ja külm, sellele vaatamata tegime grupipildi ning siis kiirustasime edasi, et soojemat kohta leida. Maastik oli kõrgmäestikuliselt soine. E
ndiselt vaevakased ja pidevad veenired. Niisiis jõudsime õhtuks oma esimesse sihtpunkti, Norra väikelinna Mo i Ranasse. Tankisime bussi ja küsisime teed kämpingusse. Seal võeti meid suurepäraselt vastu. Püstitasime telgid, valmistasime õhtusöögi, milleks oli kartuli-juurviljasupp, kuid uni ei tahtnud tulla. No siin see siis oligi – ikka veel võimutsev polaarpäev ja seda saame tunda veel terve nädala. Kämpingus valvas korda üks tavapärasest suurem ja kohevam kollane kõuts, kes jõudis õhtu jooksul kõik telgid üle vaadata ja mõnel väljavalitul lubas ta ennast isegi silitada. Meie toit talle ilmselt ei istunud.
Alles hommikul maitses ta pikkade hammastega eilset riisiputru lihakonservide asemel, mida ta üldse millekski ei pidanud. Öösel nägid mõned ülevalolijad taevas imelikku punast valgust, arvame, et need olid virmalised.
31.juuli – neljas reisipäev. Läbime ca 250 km, ületame polaarjoone, Svartiseni liustik.
Hommikul kasutasime veel olemasolevat duðði, mida saab 5 Norra kroonise mündi eest 5 minutit. Kõhud täis, pestud ja puhtad, lahkusime laagrist kell pool 10. Plaanisime külastada mo linna. Linnaks loetakse Norras juba niisugust asulat, kus on vähemalt 2000 elanikku ja majade vahe ei ole suurem kui 50 m. Käisime ka I-punktis (info), mida vähemalt Norras on igas väiksemas asulas, vahel lihtsalt teeäärsetes parklates koos kohviku ja suveniirimüügiga.
Kell 12 alustasimegi oma teekonda mööda imekaunist rannamaanteed, mis kulgeb mööda mäekülge tõustes ja laskudes. Kokku hoitud on siin kõigega, kuid samas ei ole ka midagi puudu. Teed on parasjagu nii laiad, et kaks bussi üksteisest mööda mahuvad. Jõudsime Kilboghamni sadamasse, kus maantee jätkus mereteega. Linnast väljas saime otsekohe tunda, et inglise keelt siin eriti ei armastata, pigem oli kuulda saksa ja loomulikult rootsi keelt, mis sarnaneb vägagi norra keelele.
Pealesõit praamile toimub elavas järjekorras. Piletid soovitati meil osta laevalt, sest siis antakse 17-20% grupisoodustust. Sõit pidi kestma tund aega. Esmalt sõitis meie praam vastaskalda sadamasse, kus laaditi maha suur hulk toiduaineid. Küla taga olid kõrged kaljuseinad ja paistis, et meretee oligi ainuke ühendav lüli muu maailma ja selle küla vahel. Seejärel võtsime suuna piki fjordi oma maanteeotsa poole Jektvikisse. Peagi näitas kaldal olev märk, et ületasime äsja polaarjoone. Maanteed jagus vaid 30 kilomeetriks ja jällegi tuli meretee, seekord vaid 10 minutiks.
Laevalt nägime üleval mäeharjal piilumas Svartiseni liustiku võimsat serva. Ca 30 minutit sõitu mööda maanteed ja avaneski aukartustäratav vaade üle järve Svartiseni liustikule oma täies ilus. See on jäätumise ala suuruselt teine liustik Norras. All järve ääres oli väike sadamakai, mille äärest väljusid väikesed mootorpaadid, et viia inimesi üle järve liustiku alla. Meie grupp mahtus ühele paadile.
Teisel kaldal selgus, et siit liustikuni on veel 4 km. Suurem osa teest oli võimalik sõita kohaliku bussiga, mille üks ots maksis 10 NOK-i. Enamik meist eelistas jalgsimatka. Päris liustiku alla avanes ilus vaade teisele järvele, kuhu voolas liustiku sulamisvesi. Mõned ronisid mööda kaljunõlva päris liustiku juurde, et seda oma käega katsuda. Nendel olid eelnevalt mägimatka kogemused, nii et allpool plev hoiatussilt neid ei hirmutanud, sest liikuv (sulav) liustik ei ole mägedes midagi uut, tuleb vaid ettevaatlik olla. Kella üheksa paiku ootas meid teine mootorpaat, mis meid bussi juurde tagasi viis. Tee jätkudes sukeldusime bussiga peaaegu kohe ühte Euroopa pikimasse tunnelisse (üle 7 km) ja see viis meid liustiku alt läbi. Päeva jooksul kadus maantee päris sageli tunnelisse. Ühel päeval lugesime kokku 16 läbitud tunnelit.
Laagrisse jäome Ornesi linna servas fjordi kaldal. Bussi jaoks oli sealsamas parkla. Õhtul laagris nägime, kuidas tõus-mõõn mõjutavad siinset veetaset, mis tõusis peaaegu telgiusteni, olles mõned tunnid varem ca 100 m kaugusel. Olime pisut mureski, sest mõned telgid olid püstitatud kaldaliivale, varbad jäid siiski öösel kuivaks. meri oli taandunud kaugemale, kui me ette kujutada oskasime. Sõitsime varahommikul läbi Ornesi linnakese ja edasi kulges maantee mööda fjordikallast kaljuseina all, kus sageli olid hoiatusmärgid võimalikest varingutest. Maantee sukeldus pidevalt tunnelisse. Vahel oli tunne, et sõidame rohkem maa all kui maa peal.
Peatee läks edasi suurde linna Bodosse, kuid meie keerasime paremale kõrvalteele, et külastada ühte tähtsamat kitsekasvanduse piirkonda Põhja – Norras, keskusena Misvaer. Seal käisime kuulsas keskaegse interjööriga Old Johani House`s, kus müüdi käsitööd. Sealsamas kõrvalasus pagaritöökoda. Kohapealses toiduainetekaupluses olid hinnad Norra kohta üllatavalt madalad. Mõned ostsid siit kohalikku toodet – kitsejuustu. Kitsekasvanduses oli kõigepealt suur parkla, restoran, kitse- ja põdra savikujud, kitselaut ja muidugi elusad kitsed karjamaal. Kuna kitsi lüpstakse õhtul kell 17, siis seda ei õnnestunud meil näha. Kitsejuustu hind oli juba pisut kõrgem, kuid seda võis siin maitsta. Kitsekasvandusest suundusime Rognani poole, tee oli kitsas, kohati kruusane. Varsti ristus meie tee suure Narviki trassiga.
Teeristil asus ka I-punkt. Sealt saime teavet vabaõhumuuseumi kohta, kuhu me ka sõitsime. Eksponeeritud oli 20 sisustatud vana maja, igal neist ka selgitused selle otstarbest, võimalik oli kasutada giidi teenuseid. Edaspidi kulges maantee paralleelselt raudteegaamasse, lootes, et saame veel õhtul praamiga üle Lofoti saartele. Sadamas on kaks erinevat kaid, teine maanteejätkuks Narviki peale suundujatele. Ilmselt meil vedas, sest sobiv praam juba saabuski, sõitsime peale. Eespool sinetasid lumiste tippudega kaljused Lofooti saared.
Lühidalt öeldes on nende saarte ümbrus üks kalarikkamaid piirkondi Norras. Üks põhjustest on polaarpäev, teine Golfi hoovus, mis kulgeb piki Norra rannikut. Muide, siinne talvine temperatuur ei lange alla – 4 C. Praamisõit kestis 45 minutit ja siis olimegi saartel. Pool tundi sõitu saarte pealinna Harstadi poole ja leidsime ilusa laagripaiga mägijõe naabruses. Meie seltskonna rahutud hinged käisid peale keskööd lähedalolevatel mäetippudel jõudu proovimas.
2.august – kuues reisipäev, läbime 270 km, Harstad-Lenvikmark-Moen-Oterden.
Peale hommikusööki lahkusime laagrist kell 9,30 ja võtsime suuna Lofoti saarte pealinna Harstadi poole. Sõita on 50 km. Linnaluba kaks tundi. Külastasime kauplusi, turgu, kohvikuid. Mõned meist ostsid suveniire – trolle, trollipiltidega T-särke, tasse, jne. Kõikjal oli saada postkaarte ilusate vaadetega kõikvõimalikest paikadest Norras. Peale linnakülastust kordasime oma teed 30 km tagasisõidul suurejoonelise sillani, mis ühendab saart mandriga. Lofotid koosnevad üle 300 asustatud ja asustamata saarest. Osal asuvad vaid linnukolooniad. Suuremad on ühendatud sildade ja tunnelitega.
Niisiis ületasime silla ja meie järgmiseks eesmärgiks oli Lenvikmarki kirikuaed. Kohapeal leidsime hõlpsasti II maailmasõja ajal Norras langenud eesti sõduri Arnold Soinla haua. Seal viibis juhuslikult üks kohalik elanik, kes rõõmustas siiralt meie külastuse üle. Ta teadis meile A.Soinlast palju rääkida. Süütasime haual küünla. Jätkasime teed mööda maanteed E10, mida nimetatakse kuningas Olavi teeks. See maantee algab Lofoti saarte tipust A külast ja kulgeb Rootsi piirini.
Meie aga suundume üha rohkem põhja. Ümbrus muutus soisemaks, jällegi vaid vaevakased. Ilmuma hakkasid põlisasukate saamide müügiletid. Seal olid esindatud kõikvõimalkud tooted, mida on üldse võimalik põhjapõdrast teha. Sealhulgas nahad, sarved ja kuivatatud liha. Samas ka püstkojad, mida kasutatipraegugi öö möödasaatmiseks. Nendes valmistati ka suveniire pidevalt juurde.
Lisaks sellele ilmusid teede äärde ka kalakuivatusrestid. Norras on omapärane viis kuivatada kala vaid mereveest sooldunult ja päikese soojuses. Maitselt oli see hea, kuid hinnaks 100 NOK/kg. Meie õhtune laagripaik sai muldkatustega müügipaviljonide kõrvale fjordi kaldale. Loomulikult küsisime selleks eelnevalt luba. Suhelda oli võimalik vaid rootsi keeles. Õhtune fjordipõhi oli mõõna tõttu kuiv. Peale õhtusööki asutasid paljud meie hulgast ennast matkale ümbritsevate mäeküngaste poole. Umbes kella 24 paiku hakkas fjordi põhjas olev vesi kauguses imelikult käituma.
Otsustasime asja lähemalt uurima minna. Läksime mööda märga ja teokarpidega kaetud fjordipõhja kuni kaugel paistva veepiirini. Seal see siis toimuski. Äärmiselt põnev oli vaadata järjest kihtidena peale tulevat vett, mis sundis meid samm-sammult taanduma. Mingit lainet ei olnud, nagu eelmiseski kohas, kus me telkisime. Vesi lihtsalt lähenes umbes meeter minutis. Kuna asusime fjordi keskel kõrgema seljandiku peal, hakkas vesi meid külgedelt piirama. See sundis meid kaldale kiirustama.
3. august- seitsmes reisipäev, läbime 270 km, Oteren-Sorstraumen-Alta
Hommikul oli vesi fjordides kaldani, kuid mõne aja pärast märkasime, et see taandub täpselt sama tempoga, millega eelmisel õhtul saabus. Seekord võis talle fjordipõhja järele jalutada. Seda kasutasid ära linnudki, kuid mitte lihtsalt lõbu pärast. Vesi tõi tõusu ajal hulgaliselt kaasa söödavat, mis mõõnaajal kuivale jäi. Suured linnuparved pidasid sellest väga lugu. Jätkasime oma teekonda piki fjordikallast.
Mäed olid hommikul paksu udu sees, sageli tibutas vihma. Pärast paaritunnist sõitu hakkas taevas selginema. Kõikjal tee ääres pakuti põdranahku 250-300 Norra krooni tükk ja igasugu suveniire, mis hakkasid korduma. Ilm oli lõunaks päris selgeks läinud ja meie tee muudkui tõusis, kuni olime jällegi metsapiirist kõrgemal. Kõikjal mäekülgedel olid tuule ja lumetõkked, kõrvalteede algustes olid ülestõstetud tõkkepuud. Ilmselt on need teed talvel suletud. Ka paljudes tunnelites olid alguses ja lõpus rauduksed.
Üleval platool tegime ühes väga vahvas kämpingus pikema peatuse. Siinsamas olid mäekülgedel suured lumelaigud ja näha põnevad põhjapõdrakarjad. See kämping kujutes endast kohviku ja mäekülgedel asuvate majakeste võimalikku ööbimiskoht. Siit avanes suurepärane vaade alla fjordile ja selle teisel kaldal silmapiiril sinetavate lumemütsidega kaljustele mägedele.
Siin oli imeilus paik selleks, et hävitada hommikul valmistatud võileivad 10 Norra krooni eest lunastatud maitsva masinakohvi kõrvale. Saime nautida ka tõelisi talvemõnusidkergeis suverõivais. Vahva oli kilekotiga mööda lumenõlva alla sõita ja teha üks korralik lumelahing hilisemate mäkketõusjate vastu. Energilisemad reisiseltskonnast said jällegi rahuldada oma mäkkeronimiskire.
Meie tee kulges ikka edasi mööda kaunist fjordikallast kuni õhtuni, kus me jäime km enne Altat suure jõe kaldale laagrisse. Seekord alustasime õhtut telgipüstitamise võistlusega, mille võitjat premeeriti võimalusega õhtusööki valmistada. Sellele järgnes isetegevusõhtu, millest kõik telkkonnad aktiivselt osa võtsid. Seitsmes päev oli ka viimane aeg üksteisega tuttavaks saada. Lahti läks mäng, kus igalt kordamööda võisid kõik kõike küsida. Kui palju keegivastas, see oli igaühe oma asi. Lõbus oli.
8.august-kaheksas reisipäev, läbime km, Alta-Repvag.
Hommikul külastasid meid kaks ilmselgelt pisut haige peaga saami noormeest. Nad olid huvitatud konjakist või viskist ja isegi „Stolitðnaja“ pidi peale minema. Mida meil aga ei olnud, seda ei olnud. Sellele vaatamata esitasid nad meile lahke küllakutse eemal paistva mäenuka taha, kus neil pididringi jalutamamitmetuhandepealine põdrakari. No meie ei kasutanud nende külalislahkust, vaid suundusime Alta poole.
Meie eesmärk – Alta muuseum – asus kohe linna sissesõidul. Sooduspilet 35 Norra krooni ja kuni 7000 a. Vanused kaljujoonised jm. Muinasväärtused olid meile kättesaadavad. Mööda lauget kaljunõlva kulges laudtee, mille ääres olid nummerdatud kaljujooniste grupid. Kuna oli pühapäev, siis giid ei töötanud. Meile laenati teatmik, mille meie keelevaldajad meile arusaadavaks tegid. See paik oli tõepoolest huvitav ka võhikule. Majas olid eksponeeritud ka mõned näitused. Kuna oli pühapäev, olid linnas kõik kauplused suletud peale ühe. Jalutasime niisama ja vaatlesime arhitektuuri. Suundusime ikka põhja poole, eesmärgiks Nordkap, Euroopa põhjapoolseim tipp.
Kuna meie seltskond ei olnud huvitatud kämpingutes ööbimistest, seda õhtuste ja öiste programmide tõttu, siis keerasime varsti Hammerfesti peale (maailma kõige põhjapoolseim linn), et minna ühte teeäärsesse kämpingusse duðiteenuseid kasutama. Seda meile ka lahkelt võimaldati. Kuna meid oli 47 inimest, siis kulus selleks paar tundi. Ootajad said maiustada jäätisega ning vaadata TV-st suurepärases puhkesaalis väga põnevat korvpallimatði. Jätkasime teekonda kell 18. Tee läks kaljuseks, läbisime kaks tunnelit ja temperatuur langes pidevalt. Lõpuks, kui sadamani oli 10 km, temperatuur vaid 7 C ja nähtavale ilmus järveke, arvasime, et on viimane aeg laagrisse jääda. Siin ei kasvanud peale sambla ja üksikute rohupuhmaste midagi, kõikjal hulkusid põdrakarjad. Kuna keegi oli siia maha visanud mingit vana puurisu, oli meil võimalik lõket teha. Varsti külastasid meid soomlastest naabrid, kes siin samuti telkisid ja nagu selgus, juba kolmandat päeva. Nad käivad siin kalal.
Põhjamerest pidi saama väga head ja suurt turska, mille nad siis kohe fileeks teevad ja koju veavad. Merest on siin lubatud kala püüda kõigil, järvedest ainult lubadega. Tõid nad meilegi külakostiks tursafileed ja suurem osa meie seltskonnast suundus koos soomlastega mere äärde kalale. Osal olid kaasas spinningud, mõned meisterdasid omale püügivahendid kohapeal telgivaiast ja pallinöörist, landiks hõbepaber. Igaljuhul näkkas hästi igal viisil. Sõime kala toorelt soolaga, küpsetatult ja võtsime teiseks päevaks kaasagi. Hasart oli suur ja püük toimus hommikuni, siin on ju valged ööd.
5.august-üheksas reisipäev, läbime 270 km, Nordkap-Euroopa kõige põhjapoolseim tipp.
Vaatamata ülevaloldud ööle, lahkume laagrist juba kell 10. Hommikul õnnitlused meie teisele sünnipäevalapsele Väinole, jällegi kaunis meene kunstroosina ja meiekõigi allkirjadega õnnitluskaart. Olemegi sadamas. Piletikassad olid pool kilomeetrit eespool, kust sai bussist väljumata üoletid osta. Vastu saime kleepsu oma inimest arvuga aknaklaasile panemiseks. Sadamas jällegi lahked kaupmehed. Tohutu valik kõikvõimalikke tooteid, mis kohandatud norrapäraseks.
Laevasõit kestis 45 minutit. Niisiis Norkap. See asub 436 km2 suurusel Mageröya saarel. Asustatud on ta 1861.a. siit on leitud väljakaevamistel Norra vanima asustuse jälgi (10300 a. tagasi). Loodus on arktiline, puudeta. Mäed teravad, järsud kaljunõlvad kukuvad otse fjordi. Mageröya saare kuulsaim koht on tema põhjatipp Nordkap, mida külastab aastas ca 200 000 turisti.
Saarel on 4000 kohalikku elanikku, nendest 3000 elab saare suurimas asustatud punktis lõunapoolsel kaldal – Honningsvogis. Ülejäänud elavad viies saarel asuvas kalurikülas. Jõuamegi siis sellele arktilisele saarele. Ilmaga on meil vedanud, vähemalt momendil paistab päeike. Ilm pidi siin aga väga kiiresti muutuma. Seda saimegi varsti tunda, sest päeva jooksul saime jäist uduvihma, päikest ja tihedat udu vaheldumisi ja ükski neist ei püsinud üle tunni. Meil tuli sõita 33 km läbi saare selle põhjatippu.
Tee oli mägine, tõusis serpentiinina mööda mäekülge, teepiirdeid ei olnud mitte mingisuguseid. Läbisime pidevalt pimedaid kurve ja vahel tuli käiku veelgi aeglustada, et mööda lasta vastutulevaid busse, mis meie kõrval veel parasjagu teele mahtusid. Jõudsimegi Nordkappi. Sissepääs 150 Norra krooni ja seda koguti otse teel piletikassadest. Piletit lunastamata ei olnud lubatud tee pealt lahkuda, nii et lihtsalt ümbruses jalutamine oli välistatud.
Nordkap kujutab endast 307 m kõrgust kaljut, mis kukub järsu kaljuseinana otse Arktilisse ookeani ja seda siis loetaksegi Euroopa põhjapoolseimaks tipuks. Selle kaljupanga peale on rajatud suur paviljon, kus asuvad kauplused, restoran, näitused. Seal asub ka panoraamkino, kus on võimalik igal täistunnil vaadata veerandtunnist filmi, mis annab täieliku ülevaate Mageröya saarest aastaringselt. Tasuta on võimalik sooritada jalgsimatka, mis algab paar kilomeetrit enne Nordkappi ja raja pikkus on 9 km. See rada viib samaväärse kaljunuki otsa ja asub isegi kaardilt mõõtes pisut rohkem põhja pool kui Nordkap. Külastasime viivuks ka saare kaluriküla Kirkeportenit, kus tuli sooritada tunnine jalgsimatk looduse poolt loodud vahvate kaljuväravate juurde.
Peale selle sõitsime veel viivuks saare linna Honningsvogi ja seejärel juba õhtupoolikul uuesti laevale. Sellel saarel oleks tahtnudkauemgi viibida, kuid aeg hakkas tagant ajama. Tagasiteel läbisime Lakselvi ja jäime laagrisse viimase Norra linna Karasjoki all. Ööbisime tõelises tundras. Maapind oli niiske, taimkatteks vaid põõsad ja vaevakased ning mustmiljon sääske.
6.august-kümnes reisipäev, läbime 400 km, Karasjok-Inari-Rovaniemi.
Hommik oli ilus, seljataha olid jäänud jäised udupilved. Ees ootas meid pikk sõit mööda tasandikku. Hommikul sõitsime Karasjokki, mis on finnmargi maakonna pealinn. See linn on saamide suurim kultuurikeskus. Meie külastasime siin asuvat saamide muuseumi, kus meile võimaldati ka saksakeelne giid.
Tema jutu tegi meile arusaadavaks Anne. Siin saime täieliku ülevaate saamide minevikust ja praegusest olukorrast. Veetsime tunnikese ka Karasjoki kaubanduskeskuses ja seejärel peale pooletunnist sõitu jätsime Norramaaga hüvasti. Õhtuks jõudsime Rovaniemi linna alla.
7-8.august-üheteistkümnes-kaheteistkümnes reisipäev, läbida ca 1300 km, Rovaniemi-Helsingi-Tallinn-Kuressaare.
See on meie viimane öö telkides. Peale hommikusi toimetusi lahkume laagrist kell 11 ja tunni pärast oleme 10 km kaugusel Rovaniemist asuval Jõulumaal. Siin ületame uuesti polaarjoone, seekord sõiduks kodu poole.
Teeme paaritunnise peatuse kohtumaks jõuluvanaga, kes oli seal täiesti olemas. Siin asub ka jõuluvana postkontor ja suured kauplused kõikvõimalike meenetega. Teel külastame veel suuremaid keskusi, teeme ka pikema ujumispeatuse ühe väga kauni järve kaldal ning siis ikka edasi kodu poole. Sõit kestab kogu öö. Sirutame ennast teeäärsetes tanklates ning lõpuks jõuamegi Helsingisse, kus meil on piletid kell 8.30 väljuvale Tallinkile.
Lõpetuseks olgu öeldud, et selleaastane reis võimaldas põhjalikult tutvuda põhjamaise loodusega, sealse rahva, kultuuri ja igapäevaeluga. Rõõmustasime hommikuse päikese üle ja tunsime aukartust lähenevate vihma ja udupilvede vastu. Olles bussireisil ja samas tunda loodusjõudude tugevust ning oma jalaga radadeta mäekülgi allutada. Tunda mägijõgede karget külmust ja astuda suvisel ajal mööda lumist teed.
Proovida seda, mida põhjamaine loodus pakub metsamarjade ja kalade näol. See on mägede kutse, mis hakkab kumisema igaühe kõrvus, kes on kordki neid elamusi tundnud. See kutse muutub nii vastupandamatuks, et juba varakevadel hakatakse tegema uusi plaane uutesse või juba käidud mägedesse minekuks.
Selleks, et leida end jällegi ronimas mööda mäenõlva ülespoole või seista kõrvulukustavalt kohiseva mägijõe kaldal. Tunda ennast ühe osanasellest, see annab jõudu kogu eelolevaks tööaastaks siin tasasel Eestimaa pinnal.
