Linke:
Reisijututuba, 12.06.2001
Kaido Einama
Eelmine suvi Taevaskojas seilama hakanud jõelaev Lonni on saanud oma laevastikku lisa: plastmasspontoonidele ehitatud katamaraanparved on sellesuviseks hooajaks vette lastud ka Emajões. Kuus meetrit pikad alused vaatas üle ka Veeteede Amet ja hindas ehitised aerupaatideks.
Esialgu kolmest alusest koosnev laevastik võib peale võtta üle 20 inimese, mootoriga varustatud parvedel on ka salong, kus reisijad saavad mugavalt jälgida mööduvaid soomaastikke. Jaanipäeval hiivab aga ankru juba 5 veesõidukit, igaühe jõuallikaks 5 hobujõuline päramootor.
Juuni alguses ühel väga vihmasel laupäeval startisime nendesamade parvedega Kavastust hommikul uudishimulike pilkude saateta, sest juba eelmisel suvel oli turismiettevõtja Indrek Hermann V-Matkade kummiparvelaevastikuga kohalikud ja jõel liikuvad inimesed eriskummaliste sõiduvahenditega ära harjutanud. Ka tihe vihm oli väljasolijad jõe äärest minema peletanud. Seekordsed pontoonalused pandi maikuus kokku sealsamas kaldal, tuues osad veoautoga kohale. "Vene kummiparvede lappimisest tüdinesime me ära," põhjendab Indrek sel suvel kapitaalsemate veesõidukite kasutuselevõttu. Veesõidukit on raske kirjeldada, sest ta näeb välja üsna kummaline. Keset puust platvormi on telgi moodi salong, kus asustamata sooaladele liikuvad ekspeditsionäärid saavad ka öö veeta sõltumata Emajõe alamjooksul nappivast kindlast pinnasest.
Kohe pärast Kavastust starti jõuame iidsete varemete juurde. tegemist on kunagise tollipunktiga, kus Venemaa poolt tulevatelt alustelt tollimaksu koguti. Palki, mis jõele ette tõmmati enne maksu tasumist, loomulikult enam säilinud pole. Ka Rootsi laevastiku lipulaeva, mis vihaste idanaabrite poolt koos laevastikuga Emajõel selle koha peal põhja lasti, pole näha. Aja jooksul on kuninglik laev mutta vajunud.
Küll aga on varemetel kohal maatüki endine omanik. Praegune omanik keskkonnaministeerium on lasknud varemetesse kaevata augud - arheoloogid otsivad endise linnuse asemetelt ajaloolisi leide ja kaardistavad. Mudastes aukudes askeldavad inimesed on maabunud parvedesandist üsna üllatunud, omanik räägib, kus asus kõrts ja kus ait.
Kuigi kõrtsist edasi sõites enam masimaad mööda jõe ümbruses liikuda ei saa, on Emajõgi endiselt üsna rahvastatud. Kipakatel alustel liiguvad kalamehed edasi-tagasi ja aeg-ajalt on märgata nende suuremaid kontsentratsioone. Nendes kohtades näkkab paremini, teatakse rääkida.
Kui viidamajandus oli mõni aeg tagasi Eesti teedel probleemiks, siis Emajõel teab igal teelahkmel täpselt, kus pool on peipsi ja kus Võrtsjärv. Viidamajandus on korras ja jõeliiklus reguleeritud. Üksikutes kuivamaakohtades, kus ka jala kaldale saab ilma põlvini mutta vajumata leidub rohkelt idanaabrilt põrit suitsupakke ja joogitaarat. Ühes peatuskohas on tulijatele koguni kilekotis natuke soola jäetud. Kalu võib soola kõrvale jõest juurde püüda.
Kuid ka jõgi nõuab ohvreid. Näiteks neelab ta hooletult ühelt parvelt teisele ulatatud grilli või riideeseme.
Enne Praagat, mis olevat kunagi olnud järveröövlite sadamaks, kihutab meile vastu kalapaat, mastis must pealuuga plagu. laevastik käib talle üle jõu, seetõttu kihutab edasi. Kuid kindlasti leiab ta nõrgemaid aluseid, mille peal jõudu katsuda, Näiteks kalda varjus redutava maskeerumisvärvides laigulise kaluripaadi, millele meie parv mõni hetk tagasi kogemata otsa sõitis.
Praaga elanikud vaatavad mööduvaid laevu kõrgete liivavallide tagant. Jõesüvendaja on oma tööd teinud ja majade ette peaaegu majakõrgused mäed lükanud. vaid vana lõbusõidulaev on jäänud nähtavale, sellele ronijaid tuleb aga kimbutama liivahunniku taga varitsev koer.
laevastiku juht Kalle viib pontoonalused julgelt Peipsile välja, sest tihenevas vihmasajus suurt tuult pole. Saab rahulikes lainetes hakata otsima Kalli jõe suubumiskohta. Enam jõgede äärest kuigi lihtsalt peatuskohti ei leia, kogu eluks vajalik tuleb korda saata parvedel. Ka grillimine, söömine ja muud asjad.
Enne Kalli järvele jõudmist teeme peatuse Koosa talus, mille tunneb ära laevakerede järgi, mis maja juurde viivad lahesoppi ääristavad. Koosa tallu pääseb ainult vettpidi, ka elekter pole sinna veel jõudnud. Elektrit tehakse kohapeal ise, väikese generaatoriga.
Kalli järvel aga viib laevastiku juht Kalle meid järgmisesse lahesoppi, kus turismiarendajate vaimusilmas kerkivad vaiküla majakesed. Majast majasse viib laudtee ja seal asustamata ning ligipääsmatus piirkonnas saavad turistid segamatult puhata, ainukeseks ligipääsuvahendiks paat või kopter.
Kalli järvel on veel teisigi objekte, mida lausa ajaloolisteks nimetada saab. laevavrakk, mis külitab järve idakaldal madalas vees, on Uku, Eesti ainus vabadussõjast osavõtnud alus, mis veel n.ö vee peal seisab. Peale raudsõrestiku pole laevast suurt midagi järel, sest tuli on puuosad hävitanud.
Ööbimine on pontoonparvedel mugavam kui telkides. Pole vaja vihmase metsa all telgi ülespanemisega jännata ega kuiva telkimisplatsi leida, kus mõnu ront külje alla ei satuks. Parvedel võib ööbida ka suisa sõidu ajal, sel ajal kui valvetüürimees roolib.
"Niisama Emajõe suudmealal tiirutada võib pikapeale tüütuks muutuda," arvab pontoonparvedel sõidu korraldaja Indrek Herman V-Matkadest. Tema plaanis on midagi ekstreemsemat. "Näiteks võiks teha GPS orienteerumise: 24 tundi parvedega Emajõe suursoos, üles tuleb leida kontrollpunktid." Mitte lihtsalt jõe kaldale pandud märgid, vaid ikka 500 meetrit sohu, arvab Indrek. "Siis saab meeskond teha soosse öise dessandi, et GPSi järgi kontrollpunkti üles leida," räägib Indrek.
Öise dessandi teeme meie aga Kalli järve äärde soosaarele, kus kestvas vihmasajus toitu küpsetada ja end lõkke ääres soendada. Hommik algab aga saabunud tormis paatide järvele sikutamisega, sest veetase on muutunud ja pontoonid end põhja haakinud. Esialgu on mudas ja vees kahlamine ebamugav, aga lõpuks harjub ära.
Tagasi Kavastusse jõudes on vastutuult ja ülesvoolu liikudes päev märkamatult õhtusse saanud. Ilmateade räägib tormihoiatusest Peipsil, kuid kipakad paadid kihutavad täiskäigul endiselt järve poole.
