München

Vanalinna suursugused ehitised jätkuvad, paljud neist on peale sõda taastatud. See kaartega ehitis on aastast 1844, paremal paistab natuke ka Theatineri kirikut, kus on printsi hauakoht. Vasakul on taastatud keisriloss, aga seda näeb paremini juba järgmiselt pildilt :)

Keset vanalinna leiab sellise klassikalise väljaku, mille vasakust servast paistab Residenz muuseum ohtra portselanikollektsiooniga ja tartu Ülikooli sambaid meenutav maja paremal pool on tegelikult kohalik Rahvusteater, mis tagapool hõlmab peaaegu terve vanalinnakvartali. Platsi ääres istutakse kohvikutes enamasti või kuju jalamil. Sealt saab juba igale poole Vanalinna tähtsate vaatamisväärsuste juurde: ühele poole jääb mõnisada meetrit jalutades keisriloss ja teisele poole raekoda.

Parke on Münchenis meeletult, kõik suured, lopsakad ja varjulised. Ei mingit lagedat Versaille´d. Seegi park oli nagu muinasjutust, pügatud alleedega, varjuline, ümberringi kõrgumas suured lapilise tüvega puud. Puude all sebisid ringi kummalised linnud. Inimesi oli vähe, kuid aeg-ajalt sööstis läbi pargi mõni jalgrattur. Kõik maanteed ja pargiteed on ääristatud jalgrattaradadega, millele jalakäijate astumist kohalikud üsna pahaks panevad. Ka siis, kui sul kott seljas jääb jalgrattaraja kohale, kostab seljatagant jalgratattakella trill.

Päev Münchenis algas tegelikult hotelli ArabellaSheraton juurest, mille 20. korruselt kalavõrgu vahelt oli kogu kesklinn ilusti näha. Kalavõrk oli ilmselt rõdule tõmmatud sellepärast, et turistid linna kohal asju ega ennast alla ei pillaks.
Sel ajal, kui Eestis vaeveldi sinivetikate hirmus kuumal rannal ja merre end 30kraadise kuumuse eest jahutama minna ei juletud, kogunes Baierimaa kohale suuri tumedaid pilvi ja valitses meeldiv 20kraadine jahedus. Kaasa võtsin ma ühepäevasele tiirule Müncheni vanalinnas sellesama testkaamera, SonyEricsson T68i külge käiva Communicami, mis teeb vaid siia veebi sobivaid pilte, paberil trükk kriitikat eriti ei kannata. Seepärast on pildid ka sellised margi suurused. Ja esimesel pildil on sammas Rahu Ingel, mis nägi tõesti väga vana ja sammaldunud välja ning vaatas üle jõe vanalinna poole. Koos minuga pildistas seal müüre ja kuju üks jaapani turist. Tegin temastki pilti tema digikaameraga, ta oli õnnelik, et keegi seal ikka oli, kellelt pilti küsida. Muidu olidki turismiobjektid väherahvastatud ja tühjad, nagu ka äärelinnapoolsemad tänavad. Isegi osa poode olid keset tööpäeva lihtsalt kinni.