Seekord oli vaikus peale, mitte enne tormi. Kui laupäevane orkaan end tühjaks oli puhunud, ronisime pühapäeval välja.
Lund oli sadanud. Ja mitte tavalist, vaid sellist pallikestega lund. Ehk siis mitte helvestest, vaid väikestest graanulitest koosnevat. Vesi jõgedes aga oli loomulikult vedel edasi.
Jägala jätsime vahele, alustasime aga meie jaoks uuest kohast, kus Reisijututuba polnud varem käinud - Vasaristi joakesest. See on tegelikult üsna Nõmmeveski joa lähedal, aga millegipärast polnud kunagi mõnda kilomeetrit edasi sõitnud Valgejõe teest (mis algab peterburi mnt Valgejõe silla lähedalt). Korralikult viitadega varustatud joa leiab lihtsalt üles. Katusealune on ka. Ja selle taga isegi serv, kus saaks magamiskotiga ööbida.
200 meetrit on kruusateest joani. Kruusatee läheb Loksani välja ja sealt tulevad rullnokad. Teel ei maksaks seega kakerdada, sest hullud kihutavad kurvi tagant sajaga välja ja ei jõua eest hüpata ega pidurdada.
Juga, mille arvasime palava suvega kuivanud olevat, aga siiski nirises. Mõõdukalt, ilma suurte veejugadeta. Omapärane. Trepp oli jääs, aga oja voolas edasi. Jala sai üle.
Teine peatus oli juba paar korda käidud kohas - Nõmmeveski joal. Tundub, et külas käib ka elu, sest lapsevankriga jalutajaid oli lausa, kes paistsid kohalikud. Hiljem IRL teatas, et seal on ka üks turismitalu läheduses. Sinna suunas need jalutajad läksidki.
Nõmmeveski juga oli samuti sügisvihmadest kosunud ja pahises nagu muiste. Sillaalune palgikonstruktsioon aga paistis veest siiski välja - varem polnudki märganud, et jõgi seal palkpartvedel voolab. Palgid olid enda vahele korjanud mõned kobraste treitud pliiatsid. Kohalik suveniirilett.
Teel Joaveskile oli näha, miks saega mehed enne üle silla sõitsid. Mitmes kohas oli puudelt viil vahelt välja võetud. Teel enam takistusi polnud. Torm oli mõne noti ikka ümber ajanud ka. Metsa all vedeles värskelt langenud kuuski.
Joaveskit külastas aga Reisijututuba viimati kevadel, enne suurt jääminekut. Siis ei saanudki aru, kus see juga on. See-eest kutsuti meid aga elektrijaama ekskursioonile. Seekord oli elektrijaama värav lukus, aga juga vaba. Päike tuli ka välja. Kõige ilusama koha peal jõe kaldal aga oli rajatud nõlvale korralik putkastik.
Joaveski küla ise aga on väga mõnus. Kuidagi palju tühje maju ainult sellise looduskauni koha jaoks. Siiski oli otse paisu juures üks talöu, mis vist turismis ilma teeb. Õu oli kanuusid täis, isegi selliseid vanaaegseid, ümarate servadega.
Lõpetasime oma seekordse esimese lume reisi Palmses. Seal tabaski meid suurem lumesadu. Ja kohalikule poele ei maksa loota - koleda ilmaga oli poe uks lukus, kuigi sulgemise aeg pidi olema alles kell 15. Meie olime ukse taga kell 1 ja sisse ei saanud, Tagant aknast nägime aga müüjatädi riiulite vahel ukerdamas ja hiljem tagaruumis sõbrannaga lobisemas. palk jookseb, miks peaks end müümisega vaevama.
Kui me oleks edasi rappa tahtnud minna poe tagant, siis poleks enam läände minevale teele autoga saanud. Sest hiiglaslik saar oli teele langenud. Ilmselt väikse saega mehed seda minema vedada ei saanud ja nii ta seal vedeleski, lumesajus.
Palmse mõisa taga tiigis aga oli lörtsist tekkinud ka esimene jääkirmetis. Seened olid juba krimpsus.
