Laupäeval läks Läti silla juurest aardejahiks kanuudega. Külma ilma kartvate ja muidu pelglike äralangemise järel oli meid alles jäänud 8. Kanuuga pani ees minema üks tuntud loodusemees, kes ajas omi jälgi. Saime ta esimese koprapesa juures kätte ja edasi olime juba meie need, kes esimesena kitsi, põtru ja muid elukaid nägid (ja minema peletasid).
Esimene aare oli vee all. Keskmised kolm veel napilt pinnal, kuid ega palju puudu polnud.
Halliste jõgi oli paras koht üleujutuste nautimiseks, sest vaatamata vaid meetri jagu tavalisest kõrgemale veele oli see osa Soomaast korralikult ujutustega kaetud. Sais sõita luhal ja metsa vahel, isegi WCsse kanuuga. Viimane aare kohe peale Kõpu mõisniku rajatud kanali suubumist tagasi vanasse jõesängi oli jälle vee all, kogu "Vale saar" oli tegelikult uppunud. Proovisime ära ka Soomaa hosteli esimeste ametlike ööbijatena. Väljast näeb ta välja nagu mahajäetud kolhoosilasteaed, sellepärast peab vaimu valmis panema, et ikka sisse ka kiigata. Sest sees on kõik kenam kui enamuses Euroopa hostelites (v.a Saksamaa-Austria-Sveits piirkond, kus ka hostelid väga tipp-topp). Tubades olid kahekordsed narid, võtsime 8se toa. Alumised narid olid aga peenikestel puutikkudel, mis väga palju ei kannata. Dušš, saun, puhkeruumid ja fuajee oli veel n.ö valmimisjärgus, saun aga täitsa saunatatav ja kuum. Leiliruum on üsna suur, nii et leiliviskaja peab ronima lavalt alla, et ahjule korralikult pihta saada. Köetakse köögi poolt, ehk siis see on teenindava personali rida. Suuruse poolest sobib see hostel nüüd lausa ekskursioonidele, kes Soomaale tulevad, kõik mahuvad lahedasti ära. Varem vist nii suurt majutusasutust sealkandis polnudki. Firma suvepäevade jaoks on hostel ehk liiga keset asulat, väljas üritusteks ruumi eriti pole. Tagasiteel siis nagu ikka üks teelt kõrvale jääv dashpoint ja siis Tänavjärve äärest läbi ja koju.
