Dominikaani maised ja taevased tuled

ehk kuidas ma mulatitarist esimodelliga öö veetsin

Linke:

Kariibi tulesid uuris reisibüroo K vahendusel
Richard Saks

Tellinud endale baarist cuba libre, võtan istet peaväljakuäärsel pingil ning imetlen üle suurlinna taeva kumavat valgusristi - nn kolumbuse tuld Faro a Colon`i. Äkki potsatab mu kõrvale missilike kehavormidega ðokolaadipruun kaunitar ja küsib kesises inglise keeles: "Are you alone here?". Oh, järjekordne (eriti kallis!) massaþiteenuseid pakkuv neidis - mõtlen endamisi. Hiljem selgub siiski, et tegemist on riigi ühe populaarseima telemodelliga.

Santo Domingo lennuväli jääb tunduvalt lähemale Dominikaani kuurordile Boca Chicale kui riigi pealinnale. Sestap pole ka ime, et taksoteenuste pakkujad oletavad juba ette, et äsja maandunud gringo tuleb ca 8 km kaugusele turismikeskusesse sõidutada. Hilisõhtul väsinult lennukilt maha astudes ja ennast Kariibi mere ääres avastades on tegelikult ükstapuha, kuhu sind viiakse - peaasi, et ruttu ja mugavalt mõnda ööbimiskohta saaks. Raha tuleb selle eest 150 peesot välja käia. Hindu arvutada on siinmaal lihtne, sest laias laastus saab ühe Eesti krooni eest ühe kohaliku peeso. Ning väljaspool turistide mõjusfääri on hinnadki Eesti omadega sarnased. Kohalikus lihtsas söögikohas või hiinlaste kiirtoidubaaris saad kõhu 30-50 peesoga korralikult täis, samal ajal, kui turistidele mõeldud itaallaste mänedzmendiga rannarestoranis oled kuni 10 korda enam sunnitud maksma. Keskmine palk pidavat Dominikaanis 4000 peeso kanti jääma.

Maanteetuled

Lennuvälja esisel astuvad kahvanäole kohe mustad mehed ligi. Siin on kaks võimalust - kas jääd endale kindlaks ja rabeled nende ringist välja või nõustud kohe esimese endale abimeheks võtma, vabanedes niiviisi ülejäänute rünnakuist. Meeles tasub vaid pidada seda, et kõik vahendusteenused on gringodele tasulised ja teenuse osutaja jaoks oled sa nagu heldekäelisuse maskott, kellele mitte ainult ei või, vaid kindlasti tuleb üha uusi ja uusi pakkumisi teha. Niisiis - kõigepealt pakutakse gringole taksot. Mis sellest, et enamik kahvanägusid on kahejalgsed ja oleks ka ise võimelised paarkümmend sammu taksopeatuseni astuma. Takso juures seletab ðokolaadipoiss Fausto sohvrile, kuhu sõita tuleb, lükkab sind sinu pagasiga autosse ja ronib takkatippu ise samuti masinasse. Oled ennast kahe musta meelevalda usaldanud ning sõit Boca Chicasse võib alata. Nüüd hakkab vahendusteenindaja (hispaania keele kariibi slängis loomulikult) seletama, millised hotellivõimalused gringot sihtkohas ootavad.

Vahepeal jõuab takso siinsele kiirteele, mille eraldusriba on tuledega valgustatud. Ainult et valgusti rolli täidavad tõrvikulaadsed tahmavad ja petrooli järgi haisevad madalad plekk-kopsikud. Pimeduses pole ei elektrilaternaid ega maju näha. Gringot haarab tunne nagu oleks ta Aafrika öhe mässitud...

Fausto püüab selgeks teha, et vot just üks 60-dollariline öömaja on tema teada parim. Gringo püüab talle omakorda selgitada, et vot just äsja plekkisin Puerto Ricos sama palju ning et tulin Dominikaani selleks, et tunduvalt odavamalt läbi ajada. Nüüd pakub vahendusteenindus poole odavamat hotelli. Gringo jääb endale kindlaks ja teatab, et 20 taala on lagi mis lagi. Ja õige pea keerabki taksojuht maanteelontidest kõrvale ning peatub ühe lukustatud värava taga. Koos marsitakse sisse ja gringo üllatuseks võtab teda siin vastu kahvanägu, kes pakub tõepoolest välja 15-20-dollarise elementaarsete mugavustega toa.

Nüüd vihjab taksojuht, et ta tahaks raha, 200 peesot, saada. Kuidas nii, kui ametlik taks oli 150? Olgu siis 150, nõustub sohver, kui mõistab, et antud gringo puhul on tegemist tõelise koonriga. Kuid Fausto nõuab oma osa, nii et 50 peesot läheb ikkagi juurde ning see summa rõõmustab vahendustöötjat niivõrd, et ta pakub kohe välja järgmised teenused: linna- ja maaekskursioonid, sobiva tütarlapse leidmise, "suitsu" muretsemise ning mis kõik veel. Ei, tänan, ei. Jätku telefoninumber - küll ma helistan, kui soovin.

Päikesetuli

Hotellipidajaks osutub kuldses keskeas Jan, kes põhilise osa oma elust on mööda saatnud Kongos, kus vähem kui aasta eest olukord nii tuliseks muutus, et kõik heledanahalised (kaasa arvatud segaabielus olevad eestlannad) sealt lahkuma olid sunnitud. Jan sõitis iseendastmõistetavalt oma päritolumaale Belgiasse, kuid paari kuuga sai talle selgeks, et Lääne-Euroopa eluviisid on talle sobimatud. Pealegi ei leidnud ta siit eest piisavalt neegreid, kelle keskel ta elama oli harjunud. Päästerõngaks sai Dominikaani Vabariik, mille elanikkonnast 85 % moodustavad mulatid ja neegrid.

Igatahes on Jani juures õdus ja turvaline olla, sest võõrastemajja pääseb läbi lukustatava värava, aeda ilustab bassein, kuhu 30-kraadise kuuma eest on mõnus hüpata ning hommikuti pakutakse tasuta kohvi. Pealegi ei kosta siia turismitänavate öine melu. Viimase poolest aga on Boca Chica kuulus - võib ju seda nimegi mitmeti tõlkida, millest vulgaarseim oleks "tütarlapse avaus".

Äsja Kariibi basseini maandunud põhjaeurooplane tunneb ühest küljest naudingut päikeselõõsast, kuid teisalt pidevat vajadust ventilaatori või konditsioneeri järele, sest isegi öösiti ei kipu õhutemperatuur alla 22-24 C langema. Tekk on troopikas tundmatu voodiese, linadest piisab südatalvelgi. Hommikul tasub varakult tõusta, et oma einet mõnusas jaheduses nautida enne, kui ere päikeseketas palmilatvadest kõrgemale tõuseb. Seejärel veavad gringod ennast rannaribale, kus oskamatu käitumise korral pudi-padiga kaubitsejad neid terve päeva tüütavad. Äsjasaabunu on oma halekoomilise kahvatu naha tõttu kindel sihtmärk ja ohver paljudele kräsupeadele.

Tänavatuled

Õhtul ühes Boca Chica tänavabaaris avadrinki tellides ei tule kaua oodata, kui külastaja juurde astub tõmmu tüdruk ning küsib, ega gringo pole massaaþist huvitatud. Mulatitarid tunnevad ilmeksimatult uued turistid ära. Kahvanägu uurib igaks juhuks massaaþi hinda. Selgub, et tavamassaaþ maksab ca 200 peesot, massaaþ "saki-saki" ca 300 ja massaaþi "fica-fica" eest tuleb 400-500 peesot välja laduda. Hinnad on veidike kaubeldavad. Pikkade juhtmetega põhjamaalasele ei jõua erinevate massaaþide sisu just kohe pärale, kuid kui juba kolmas tüdruk pakub puusi hööritades, näppu imedes ja teise käega gringo jalgevahel kobades sama teenust, saab asja sisu ka pioneerile selgeks.

Hämardudes süttivad tänavatuled ning nüüd on ühtäkki veel rohkem teenindussfääri töötajaid platsis. Ja kolmas tüdruk ei taha kuidagi ära minna. Tulen omaarust hirmus kavala idee peale, ütlen prostituudile maagilised sõnad: "Prefero chicos". Neidis põrnitseb mind veidi aega naljaka ilmega ja kaob siis kähku kõrvalasuvasse ööklubisse. Peagi väljub sealt trobikond teismelisi poisse, kes kõik mind ükshaaval pommitama hakkavad - tundub nagu oleks kohaliku kooli 6.B klass üles rivistatud ja end mulle pakkuma saadetud. Olen püsti hädas ning viimases lootuses neist vabaneda käratan: "No quiero ninos!". Selle peale teatab üks veidikese inglise keelt purssiv kräsupea: "Hombre no possible, hombre kill you! Only boy possible. I am good boy, no expensive." Mõistan et poisse kannustab mitte niivõrd pubekaeast tulenev hüperseksuaalsus, kui soov ükskõik mil moel raha teenida.

Kuna teenindussfääri töötajatega tutvumine on tõeliselt väsitav tegevus ja suhtlemisele lõpu tegemine pea võimatu, viipan mööduvale mootorratturile. Motoconcha on Dominikaanis levinuim ühistranspordivahend, mis lühidistantsidel võtab taksojuhtide töö ära. 5 peeso eest toimetab see sõitja lähima kilomeetri-paari raadiuses soovitud kohta. Teenust kasutavad laialdaselt nii turistid kui kohalikud selle vahega, et esimesed eelistavad tagaistmel üksinda sõitu, kohalikke võib aga istme peal kuni neljakesi kihutamas näha.

Igatahes on sõit suhteliselt turvaline ning päästab mind prostituutide piiramisrõngast. Järgmisel õhtul pole seksteenuste pakkujad enam veeranditki nii tüütud, olles ilmselt endale teadvustanud, et minust stammkundet neile ei saa.

Gringod ise süüdi

Prostitutsiooni levikus saab süüdistada ainult valgeid välismaalasi. Kuna nende rikkas, kuid tsiviliseeritud maailmas on muude inimsuhete kõrval ka sekssuhted sassi aetud. Kohalikel on omad tavad, mis lähtuvad loomulikest vajadustest ning seetõttu pole ka seksis midagi ebaloomulikku - katoliku usk on mustanahalisi ainult niivõrd mõjutanud, et teiste silme all "asja ajamist" peetakse amoraalseks. See-eest kuskil seinte vahel või ööpimeduses palmi all armatsemine kahe esmakohtunu vahel pole mingi tabu. Pigem on imelik, kui ükski pooltest õhtu lõpuks vahekorda astumise ideega välja ei tule.

Gringod on kogu loomuliku seksuaalsuse aga siinmail oma tengelpungaga lehvitades ära rikkunud. Pole siis ime, et taibukamad tüdrukud töötavad päeval Santo Domingos juuksurina ning ei pelga õhtuseks vahetuseks 50-60 kilomeetri kaugusele kuurordisse sõita. Kallimad hotellid on ennast tarastanud, et oma kliente pealetükkivate tüdrukute eest kaitsta.

Patust pole puhtad ka valged naised. Päise päeva ajal tabab silm mitte ainult kahvatu nahavärvusega õllekõhtusid ja kiilaspäid, vaid ka Rootsi tudengineide ja Prantsuse naispensionäre vastavalt siis kas pikemate või lühemate afropatsikestega kaunistatud mulattide-mulatitaride käevangus rannaliival promeneerimas. Öö saabudes tuletavad aga vanaprouadki temperamentse neegri kaisus oma noorusaegu meelde või siis elavad hoopis ei-tea-mitmendat noorust välja - hotelliseinad lasevad sellest üpris mahlakalt osa saada...

Muud tuled

Õnneks pole seksturism Dominikaani ainuke vaatamis- või kogemisväärsus. Samavõrd eksootilised ja huvitavad on kalurikülade ja mägedenõlvu kaunistavate väikelinnade tuled, üksikud onnide ja isoleeritud saarte generaatorimüras tuled. Viimastes pole kogu riigi elektrifitseerimisprogrammi jõutud ellu viia (tahtmatult meenub paari aasta eest Ruhnus veedetud suvenädal).

Omamoodi laternapostidena mõjuvad rannikut lõputult ääristavad kookospalmid, mis kujutavad tänini eurooplasele idülli täiuslikust puhkusest sooja mere ääres palmi all. Just siin, Kariibi mere ääres, sarnaneb see idüll unistustest ja unenägudest tuttavaga.

Santo Domingo koloniaallinnaosa on üks vanemaid ja kauneimaid kogu Ameerika maailmajaos. Siinsete müüride, kindluste, kultushoonete vahel jalutades kogeb gringo alati kerget kõhedust, kui tumedast nahast veel tumedam silmapaar talle tänaval vastu jalutab. Kuid vähemalt päevavalges pole turistile siin mingit ohtu. Ja muidugi palju vaidlusi tekitanud Faro a Colon. See, 70 miljonit USD-d maksma läinud rajatis paiskab ööpimeduses tõepoolest väga efektse valgusjoana võimsa risti kujutise taevasse, kuid tekitab tänini vaidlusi, kas ühel suhteliselt vaesel maal poleks miljonitega midagi asjalikumat ette võtta...

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.