India, 2007

Maailm on üks imelik koht täis kummalisi inimesi. Ja üks imelikumaid kohti on India. Üks riik on endale vabatahtlikult võtnud ülesande näidata tarbimisühiskonnale, mis juhtub keskkonnaga, kui jääkproduktidega mitte midagi ette võtta, vaid lihtsalt maha visata. Las siis inimkond kaeb ja vangutab pead ning ostab edaspidi kodumaal leiva, mis pole pakitud kilekotti, jätab banaanid eraldi kilekotti panemata ning mõeldes India nälgivatele lastele ja kerjustele, ostab kallimad banaanid, mis kannavad fairtrade märki.
 
Päris mitu korda reisi jooksul pani pead vangutama mõte, et kuidas te hindud saate küll vaesed ja näljas olla, kui teie fantastiline kliima ja loodus pakub sadat erinevat võimalust, kuidas sööki ja rikkust saada. Isegi, kui sul seal mitte midagi ei ole, siis on ju võimalus minna ja mere ääres merekarpe korjata, neile auk sisse teha, nöör taha ajada ja õnnetoova kaelaehte pähe turistile müüa.  Seega otsustasime, et kerjustele raha ei anna, vaid kui keegi ükskõik mida müüa üritab, siis anname selle eest raha. Seega andsime raha poisikestele, kes pastakaid müüsid, mitte neile lastele, kes lihtsalt käsi pikalt ees, raha lunisid.
 
Kui saadaks eestlased Indiasse ja annaks neile labidad kätte, siis kaevaksid eestlased ennast ise seal surnuks, mitte ei vedeleks palmi all, paljuneks ja loodaks jumala peale, et ehk saadab mõne turistiga veidi süüa ja raha. Ega töötavad hindudki kerjuste peale lahke pilguga vaatanud - nemad peavad kuuma päikese all palehigis tööd tegema, aga mõni käib turistide ees haledat nägu tegemas ja raha korjamas. Palolemi rannas ütles kohalik baarman, kes oli varajasest puberteedist saadik kõrtsis töötanud, et kerjused on mujalt Indiast rannapiirkonda kohale sõitnud hõlptulu lootuses. Kohalikud pidada kõik tööd tegema.
 
Võibolla hindud ei leia selle prahi seest enam unistusi ja võimalusi üles. Kui sa millestki unistada oskad, siis suudad seda ka varsti teha ju. Aga selles maailma prügimäes on nad ise õnnelikud ning liigutavad piisavalt aeglaselt ja vähe, et  veel palavam ei hakkaks.
 
Esimese öö veetsime Delhis rongijaamas. Õnneks saabusime sinna piisavalt nii vara (6 tundi enne), et suutsime murda läbi skeemist, kuidas osta pileteid otse rongijaama kassast ja kuidas vahetada öösel raha, nii et liiga kõrget kurssi selle eest ei maksaks. Umbusklike ida-saksa turistidena hoidsime endid seina äärtesse ja urisesime igale abipakkujale, et minge eemale, meil on kõik korras. Kui lõpuks rongi peale hakkasime minema, siis ei suutnud enam üks politseinik vastu panna ja avaldas meile tunnustust , et nii järjekindlalt kuusteist korda üle silla kõndides valuutavahetuspunkti üles ei leidnud, aga vastupidavalt edasi olime otsinud. Lisaks olime suutnud miljon korda igasugused pätid ja kaabakad eemale hoida. Kuigi peaaegu kassa eest üritati meid veel meeiltada üle tee kohalikku reisi- ja turismibüroosse kolm korda kallimat piletit ostma. Aga läbitud me selle kadalipu saime ja veel kolm päeva hiljem hakkasin ma iga äkilise liigutuse peale tõmblema ja nägin igalt poolt rotte ja rusikasuuruseid prussakaid välja ronimas, kuigi neid  rannapiirkonnas enam ei kohanud.
 
Delhi lennujaamas olime juba küllalt kodutuid kohanud, kes otse põrandal magasid, raudteejaamas ronisid nende magajate seljas lisaks rotid, Agra rongijaamas aga nägime lahtise suuga magavat tädi, kelle suu oli paksult kärbseid täis. Kui ta siis ärkas, sülitas ta kärbsed suust välja ja neelas nende munad ja vastsed ja muu sita sisse ning vaatas ähmase pilguga veidi ringi. Nähes valgeid turiste sirutas ta käe igaks juhuks välja, ehk näkkab. Kuna kala aga seekord ei võtnud, siis keeras teise külje ja magas edasi.
 
Delhi lennujaamas olid meile meeldima hakanud motorikðad. Võrreldes konditsioneerita taksodega, lasid nad meeldivalt õhul liikuda, ei võtnud nii suuri kiiruseid välja ja tagant polnud klaasi, millest oleks näinud, kuidas kõik sisse üritavad sulle sõita. Ja polnud probleemi kahe-inimese-rikðasse neljakesi peale mahtuda.
 
Agras käisime Taj Mahalil, imetlesime arhitektuuri, india naisi, kohalikke loomi ja linde ja euroopalikku peldikut. Taj Mahalilt Agra Forti otsustasime jalutada. Et tee oli pikk ja keeruline, ning ega neid valgeid tea, kas lugedagi üldse oskavad, otsustas üks hindu poiss meil kannul käia. Muretsedes, et me liiga ära ei väsiks, üritas ta meid igale rikða-, auto-, hobuse- või kaamelimehele maha ärida. Et me aga kõigile ei ütlesime, siis otsustas ta meile vähemalt ekskursiooni teha ja korrutas Victoria Garden meie kõrval, osutades miski prügimäe taolise pargi poole. Mõtlesin, et kui see poiss meid nii kangesti juba aidata tahab, siis võiks ju vähemalt temalt midagi kasulikku teada saada, aga küsimuse peale, ega ta turismipolitsei numbrit ei tea, pani poiss punuma, et pole vaja, pole vaja.
 
Agras istusime rongijaamas maha ja pidasime plaani, mis edasi teha. Varanasi  rongipileteid lähema kuu jooksul ei pidavat saama osta piletikassast saadud info põhjal, kuna kuu jagu olevat rong välja müüdud. Seega otsustasime ookeani äärde põrutada, selleks oli aga vaja Delhisse tagasi saada. Sinna minekuks saime tunnise vestluse käigus kokkuleppele kohalikuga, kes sai kokkuleppele oma sõbraga ja see sõber viis meid teatava tasu eest lennujaama. Või vähemalt pidi see nii minema. Tegelikult läks autorehv katki Delhisse sissesõidul ja kuna see juba oli tee peal korra varurehvi vastu vahetatud , pidi see sõber midagi muud välja mõtlema, et meilt raha kätte saada. Seega sai ta kokkuleppele ühe motorikðavennaga, kes meid siis lennujaama ära viis.
 
Avastasime, et Indias meeldivuselt teine koht Taj Mahali kõrval on siselendude lennujaam. Puhas ja vaikne. Lennupiletid saime Goasse, planeeritud Kochi asemel. Seekord sõltus otsus juba lennuajast ja hinnast. Et lennuni oli kõvasti aega ja üks magamata öö ning söömata päev olid juba seljataga, otsustasime Lonely Planetist leitud info põhjal üles leida koha lennujaamas, kus pidi tubasid saama magamiseks.
 
Esimeselt kohalikult saadud juhatuse järgi jõudsime üle tee purskkaevu äärde. Teine kord jõudsime juba Airport Manageri kahe assistendi juurde, kes  tõsiste ja tähtsate nägudega tegid kindlaks meie isikud, perekonnaseisu, edasised reisiplaanid jne. Lõpuks saime võtmed tubadesse, kus oli võimalus kraanist kannuga vett võtta ja omale pähe kallata (kohalik duðð) ning magada päris voodis. Ja kõik see õndsus tuli meile kätte tänu nende kahe mehe ülitähtsale tööle, mida nad täie tõsidusega päevast päeva tegid.
 
Goas otsustasime minna seljakotikate paradiisiks nimetatud Palolemi randa. Taksojuhtidega me kokkuleppele hinna suhtes ei saanudki, aga kuna nad meid nii parastavalt kogu aeg bussi peale saatsid, siis otsustasimegi bussiga minna. Üks kohalik näitas meile õige bussi kätte, kui ta oli juba tükk aega jälginud tsirkust, mida me talle tasuta koju kätte toonud olime. Buss oli täitsa korralik ja ainult neli korda oleks teisele autole sisse sõitnud. Aga seda ei saanud talle ka ette heita, kui need autod ise talle ette ronisid, kui ta oli otsustanud traktorist või veoautost mööda kihutada kolmekümnega.
 
Palolemis murdsime läbi müügimeeste tõkkest, istusime maha Magic Italy nimelisse söögikohta, mida Lonely Planet maininud oli ja ei saanud aru, kuidas valged siin nii rahulikult olla saavad. Me olime valmis iga hetk püsti kargama ja nägime silmanurgast kujuteldavaid ründavaid rotte. Ja kui siis eesti keelt jälle kuulsime, siis seda etteheitena, et jälle eestlased - terve rand pidada eestlasi täis olema. Vist ka oli, sest poetädigi küsis, kas Eestis on mingi holiday, et kõik randa on tulnud.
 
Ülejäänud päevad veetsime kas ookeanilainetes või oma bambushüti ees istudes ning kaarte mängides. Ja igal õhtul sõime ohjeldamatult Rocket Caffees. Toit oli lihtsalt nii hea seal. Ja kuidas sööki tehti me õnneks vaatama ei pidanud, nägime ainult kuidas neile aeg-ajalt värskeid toiduaineid kööki viidi kaubaautosid mängivate inimeste peade otsas. Ise arvasime, et kokk on ketiga kööki kinni pandud, et ta palavast köögist ära ei jookseks.
 
Kõrts oli perefirma. Emme valvas, et turistiplikad poiste päid segi ei ajaks ja et poisid liiga kaua toolil lõunaund ei magaks. Pojake täitis nädala tähtsaima ülesande - tuli üle küsima, miks mul ikka plaaster käevarre peal on. Olime rasestumisvastase plaastri otstarvet juba ühele baaripoisile seletanud, aga kuna omaniku poeg arvas, et tema kulul nalja tahetakse teha, siis tuli ikka ise ka üle küsima. Eks ole ju kahtlane ka, et kui plaaster peab raseduse eest kaitsma, siis miks on ta käe peal, mitte seal kus õigem koht peaks olema. Aga valged on ju imelikud, neile toovad toonekured lapsi. Ja kui toonekurg näeb, et plaaster käe peal on, siis lendab ta vist edasi.
 
Viimasel päeval, kui süstaga merele läksime, siis andsin ma tõelise surfarina endast lainetesse kõik - hinge, päikeseprilllid ja rasestumisvastase plaastri, mis soojas soolases vees niigi alailma lahti tulema oli kippunud. Et aga tegu oli meie puhul algajate surfajatega, siis suutsime kaks korda süstaga ümber minna. Aga kookospähkli päästsin ma jääaja-oravana ära. Ja kookospähklis oli piima, mida me hiljem läbi kõrre välja sealt imesime, kui baaripoiss naelaga augu sisse oli pähklile koksinud.
 
Kui piisavalt vara hommikul ärgata, siis sai hüti taga puude otsas ahve vaatamas käia. Kui hiljem ärgata, siis sai puude all elavat seakarja vaadata. Kui piisavalt palju maksta, siis sai merele delfiine vaatama sõita. Et delfiinid aga rahanumbreid ei tundnud, siis näitasid nad ainult korraks oma saba vee alt. Küll aga tundis rahanumbreid see poiss, kes meile jõetripi tegi. Et ahve ja kobrasid näha polnud, siis näitas ta meile vähemalt krabisid, mida ta sõpsid püüdsid jõest. Ja müüs need meile suurema raha eest maha, kui me talle paadisõidu eest olime maksnud. Kõrtsis saime saja rupi eest kokkuleppele keetmise osas ja õhtusöök oli kindlustatud.
 
Rannas tekkis meile ümber oma koerakari, kes otsustasid selle inimese meie seltskonnast oma peremeheks võtta, kes paaniliselt koeri kardab ja samapalju neid ka vihkab. Nii oligi meie tasuta meelelahutuseks vaadata, kuidas Marek kahekümnepealise koerakarja seas lainetes jalutab ja omaette sõimab. Üks paremaid ideesid, mis tal selle reisi jooksul tekkis, oli kaasa võtta järgmine kord koerahark, millega magavaid koeri meie hüti ukse eest trepist alla visata, kuna jalaga togimise peale nad ennast liigutada ei suvatsenud, vaid hüppasid alles siis püsti, kui Marek oli otsustanud üle koera astuda. Ja trepist otsustid koerad sellises tempos alla minna, et igal astmel Mareki jala alla jõuaksid hüpata.
 
Lehmad olid  rannas mingi pikasarveline ja nudisabaline tõug, kes toitusid papist. Ise sealjuures unistava näoga kaugusesse vahtides.Püha loom peab ju säilitama täie pühaduse ka prügi süües.