Sigulda, tammepärjad ja Läti disko. Siin on suured pühad. Maasikad on valmis, meri soe.
Vt ka Reisijututoa pildigaleriid Siguldast.
Ööbima jäime kõigepealt Eesti piiri lähedale Häädemeeste kanti, et järgmine hommik juba täiega Lätis olla. Kuna seal oli ka üks geopeituse aare, asusime ööhämaruses seda ühe puhkepaiga terrotooriumilt otsima. Seal käis koolilaste lõpupidu (ehk orgia). Mõni oli päris purjus, kuid õnneks keegi uurima ei tulnud, et mida need võõrad tüübid keset laagrit põõsaste alt otsivad. Kui aare leitud ja ära läksime, lähenes keegi siiski meie poole ja jäi natuke maad eemal seisma, öeldes: "Kurat, need pole ju need. Aga kes raisk mind siis näkku lõi?"
Magasime inimtühjal rannal ära ja siis suundusimegi Lätti. Piirivalves läks kõik kiirelt, küsiti vaid, et kas voditelskije prava jest? ja üle olimegi.
Esimene pikem peatus oli Saulkarstis, kus külastasime Hansabankase automaati ja randa, kus meid ei teenindatud. Natuke maad edasi oli aga aare ja däshpoint mere ääres. Mingi rikaste privaatrajoon ka. Däshpoint jäigi selle aia taha. Kuum oli, aare aga oli jahedas varjendis põranda all.
Sigulda poole minnes oli tee juba üsna auklik, selle ääres olid lätlased metsa raadamas - õhtuseks peoks korjati tammepärgi ja langetati kaskesid. Naispere korjas lilli ka pärgade jaoks.
Läti Šveitsiks kutsutud Siguldasse jõudes polnud esialgu mitte midagi sellist, mis Šveitsi meenutaks: teeremont, poed ja tavalised eramajad nende ääres. Võtsime bensiini ja otsisime üles lähima järgmise aarde, mis oli ühe metsa sisse peidetud allika ääres. Otsida ikka sai, sest vihjeks oli, et jaluta edasi ja naudi. Me "nautisime" koordinaatide nullpunkti, kuid hiljem edasi jalutades paljastus ka aare.
Niisiis, kohe tagasi Siguldasse ja teist aaret otsima - lähenesime sellele tüüpiliste GPS-turistidena ehk otsesuunas, võimalik et kuskilt mujalt loogilisest suunast lähenedes jõudnuks ka paremini kohale. Meie suunas oli üks uuselamurajooni ehitusplats (maltsa kasvanud) ja paar tornikestega rikaste-elamut ning restoran õlgkatusega. Sealt hakkasid matkarajad. Kõik teed aga lõppesid kanjoni servas ära ja nii tuli vastu võtta otsus sukelduda ligi 50 meetri sügavusse kanjonisse metsikult. Põhjas oli ojake, millest sai üle, aga ülesronimine oli päris järsk. Siis ligi kilomeeter uitamist põllupeenardel ja komistasime maasikakuhjade otsa. Ning aare oli järgmise kanjoni põhjas kuivanud joa taga.
Õhtul käisime ära ka kohustuslikus turismiatraktsioonis Turaida lossis (siin oli enne näpukas - mitte Trakai lossis), kus oli rahvast hilisel tunnil vähe (isegi parklas raha korjanud tädi oli lahkunud) ning kamp veel ühtesid eestlasi luusis vaid ringi tornide vahel.
Öö veetsime kämpingus "Siguldas Pludmale", mis on kohe Gauja kaldal asuv ujumiskoha, dussi ja WCga ööbimiskoht. Ega seal muud suurt polegi, kanuusid saab laenutada ja dziibisafarit korraldatakse ka. Eestlaste seas paistab popp koht olevat, aga lätlased kõlasid siiski üle, liigu-liigu laulud olid valjuks keeratud. Me käisime aga peale grillimist ära Sigulda lossivaremete juures, kus oli kohalik jaanituli. Sisse turvad ilma piletita ei lasknud, siis istusime ja õlletasime lossi ees niisama.
Järgmisel päeval käisime lossivaremete vahel ka ära. Seal lamas õhtuse bändi liikmeid, kes päikese käes pinkidel end välja magasid. Sakslased tunglesid aga rippraudtee-sabas ja me otsustasime, et tungleme hoopis raudtee teises otsas, kuhu turistid nii tihti ei satu. Oletus osutus õigeks: teiselt poolt tagasi saime tühjas salongis, üle Gauja oru. Maksis sõit 1 lati.
Siis aga järgnes päeva õudsaim sündmus. Proovisime ära Turaida retro-söökla, mis nägi välja täpselt nagu nõuka-ajal. Isegi krapp oli pandud rahvalikke viise mängima taburetile. Interjöör oli samuti nagu kolhoosisööklast, väga hästi säilinud. Kokatädid samuti. vene keeles saime asjad aetud, snitslid-magustoidud kätte ja asusime sööma. Kuni ühest praest leidsime jahu-ussid. Seal me hommikusöök lõppeski. Mulle sattusid veel hallitanud maasikad, need jäid kah järgi.
Tagasi Eesti poole läksime läbi valmiera. Enne oli üks däshpoint 10 km maanteest kõrval ühe põllu peal, Valmiera lossivaremetes aga üks aare. lilli piiripunktis käis kähku, taagepera lossi juures kiviaeda lammutades Eesti aaret ei leidnud, kuid hiljem leidsime Helmest Eesti esimese, HE-aarde. Ja veel hiljem taastasime Varesemäe aarde, mille Viljandi aarderüüstaja oli hävitanud. Ja olimegi varsti kodus tagasi.
