Eesti Ekspress, Homme, 7. aprill 2005
Kaido Einama
Vt ka artiklit ennast ka, reprona
GPS-mäng Shutterspot võiks eesti keeles kõlada kui võttekohamäng. Seda mängitakse GPSi ehk navigeerimisseadmega, kuid võib ka ilma. Mäng on lihtne: keegi paneb üles pildi (või pildid) ja teised peavad ära arvama, kus see tehtud on.
See uhiuus mäng sai alguse, nagu enamus teisi GPS-mänge USAst. On ju GPS ehk globaalse positsioneerimise süsteem samuti pärit USAst ja kuulub USA sõjaväele. Tavakasutajad saavad määrata oma asukohta GPS-seadmega, mis annab mõnemeetrise täpsusega asukoha koordinaadid. Selline täpsus võimaldab mängida igasuguseid mänge, mis seotud oma asukoha täpse kindlaksmääramisega või mõne geograafilise punkti otsimisega. Võttekohamäng on neist kõige uuem.
Võttekohamäng sai alguse selle aasta 8.märtsil, kui vastaval Interneti kodulehel shutterspot.gpsgames.org kuulutati välja uue rahvusvahelise mängu reeglid.
Peitja jaoks on reeglid järgmised: tuleb leida üks hea võttekoht, kust saab teha unikaalse vaatega pildi, mida pole võimalik teha kuskilt mujalt. Siis tuleb need koordinaadid salvestada ja registreerida võttekoht mängu veebilehel. Koordinaatidest avalikustatakse vaid algusosa ja sündmuskoha kirjeldus koos piltidega, mille võttekoha avaldaja on üles laadinud. Pilte võib olla kuni kolm, kõik peavad olema tehtud täpselt samast kohast.
Nüüd, kui võttekoht on avalikustatud, asuvad teised mängijad seda ära arvama. Siin võib eristada kahte sorti mängijaid (peaaegu nagu tavaspordiski) – n.ö tugitoolisportlased võivad asukohta ära arvata aerofoto või detailkaardi abil, kui koht on neile tuttav. „Tõelised” sportlased aga lähevad oletatavasse võttekohta kohale ja võtavad GPSi või detailkaardi abil asukoha täpsed koordinaadid. Kui õnnestub pilditegemise koht kindlaks määrata täpsemalt kui 100-meetrise eksimusega, on võttekoht n.ö avastatud ja kirja saab „leidmise”. Muul juhul tuleb uuesti arvata.
Võttekoha „tugitoolisportlaste” poolt äraarvamist saab vältida, kui peitja lisab näiteks salasõna, millega oma leidmist saab registreerida. Salasõna saab teada tavaliselt vaid võttepaika kohale minnes ja seal ülesannet lahendades: näiteks mingeid objekte loendades või mõnelt sildilt salasõna kokku lugedes.
Maailma esimene võttekoht postitati veebi 12. märtsil ja asub see Dallase külje all ühe farmi lähedal. Loo kirjutamise ajal polnud veel keegi ära arvanud, kus see koht täpselt asub.
Eesti esimene võttekoht aga postitati paar päeva hiljem, 14. märtsil. Võttekoha pildil on kujutatud fragment jäätunud Valaste joast. Siinkirjutaja oli maailmas esimene võttekoha leidja, pakkudes selle pildi tegemiskoha geograafilised koordinaadid 27-meetrise eksimusega, mis mahtus lubatud sajameetrise vea piiresse. Paraku oli see arvamine „tugitoolisport”, sest Valaste joa juurde ehitatud vaateplatvormi koordinaate sai määrata ka Maa-ameti aerofotolt ja täpsustada Regio CD-Atlaselt. Selline võttekoha virtuaalne „külastamine” on aga lubatud, sest eeldab see koha äratundmist pildilt ning varasemat kohalkäimist või loogilist tuletamist, mis suunas võib pildilolev vaade avaneda.
Ida-Virus asuva võttekoha järel teine asub aga Tallinna südames – siinkirjutaja poolt lisatud võttekohast on näha nii Tallinna vanalinn kui ka n.ö Tallinna Manhattani siluett Tornimäel. Tuleb vaid oma kaamerat veidi pöörata paremalt vasakule. Vaade on unikaalne vaid ühest kindlast kohast, mida on seni ära arvatud juba kaks korda – nii aerofoto ja kaardi järgi kui ka kohapealt.
Uhiuus mäng viib nagu paljud teisedki GPS-mängud navigeerija uutesse põnevatesse kohtadesse – seekord selle vahega, et vaadet, mis sealt avaneb mängija juba teab, peamine on koht üles leida. GPS-mängude looja hüüdnimega Scout peab nende GPS-mängude juureks kõige põnevamaks just seda, et kaardilt huvitavat kohta nähes tekib tal alati kiusatus teada saada, mis selles kohas tegelikult on. Tänu GPS-mängudele saab ta selle teada – inimesed üle maailma kirjeldavad kohti, kuhu tavaline turist kunagi ei satu ja logivad neid GPS-mängude lehel gpsgames.org.
