Reisijututuba, aprill 2001
Kaido Einama
Nagu mõned päevad tagasi OK jutuka ja Reisijututoa ühismatkal, koguneme ka seekord Peterburi maantee Nehatu hamburgeriputkas. Kaugsõiduautojuhid näksivad mikorlaineahjus soojendatud burgereid, unine meeleolu. Seekord pole lumetorm, vaid jahedavõitu kevadine pärastlõuna. Valdo Kangur Noorte Matkaklubist räägib kiivritest ja betoonseinast raudoradega, millest tuleb kiirelt mööda saada, muidu on paat läbi.
Paat ise on Toomas Pannali maastikuauto katusel. Vene päritolu päästepaat on kohandatud raftinguparveks mõne nööriga. Salongi kaared on seotud ette ja taha servade külge, nii et nõukogude päästealus näeb välja nagu üks korralik Lääne turismiatraktsioon.
Paremalt läheneme joale
Eesti esimesel raftingul ei lähene me Jägala joale traditsioonilisel viisil ehk vasakkaldalt, vaid teeme väikse tiiru ja pöörame kuue korstnaga põlenud maja juurest ära mudasele teele jõe ääres. Külaelanike aias paistab lagunenud kanuu. Nende mitte just väga üllatunud pilkude järgi võib oletada, et kose juures on käidud proovimas väga erinevate veesõidukitega. Noorte Matkaklubi andmetel aga mitte kordagi raftinguparvega.
Kummipaadi tirime katuselt alla ja kinnitame päästevestid. Kosk mühiseb. Esialgu tundub kummaline varakevadel, suurvee ajal kõige mässavamatesse jõelainetesse Eestis kummipaadiga sukelduda.
Seebivaht ümbritseb joa all
Paat on vees. Kuue inimese pluss tüürimehe asemel on meid paadis viis. Pluss Valdo Kangur, Eesti esimene raftingupaadi tüürimees. Õhus on pinget ja jõevahtu.
"Vasak pool sõuab, parem hoiab!"
"Vasak tõmbab, ärge magage!"
"Kiiremini, parem tõmbab!"
Valdo Kangur röögib sõudjatega nagu galeeriorjadega. Keegi ei tea, mis ees ootab. Pole kunagi teadnudki. Samast kohast on laskutud kummipaatride, süstade, mägikanuudega. Aga mitte raftinguparvega. Laine käib üle parda.
Õige pea jõuame esimeste kivide vahelt mingi silla varemete moodi moodustiseni. "vasakule, hoiame voolu sisse!" kostab lainekohgina vahelt. Korraks on vaiksem lõik, siis on näha, millise kiirusega me kalda suhtes liigume. Kanuuga sellist tempot ei saavuta. Loksume üle veemuhu, mille all on aimata kivi. Esimesed sõudjad on paadis põlvili, vehivad aerutada jalgupidi vees. Vesi pritsib näkku.
"Nii, nüüd rahulikult!" ütleb Valdo. Ongi esimene sõit läbi. Ligi 11 minutit. Veebis aga lubatakse sellest tunduvalt karmimat jõge 40 kilomeetrit järjest, näiteks Nepaalis.
Kastame muru
Kummipaati kaldale vedada pole enam nii huvitav. Isegi mitte nii huvitav kui viimane lõik siledas vees aerutamist. Vett on paadis parasjagu, sellega kastame muru. "Jookseme paadiga algusse tagasi?" küsib keegi. Saateautot veel pole, sest oleme allavoolu kiiremini liikunud kui auto kallast mööda.
Teine kord läheb juba lõbusamalt. Kividest mööda, kaldale tuleku kohta jõuame veel kiiremini. Kaldalt avastame purunenud süsta.
Eksperiment võsas
Kolmandat sõitu juba saab nautida. Neljandas vahetame tüürimeest ja läheb jälle huvitavamaks. Oleme paadis seitsmekesi, Eesti esimene naisraftingusõitja Tuuli nende seas. Esimese raksuga põrutame otse võssa, kuid võsas redutav fotograaf saab tänu sellele meist head otsekaadrid. Siis otse kividele. Põlvega paadipõhjas olles saab kõik kivid ilusti ära silitatud ja korra visatakse ka paadipõhja vette selili. Tüürimees vehib jalgadega, keegi surutakse põlvega korraks üleni vee alla. Laine käib tõsiselt üle parda.
Mis on rafting?
Rafting tähendab klassikalises mõistes parvega kuuekesi pluss tüürimees kärestikulisest mägijõest laskumist. Eestis teatavasti pole mägijõgesid. Aga Jägala jõel on kärestikuline lõik, kus joast allpool on jõepõhi taganeva joa poolt piisavalt jubedaks muudetud, et raftinguparvega üle kihutada. Just seal sõidetigi Eesti esimene rafting.
19. aprillil 2001.
