Metsik oli seekordne aastavahetus, ekstreemselt metsik, võrreldes varasematega.
Tähistas seda aastavahetust sügaval Endla rabas, pisikeses romantilises matkamajakeses. Seda hoolimata väljas paukuvast pakasest, kolmekümnest külmakraadist ning üliraskest ligipääsust peopaika.
Käies aastaringselt ning iga ilmaga seiklemas kõikjal Eestis, ei tahtnud sedagi tähtpäeva kusagil linnas tähistada. Metsik loodus sobis kõige paremini uue aasta vastuvõtuks. Sestap siis Endla raba.
Plaanid aastavahetuse tähistamiseks said tehtud juba suve keskel, mil broneeriti ka matkamaja. Koht ise asub Jõgevamaa ja Lääne-Virumaa piiril, Endla looduskaitseala territooriumil.
Jõhvist asuti teele öö hakul, ees seisis sadakond kilomeetrit lumist pimendatud Eestit. Mõningase ekslemise ja valestisõitmise järel jõudsime sügaval metsade rüpes paiknevasse parklasse, kus teiste maasturid juba seismas. Väljas möllas käre pakane, kell kiskus kesköö kanti kuid seiklejatel oli minna veel viis kilomeetrit raskel maastikul.
Seljakotid pakitud ning toidukraam seiklejate vahel jaotatud, algas vaevaline teekond läbi lumise metsa ja üle hangedes raba.
Tõrvikuvalgel turniti kraavidel, roniti mahalangenud puude alt ja pealt. Kord ehmatas pakase paukumine puudes, kord tundus metsa all loom jooksvat. Kuu ja tähed olid peitunud paksu pilvemüüri taha, kohe-kohe tõotas tormile keerata. Ning kõikjal ümberringi oli vaid pilkane pimedus, mida valgustas hädiselt vaid nõrk värelev leek.
Selgus ka, et pikale teekonnale jahutuseks õllepurgi kaasavedamine ei õigustanud ennast - õlu jäätus purgi ja huulte külge kinni. Külmus ka kõik muu, alates ninast ja näppudest, lõpetades varvastega.
Pool teed läbitud, tehti peatus rabajärve kaldal. Samast läks üks jäljerida otse üle jää, kaugusest läbi lumetormi vilkuva tulukese suunas. Et ei olnud kindel, kas neid jälgesid jätnud minejad ka kohale jõudsid, siis sai valitud ohutum tee piki rannajoont - mis aga tunduvalt pikem ja vaevalisem. Sestap istuti hetkeks puhkama. Et õlu oli selleks hetkeks lootusetult kasutuskõlbmatuks muutunud, tuli soojendust ja turgutust otsida kaasas olnud lapikust. Ning teekond jätkus, vaimusilmas soe majake kamina ning kuuma hõõgveiniga ootamas.
Teelisi ehmatas ootamatult kerkinud vaatetorn, jää murdus kraave ja jõekesi ületades, tuulehood kustutasid tõrvikud käes. Mida edasi, seda väsinumaks muutusid minejad, raskemaks seljakotid ja keerulisemaks teeolud. Kuid siiski loodeti, et kohale jõudes õdus ja hubane olemine ees.
Seda suurem oli pettumus, kui majja jõudes avastasime, et toatemperatuur nullilähedane. Päevapikkustest pingutustest hoolimata ei olnud teised maja soojaks kütta suutnud. Et aeg juba hiline, umbes kaks öösel, siis tehti kiired tervitusnapsud ning igaüks puges sügavale sooja magamiskotti varjule.
Esimesed entusiastid ärkasid juba viie paiku hommikul ja alustasid lootusetut kütmist.
Umbes samal ajal lahkus ka osa seltskonnast, kelle koer oli öösel rotimürki toiduks mekkinud. Et varustus puudulik, temperatuur ekstreemne, siis suundusid nad koera tsiviliseeritud keskkonnas elustama.
Teistel aga oli magamiskotis veel nii soe ja mõnus, et väljapugemist üritati võimalikult kaugesse tulevikku edasi lükata.
Uus päev möödus jäätunud puude lõhkumise, ülessoojendamise ning kaminaleegi hoidmisega.
Osad läksid käreda külma kätte järve jääauku lõhkuma, et peale sauna oleks mõnus jahedasse vette sulpsata.
Köögimeeskond suundus maja ainsasse sooja kohta, saunalavale, kartuleid koorima.
Lõunasöögi valmistamine, mis peamiselt seisnes kartulite praadimises võttis aega tubli neli tundi.
Ning need, kel hetkel midagi teha polnud, täitsid oma päevast aega improviseeritud mängupõrgu asutamisega ning üksteise paljakskoorimisega õnnemängudega.
Öö algas saunaga. Üleüldise laulu ja pillerkaare käigus ununes täiesti asjaolu, et tuldi aastavahetust tähistama.
Mõningase ajalise hilinemisega põrutati siiski taeva poole partii rakette, paugutati shampusega, sooviti õnne, misjärel peomeeleolu aina kasvas. Mis kell keegi magama pääses, on igaühe enda teada.
Hommik oli nagu uusaastahommikud ikka - hiline ärkamine, pikk toibumine, üleüldine laiskus.
Pärastlõunaks kainenesid esimesed pidulised piisavalt, et asuda raskele tagasiteele üle jäätunud ja lummetuisanud järve.
Päev venis, kuni õhtu hakul sulgesid viimased minejad endi järel majaukse ning selleks korraks oli seiklus läbi. Üksiku ja kurvana jäi matkamaja järve kaldaile järgmisi külastajaid ootama.
Kuid aastavahetus, koos kõigi sellega kaasnenud raskuste, seikluste, elamustega jääb kauaks meelde.
Ning kutsub tagasi seiklema, uusi põnevaid kohti külastama, metsikusse loodusesse matkama ja end proovile panema.
Lähemalt Seiklejate Klubi seiklustest ja põnevatest ettevõtmistest: http://www.ida-viru.ee/seiklus
