Paljassaare poolsaar oli kunagi saar. Nii nagu paljud teised põhjaranniku saared, oli ka see asustatud rannakaluritega, siin käis meretagune elu ja õnneks sidus rahvast pealinnaga madal väin, mida sai heal juhul ka hobuvankritega ületada.
Nüüd on saar pealinnaga kokku kasvanud. Vahepealne militaarajastu on läbi, ka üheksakümnendate kauboiajastu on möödas ja vahepeal üsna rämpsune maatükk puhtaks saanud. Lindude pesitsuse ajal ei tohi suurelt teelt kõrvale kalduda, kuid näiteks talveajal saab lausa jäämatku ette võtta. Alloleval kaardil ongi osa teekonda jää ajal tehtud. Suvel ära seda proovi.
Tallinnast võib tulla bussiga, autoga või rattaga. Jalgratta jaoks on Paljassaar väga sobiv koht, teed on läbitavad, aga mitte igavad.
Katariina kai ääres on autodele parkla, mis rannahooajal on täis. Kui kai otsas käidud ja Tallinna kilukarbisiluett üle vaadatud, võib Pikakari rannas natuke rannamõnusid nautida, kui ilm lubab, aga siis peaks suunduma veidi tuldud teed pidi tagasi ja tõkkepuu kõrvalt teele, Paljasaare tipu poole.
Kunagi oli see tee prügipuistajate lemmik-koht. Nüüd hoiab tõkkepuu autoga tulijad eemale ja loodus on peale tunginud: kahel pool on tihe põõsastik ja pea kohal lendavad linnud.
Esimene vaatetorn jääb teelahkmele, kust otse edasi kulgeb sirge tee otse kunagisele Paljassaare saarele, parempoolne aga läheb piirivalvekordoni ja teise vaatetorni juurde.
Teine vaatetorn on rajatud kunagise nõukogude piirivalvetorni otsa - tüüpprojekt, mida kohtab igal pool endise Nõukogude Liidu rannikul. Selle otsast näeb nii Paljassaare kahe haru vahel asuvat linnurohket siselahte kui Tallinna lahte, kus kulgevad reisilaevad. Binokliga vaadates kohtab kajakaid, pardilisi, meriskeid, mõnikor lendleb pea kohal ka roo-loorkull. Talvel näeb rüsijääkuhjasid.
Enne piirivalvetorni on välja puhastatud veel üks torn - Valge torn. See üle 100 aasta vanune kaitse-ehitis nägi kunagi välja nagu Paks Margareeta, aga pommitati eelmisel sajandil sõjaväe märklauana puruks. Nüüd on tornist järgi vaid maa-alused keldrid. Juures on infotahvel kunagise hoone skeemidega.
Kui aastaaeg ja jää lubavad, võib üle linnulahe piirivalvetorni juurest otse Paljassaare teise haru peale lõigata, keeluajal aga tuleb tagasi esimese torni juurde jalutada või vändata ja sealt Paljassaare kaugemasse tippu edasi minna.
Väikse järsu kruusaranniku serval kulgeb kaarjas tee edasi või õigemini tagasi Kopli-poolsele kaldale, kus asub hiiglaslik veepuhastusjaama tünn. Vaata allolevat kaarti ja pööra õigelt kohalt vasakule, sisemaale, nii saab otse sirgele teele tagasi, mis viib Pikakari juurde.
Talvine vaade Kopli suunas.
Võib ka otse kallast mööda jätkata, aga nii jõuab lõpuks veepuhastusjaama mullaharimisväljakutele. See on keskkonnatehniliselt hariv lõppsiht, kuid sealt on keeruline tagasi Katariina kai juurde pääseda.
Kai juures olev Pikakari rand on aastaid saanud oma veepuhtuse eest sinilipu, see on ka muudest randadest vähem rahvastatud, kuid ranna tagumise poole on hõivanud vanemaealised mehed, kes kasutavad põõsastega varjatud liivariba nudistide rannana.
Vaata kaarti suuremalt:
Street View rännak esimese vaatetornini:
Vaata videot jäämassiividest 201. aastal:
