Linke:
Eesti Päevaleht, Magasin, 1996
Kaido Einama
Pealinnas peab kõik olema suur. Kui kuskil Lõuna–Eestis sebivad ringi pisikesed punasemütsilised, on pealinna päkapikud suuremad kui Jõuluvana ise. Viimsi Jõulumaa avati
hiigelpäkapike osavõtul.
Viimsi poolsaare kaldal tungleb rahvast. Külm laupäevahommik lume ja vihmata avab päkapikumaa Viimsis. Öösel on sadanud suured loigud.
“Nii lapsed–lapsed, nüüd läheme ekskursioonile,” hüüab heleda häälega päkapikk rahvasummast. Käes on tal kõverik kaigas, mille otsas kellukesed. Lapsevanemad tunglevad veel kohvileti juures.
Jämeda häälega päkapikk telgist väljaspool näitab käega mere poole. “Teate, mis sealpool asub?” küsib ta teadjana.
“Meri,” vastavad lapsed. Vale vastus.
“Sealpool on Soome, ja Lapimaa, ja päris Jõuluvana,” ütleb suur päkapikk. Lapsed vaatavad umbusklikult punakuuele otsa. Kas tasub uskuda või mitte?
Postkontor
Õnneks on lapsed veel väikesed ja jõulupettus läheb läbi. Keegi, kes kahtleb, kas päkapikud ikka tegelikult on niisama suured, kui Raimo Aas, jääb igaks juhuks vait. Äkki Eesti omad ongi?
“Nüüd lähme postkontorisse,” juhatab heleda häälega päkapikk lapsed pisikese rannakaluri majakese juurde. Ongi postkontor, kui uskuda silti uksel. Postkastki on seinale riputatud.
“Enne kui kuhugi minna, peab kolm korda koputama,” ütleb naispäkapikk ja koputab. Üks, kaks, kolm. Sees on veel üks päkapikk, ime küll. Neid on rannas veel teisigi luusimas, kes postkontori aknast salaja sisse piiluvad.
“Siit saate saata kirju välismaale,” ütleb postitöötaja–päkapikk. Kiri maksab 4 krooni. “Mis teha, Jõuluvana peab ka ots–otsaga kokku tulema,” selgitatakse lapsevanematele neile arusaadavat muinasjuttu. Lapsed kirjutavad, suured maksavad. Rahvast on palju.
Need, kes postkontorisse ei mahu, on ukse taga väljas. Piiluvad aknast sisse ja muudkui imestavad: mida nad seal küll nii pikalt kirjutavad?
Mustade prillidega päkapikk (või on see maskeeritud kass Basilio?) vaatab kaastundlikult kössitavaid lapsi: “Külm, jah?”
“Külm.”
“Mis siis saab, kui lumi maha tuleb?”
“Siis poen lume alla peitu,” vastab laps. Päkapikul on suu lukku pandud.
Üks päkapikk võtab Jõuluvana kirjade postkasti juures lennuasendi ja õõtsub. “Kui külm on, tehakse nii!” ning lehvitab käsi. “See on päkapikkude tants kui on külm ehk
koordinatsioonihäired,” ütleb mustaprilliline päkapikk. Nüüd naeravad täiskasvanud, lapsed on tõsised. “Siis olete nagu postituvid,” lisab seesama punamüts.
Staap on lukus
Minnakse mööda randa edasi. Kibuvitsamarjad on veel peal, leiavad lapsed. Täiskasvanud päkapikud leiavad aga hoopis laeva: “Näe, laev!”
“Allveelaev!” kilkavad lapsed. Vanainimesed on mornid. “Ei, Tallink hoopis. Viib laste kirjad kohe Jõuluvanale,” ütleb suur päkapikk.
“Ja siin elas vana indiaanlane, näete tema suurt kanuud,” näitab jämeda häälega päkapikk tüvest tahutud paate Viimsi vabaõhumuuseumis. Tahetakse indiaanlast näidata, aga taba on ukse ees.
“Tegelikult oli seal üks unine päkapikk, kes ei viitsinud üles ärgata,” selgitab peenema häälega päkapikk lastele. Lapsed jäävad rahule, madalahääleline prillidega päkapikk aga mitte: “Kui keegi on näinud 17 kevadist hetke, siis see on staap. Ja Stirlitz koputab uksele kolm korda.” Seekord uks ei avane, erinevalt postkontorist. Stirlitzil oli arvatavasti teine parool.
Koputajat ei lasta sisse ega maha.
Ei usu
“Mis päkapikk sa oled?” küsib poolemeetrine laps käed puusas. Ei taha millegipärast uskuda.
“Näe kajakad lendavad, viivad posti Jõuluvanale,” üritab vahelevõetud päkapikk välja vingerdada. Teised lapsed teevad selgeks, et on ikka küll päkapikk. Kahtleja lihtsalt pole näinud neid varem. Vähemalt nii suuri mitte. Ja mida suurem, seda priskema kingi jaksab sussi sisse vedada.
Piparkoogiküpsetajat usutakse surmkindlalt. Eriti kui tema käest värsket tainast saab. Kooke veel pole, sest ahi alles soojeneb. Tainas alla ja glasuur peale käib esimestele maiustajatele niisama ka, küpsetamata.
“Lõhnad on küll nagu päris,” arutavad lapsed ukse taga. “Aga paar asja on veel puudu,” kurdab küpsetaja, “kuid kohe saab kõik valmis.”
“Pipar on puudu,” ütleb jämeda häälega päkapikk ukse vahelt. Lapsed pipart ei tahagi. Laulavad hoopis “Kes elab metsa sees?”
***
Õnnevalamise kojas käib tina sulatamine ja suures telgis näitemäng. Seal on kõik juba valmis. Lapsed urgitsevad veenõust tinakänkraid ja suuremad seletavad, mis see tähendab. “Õnnelik aasta tuleb,” arvab blond päkapikk. Ongi rohkem õnnetina kui muretina.
Fotod: MARKO MUMM
Pildallkirjad:
VARAJANE PIILUJA: Päkapikud juba vaatavad. Suure prääniku kohaletassimiseks on vaja ka
suurt punasemütsilist vedajat.
ENNUSTAJAP?KAPIKK: Tina räägib. Sellest, mis ees ootab.
JUHIB V?GESID: Edasi! Sealpool on Jõuluvana!
AGREGAAT: Päkapikk liigutab vintsi. “Sellega tõmmati võrgud kaldale. Või hoopis paadid?”
STIRLITZ–PÄKAPIKK: "Koputada tuleb kolm korda. Siis lastakse Stirlitz sisse."
USUB: Päkapikud on olemas. Eriti, kui nad kommi annavad.
PRÄÄNIKUTE MAALT: Päkapikud teevad kõik, et neid usutaks. Selleks on vaja ka abivahendeid.
