Kaido Einama
Eesti Ekspress, 27.07.2006
Hõimuvelled ungarlased on nii vastutulelikud, et aeg-ajalt on see lihtsalt piinlik.
Kõik on siin lahked, kõik on siin abivalmis. Kõik on valmis teed juhatama, korraldama, otsima vajalikke inimesi.
Tihtipeale küll inglise keelt ei osata, aga kohe leitakse keegi, kes oskab. Ja juttu meil jagub.
Esimeses külas, kus pidama jääme, otsib külavanem (kes võõraid keeli ei räägi) üles küla notari Ferenc Rozsahegyi, kes on kõva käsi saksa keeles. Uskumatu usinusega hakatakse meie eest asju ajama, samal ajal meid jaheda mineraalveega turgutades.
Hetke pärast on notaril telefoni otsas inglise keelt kõnelev turismiärimees László Schuster. Tema lubab rääkida nii Ungarist kui inimestest, aga järgmisel päeval, sest sel päeval on tal veel paarisaja kilomeetri kaugusel pealinnas äriasju ajada. Ta üritab telefoni teel kätte juhatada ka oma väikese pansioni keerulise nimega linna Satoraljaujhely külje all.
