Kuna Hiiumaale oli muidu ka asja, siis ühitasime selle ajaga, millal sinna sai jääteed mööda.
Pildid muidugi ka - vt galeriist.
Aega oli napilt, sest jäätee Rohukülast Hiiumaale oli avatud vaid valgel ajal ja ega seda märsti alguses veel väga palju polegi... olime esimeste seas kohal ja alles Opera Miniga mobiilist Maanteeameti lehele vaadates avastasime, et just on tee avatud. Hommikul oli veel kindel info, et jäätee on kinni.
Rohukülas olimegi esimeste seas - üleval rippus küll hirmutav silt, et jäätee on eluohtlik, kuid jääteevahi käest saime teada, et on juba lahti tehtud. Sel ajal, kui pildistasime ja infot küsisime, kogunes veel 2 autot. Üks neist kimas enne meid jääteele ja sel ajal, kui ootasime 250 meetri ja paari minuti täitumist, ei pidanud ka teise auto närv vastu ja ta kimas meist mööda merele.
Tee oli igati sile ja korralik, pragudel plankudest sillad ja liiklusmärgid. Konarustest andsid varakult märku pruuni lume kamakad, mis konarlikel kohtadel autode küljest jääle raputatud. 4-5 silda oli, Hiiumaa pool läks konarlikumaks ka. Keset merd rühkis meile vastu jalgratturite kamp (lehvitatava lipu järgi eestlased), aga Hiiu leht kirjutab, et seda Euroopa pikimat imeteed on tulnud uudistama ka välismaalased. Teise-kolmanda prao juures seisis esimesena merel kimanud džiip ja mehed tegid asja kapoti alla, midagi hoolega askeldades.
Teistest seisjatest oli merel veel traktor ja sõiduauto, millest teehooldajat tangiti. Paraku, nagu juba öeldud, oli valget aega vähe ja saar suur, sellepärast me väga kaugele ei jõudnudki. Võtsime suuna Vohilaiule, kus pidi olema ka üks aare, sinnagi viisid maasturijäljed üle merejää.
Vohilaid on üks suuremaid laide ja kuna seal peale huntide ja lammaste kedagi pole, ei kohanud ka meie peale autojälgede midagi ega kedagi.Suuresadamas valitses vaikus, ehkki sadamahoonetel olid paljulubavad sildid kohvikute, kõrtside ja baaride kohta, sellepärast pöörasime lummemattunud teele, mille ääres asus endine sõjaväeosa. leidis kinnitust keemiarelva olemasolu ja sai teada mitmeid igapäevaelulisi seiku Vene sõjaväest. Õpetlikud varemed, mis tuleks militaarturistidele kuidagimoodi säilitada.
Kärdla poole sõites sai selgeks, et teed on ikka tõesti libedad - Indrek sai kurvis auto pidama paarkümmend senti enne kraavi.Kärdlas olin ma käinud umbes 10 aastat tagasi ja ega midagi sellest linnakesest eriti ei mäletagi. Sellepärast otsisime isegi rannapaargut tükk aega taga ja GPS joonistas üles kesklinna tänavavõrgu. Lõpuks siiski leidsime - kinni ja üsna üksildane talvisel ajal. Mõned lapsed vaid kelgutasid künkalt alla.
Nüüd oli meil napilt jäänud aega Tahkuna militaarobjektide juurest läbi hüpata, kuhu 1938. aastal rajati saabunud nõukogude sõjaväelaste poolt kahuripatarei, mis pidi olema suuteline laskma kuni 37 km kaugusele merele Soome lahe väravates. Hiljem toetasid seda väravat ka Osmussaare kahurid. meie aga sukeldusime maa alla, kus mitu korrust kahuri hooldusehitisi. Mingi hall räbuline pulber tekitas kahtluse, et äkki see on püssirohi. Võtsime teda prooviks veidi kaasa, kuid pimedas vastutulnud geopeiturid ehmatasid vist nii ära, et unustasime topsi maa alla. Aarde aga leidsime seal maasügavustes üles.
Nüüd oli jäänud napp tund aega jäätee sulgemiseni ja enam Kõppu ei jõudnud (sinna oli veel linnulennult 26 km). Sellepärast pöörasime tagasi Käina suunas, et teel vaadata metsavahimajakesega matkaonni saare keskel ja Kassarit. Onni leidsime üles, seal raiuti hoolega puid ja valmistuti ööbimiseks. Kassaris aga oli jäätee sulgemiseni aega 15 minutit ja kimasime edasi. Jäätee otsal olime 17:55 ja pääsesime viimaste seas peale. Mandrilt aga näis, et lasti ka hiljem merele, sest tihe autodevoor tuli meile kogu aeg vastu. Kes tükkis närvilisena sappa, kes sõitis mööda - Eesti praeguse liikluskultuuri juures ilmselt jääteid varsti enam avada ei saa. Vähemalt igaühele mitte.
Kuna mandril oli juba aega küll, siis pöörasime ka teele jäävasse däshpointi, kuhu viisid juba jäljed. Meie kahtlused leidsid kinnitust - mängija martpol oli märtsikuu juhupunktid Vihterpalu jõe äärest juba külastanud. Kuna me olime samal päeval, siis saime kõik rõõmsalt kolm punkti nagu esmakülastajad.
Nüüd jäi üle veel kuuvalgel keset metsi ja põlde võileivad nahka panna ja tagasi koju pöörata. Kullid, põdrad ja kitsed olid juba eemale tõmmanud, ehkki däshpointi sõites rabistas neid tee peal päris palju. :)
