Kajakiga Pakril

Äripäev, Puhkepäev, 13. juuni 2003

Kaido Einama

Tuulise ja pilvise Pedase ranna kõrkjad kahisevad kahtlaselt, nende vahelt on näha kaldal lebavaid kollaseid aluseid. Seiklusturistid pingutavad päästevestide rihmu – algab seiklusmatk Pakri saartele.

Merekajakk ehk meresüst on Euroopas hinnatud matkariist, eestis tuntakse aga rohkem kanuud. Nagu ühest suust kinnitavad aga kõik kajakimatka korraldajad, et see kiire, turvaline ja mugav sõiduriist saab Eestis uueks trendiks, sest kaua sa ikka viitsid kodumaistel laiskadel jõgedel kanuuga kulgeda. Merekajakk viib seiklejad merele, kus eesti tingimustes on alati adrenaliinitõstvaid laineid ja saari ning laide.

Reisikorraldaja Bert kutsub enne paatiastumist reisiseltsilised kokku ja loeb esmase instruktsiooni – mida teha, kui merekajakk merel ümber juhtub minema. Selgub, et ümber on mindud Seikleja.com kolmeaastase kajakimatkade perioodi jooksul vaid üks kord, siis kui kipsis jalaga mees ja ülekaaluline naisterahvas kajakis istusid. Kips uppus, kuid reisijad said sõidukisse tagasi.

Silmapiiril paistva Pakri poole suundume kahekohalistes kajakkides: eesistuja on peamootoriks, tagaistuja saab lisaks sõudmisele pedaalidega ka tüürida. Kallas eemaldub kajakis aerutades kiiresti, GPS näitab kiiruseks ligi 10 km/h.

Reisijuht Bert töötab talvel puidufirmas ostujuhina, suvel korraldab seiklejatele kajakimatku. 2-4 korda nädalas ujumas käiv reisijuht on varustatud ka veekindla kaameraga, millega reisiseltskond üles võetakse. Kui kõva aerutaja grupist ette üritab minna, et pilti teha, tõstavad ka teised tempot, arvates, et grupijuht tahab lahti rebida. Kuid pühapäeva-aerutajad grupijuhi tempo vastu ei saa.

Suur-Pakrile lähenedes võtame suuna kivikiriku varemetele. 5-6 kilomeetrit sai merel läbitud alla tunniga, märgade riietega ronime taas kõrkjate vahele. Lühikese peatuse järel aga viib Bert meid kahe Pakri saare vahele, kus on madal vesi ja karmilt kisavad luiged. Linnuriiki väheke häirides sõidame edasi, nähes ära kahe saare vahel oleval laiul konutava ohvitseride pummelangikoha ja ohtralt sõjatehnikat, mis nõukogude militaristide poolt kaldale on kuhjatud pommitamise sihtmärkideks. Bert teab rääkida vene laskurite täpsusest – kord olevat pomm kukkunud Paldiskisse lasteaia taha, kord sõjaväekasarmute keskele. Siberist tulnud pommitajad lasid õhku ka kuus tunnimeest, kes vaatlustornist pommitamist pidid jälgima. Seepeale koliti tulejuhtimistorn pisut eemale.

Saart ühendava tankisilla alt jõuame aga avamerele, kus kajakid murdlainetuses proovile pannakse. Suurtes lainetes veenduvad seiklejad merekajakkide merekindluses – kuigi laine käib aeg-ajalt üle parda, ei lase isteaukudele tõmmatud põlled vett sisse ja suur laine tekitab vaid põnevust. Lisaks avaneb kajakist hingemattev vaade Pakri pangale mere poolt ja lähemalt, kui mistahes paadi või laevaga võimalik.

Öine laager tuleb kajakimatkajatel pangaservale, kus sääsed jultunult väsinud kehasid ründavad. Hommikuks kõrvad sääskede pininast telgi taga undavad.

Matka teisel päeval ei suundu me mitte otse merele, vaid saarele GPS-orienteerumisele. Üks seiklusmatk peab sisaldama lisaks aerutamisele ka mänge ja põnevat seiklust, kaldal on meile valmis pandud kontrollpunktid, mis tuleb üles leida GPSi koordinaatide abil. Kaarti pole, on vaid kompass, kui satelliitnavigatsioon peaks alt vedama.

Satelliitnavigatsioon veabki alt, sest üsna ebatäpselt juhatavad GPS seadmed meid järjekindlalt võssa. Siiski, ümbruses luuret tehes leiame üles ka kõik militaarobjektid, mis mängu käigus üles tuleb leida ja kus kaasa antud ühekordselt kasutatava kaameraga ka pildi teeme.

Kolmetunnine orienteerumine võtab jalad läbi, kuid kaldale saamiseks polegi neid enam vaja – istume merekajakki ja ületame kurikuulsa Kurkse väina, kus vastutuul ka kätele korraliku koormuse annab. Kaldale jõudes tundub ka merevesi piisavalt soe, et kasvõi ujuma minna.