Tegelikult on lugu sellest, kuidas ma laupäeval matkamas käisin ja lõpus premeerisid kõik seltsilised end grilllihade ja -vorstikestega :)
Alguse sai hommikul, kui uni läks ära ja juba kuskil enne 10-t mööda tuba ringi rallisin. Sõime Markoga ja tosserdasime igasugu asjadega, kuni ma veel kiiremini rallilma hakkasin. Kell 11.00 pidin juba väljas ja teise maja ees olema!
Riidesse panin soojalt - paksud püksid, kampsikud, õhukesed kindad, tuule- ja vihmakindel jope ning talvesaapad ja kotti veel sall ja paksud kindad - sest tont seda teab, kus me kõnnime ja millised ilmastikuolud seal on.
Teise maja ette jõudsin varakult. Osa seltsilisi oli juba maja ees, teine osa alles tuli. Seega meid seal maja ees oli 7 ning 8-s oli meil veel puudu. Kaheksas elas Tondi lähedal - võtsime ta sealt auto peale ja läksime poodi. Et kuna grillimine õhtul plaanis oli, siis võtsime igasugust materjali, mida hea süüa oleks. Mina võtsin porganeid ka.
Algas pikem sõit. Tee peal uudistasin, kui palju lund alles on. Praktiliselt polnudki, väga vähe oli, kui nägin. Enamasti olid isegi metsaalused lumest puhtad. Jääd pisikestel loikudel ja tiikidel oli aga küll. Esimesed liblikad lendasid ka! Kollased enamjaolt.
Esimene peatus tuli Sutlepa mere ääres, kust läksime vaatlustornidesse ja roostikurajale.
Roostikurada ise aga selline, mida kõige ülemiselt pildilt näha saab. Kui alguses kõndisime ilusti kuiva jalaga laudtee peal, siis mõne aja pärast oli näha üleujutuse nähte - vesi oli laudtee enda alla matnud. Hea oli, et ma kummikud kaasa võtsin! (tegelikult ma äärepealt polekski võtnud, kui ma poleks enne startimist küsinud, ega kummikuid vaja ei lähe.)
Ma nii asjalikult oma poppide punaste kummikutega mulistasin seal ringi, et vett üle ääre sisse ei tuleks, sest kohati oli vesi ikka nii sügav, et ma kartsin, et mul tuleb kõik vesi kohe kummikusse. Pärast kuulsin kaasmulistajatelt, et mul oli pidevalt sügavamates kohtades 2-3 cm kummiku servast puudu. Mõne piisaga ikkagi sokid märjaks said, kuid see polnud midagi.
Roostikuraja teisel pool servas tuli meile vastu jää. Selle jämedamates kohtades võis olla kuni 10 cm paks (võis olla ka vähem, ei olnud väga tahtmist uurima hakata). Ühes kohas tuli lausa üle jää kõndida .. kepsude värinal, sest ei teadnud ju, kuna jää järele annab ja jalgupidi vette kukud. Ja enamasti tuli inim-jäälõhkujat mängida, kuna lahtised jääkamakad triivisid täpselt laudtee kohal ringi.
Päike oli soe ja roostiku vahel tuul praktiliselt puudus. Tundsin, et kõik minu vammused, mis ma endale selga olin külma ilma kartuses pannud, olid üleliigsed. Ainult vedelikku tarbisin. Jube janu oli.
Peale roostikurada müttasime mööda maismaad tagasi autode poole.
Teel autodeni nägime põllulappi, mis oli kohutavalt palju kive täis. Naljatasime, et see on nende saak kevadeti.
Jõudsime autodeni ja jätkasime teed. Järgmine peatus oli Rooslepas, kuhu oli geopeituse aare peidetud. Seal nägin esimesi sinililli sellel aastal!
Edasi sõitsime Põõsaslepa linnuvaatlusjaama.
Mere ääres puhus väga tugev tuul. Mitte küll nii tugev, et selle peal "istuda" oleks saanud, aga ikkagi piisavalt, sest edasiliikumiseks oli vaja lausa jõudu kasutada. Sealne oli totaalselt vastand roostikurajale - kui ühes oli tuulevaikne ja palav, siis teises kohas puhus kole tuul ja päike ei soojendanud.
Kui me Põõsaslepas end juba piisavalt olime ära külematnud, suundusime Uuejõele grillima. Aga kuna päike oli loojumas, siis enam erilist päikese käes soojenemise lootust ei olnud.
Kui olime söönud-joonud, pakkisime asjad ja asusime tagasiteele. Mõned minutid peale kaheksat õhtul, astusin kummikud näpu vahel kodu poole. Olin rahul käiguga :) Loodetavasti ei ole see selle seltskonnaga viimane käimine.
Kõiki minu pilte saab vadata siit.
