Teisel katsel jõudis Reisijututoa ekspeditsioon salapärase Tõlinõmme vaatetornini. Oli see alles vesine ekspeditsioon, ehkki öösiti oli juba mitu korda alla -20 olnud.
Eelmine aasta enne jõule käisime Reisijututoa domeenisünnipäevamatkal Tõlinõmme torni otsimas ja ei leidnud. Nüüd, kui torni juures käidud, võib öelda, et siis oligi liiga vesine. Ja ka teisel katsel oli liigagi-liigagi vesine. Aga leitud ta sai.
Vaata pilte siit: 2006 ja 2007.
Peale lumesadu, tormi ja sellele järgnenud päikesepaistelist tuisku tegime Tõlinõmmele sõites vahepeatuse Vahiküla joa juures, kus jõgi servast vaikselt jäätus. Nagu IRL nentis, olid jõekeerised samas kohas, nagu mitu aastat tagasi. Vääna teel aga möllas tuisk.
Alustasime ekspeditsiooni Vääna poe juurest, kus oli autode parkimiseks plats lahti lükatud. Linnulennult 2,17 km. Tegelikult muidugi mitu korda rohkem...
Pöörasime ära karjamaatee pealt, mis suundus otse torni suunas. Varsti vajusime ka sisse - jää oli alt tühi, kuid vette oli seal siiski vähe.
Enne Tõlinõmme järve on üks suurem talupidamine, mis on risti Tõlinõmme matkaraja ees ja kuna me minnes hoovile ei tahtnud tungida, ronisime ühe madala platsi peale, aga selgus, et see on ka vesine ning jää veel pragises. Nii saigi mindud veehoidlaid ümbritseva suurema tammi harjale ja seda pidi liikusime oma pool kilomeetrit otse sohu. Tornini kogu aeg ca 700 meetrit. Lõpuks aga lõppes tamm ära ja tuli pöörata torni suunas, teele jäi kaardi järgi kaks kraavi. Mõlemad olid muidugi üle kallaste ajanud, enne pakast oli sel aastal ju suurvesi, raftinguhooaeg ja Soomaa viies aastaaeg vms. Saapast veel üle ei tulnud, kuid 10 cm vees sai jääst läbi vajudes iga kolmanda sammuga sulistada.Esimene kraav tuli forsseerida palgilt. Liiga peen oli, painuds vette ja kaldal murdus kah jää ära. Sumasime jääst läbi vajudes järgmise, suurema kraavini. Seda forsseerides said mõnedel ka jalad märjaks. Kuid mets muutus juba kuivemaks ja saja meetri pärast olime Tõlinõmme rabas. Kõrkjarootsud rabamaastikul tegid ettevaatlikuks ja tõepoolest - kaikaga mätaste vahele lüües selgus, et see on üsna vesine koht. tegemist ju ikkagi rabaga, mis asub otse paeplatool. Sumasime rabaserva pidi edasi. Aeg-ajalt oli lume all väga sügavaid vett täis auke, kuhu sisse kukkuda, olid need nüüd laukad vms, ei näinud lume alt. Tornini oli veel 250m.
Raba ületasime üsna keerulist trajektoori pidi ja igasuguseid kahtlaselt siledaid välju vältides. Kui mets tihedaks läks, suundus otse järveni metsasiht ja olimegi Tõlinõmme järvejäänuse juures. Kunagi oli see suur ja linnurohke, kuid 70 aastat tagasi lasti kuivaks, et maad parandada. Peaaegu kuiv on ta siiamaani, järvesäng on täis üle pea kõrgusi kõrkjavälju.Torn oli ka sealsamas, orienteerumiskaardilt märgitud kohast 11m eemal ja paistis. Ega see torn väga suur polnudki, ühe platvormiga umbes 3 meetri kõrgusel. Kui linde on, saab sealt ehk vaadelda küll päris hästi, sest asub ehitis maanuki peal, mida 270 kraadise nurgaga ümbritseb roostene järvevesi.
Pildid tehtud, imik söödetud ja tee joodud, läksime juba ametlikku rada pidi tagasi, mis oli ka piisavalt vesine. Kui ületasime kolmanda-neljanda kraavi, siis tundus, et see oligi suursuguse "sillaga" viimane veesoon. Kuid maastik läks ülimudaseks ja vesiseks, jää vajus pidevalt läbi ja kahlasime juba üsna suvaliselt jörveäärse maja suunas, kus ometi pidi kuivem maa tulema. Ja siis tuligi see suur oja ja suurem sild - raudtorud üle laia kanali. Sealt läks juba kuivaks ja muretuks matkaks tagasi Vääna poe juurde - kuigi peaaegu sama pikk, kui minnes, kuid täiesti rahulik jalutamine mööda lahtiaetud teed aega-ajalt autode eest lumme hüpates. Kokku ca 8 km, selle asemel et linnulennult edasi-tagasi 4,5 km käia.
