Kaido Einama
Vaata ka pildialbumeid: esimene ja teine
Tallinna ümbrust on üldiselt tugevasti mõjutanud pealinlaste prügi ja väljasõitudest rohelusse jäänud taak. Vaid veerandtunnise autosõidu kaugusel Tõlinõmmes asuv raba ja järv on aga meeldiv oaas, kuhu loodusvaenulikud „loodusesõbrad” pole veel jõudnud. Talvine retk Vääna maastikukaitsealal viib kohtadesse, kuhu muul ajal kuiva jalaga ei pääse.
Vääna maastikukaitsealast põhja poole jääv Türisalu vana sõjaväebaas on hea näide selle kohta, mis juhtub, kui suvilast linna sõitev puhkaja pääseb oma neljarattalise sõbraga maastikule liiga ligi. Õnneks pole sealsed isetekkelised ohtlike jäätmete (eterniit, õlitünnid, külmkapid) prügimäed veel maastikukaitsealale valgunud, kuna kaitstavale piirkonnale on autoga veidi raske pääseda. Kohe Väänalt Keila-Joale viiva maantee äärest algab soine loopealne ja kuigi mõnes kohas on maastikuautodega üritatud teelt välja trügida, sumbuvad autohääled juba paarisaja meetri kaugusel – laiub viimasel poolsajandil üsna puutumatuna püsinud lodumets.
Matka Tõlinõmme rappa ja selle ümbrusesse tasub alustada juba Vääna mõisa juurest: nii saab veidi ringi vaadata ka mõisapargis, kust leiab keskaegse linnuse varemed ja korrastatud pargiteed. Linnulennult on Väänast Tõlinõmme vaatetornini kõigest kolm kilomeetrit, kuid tegelikult tuleb läbi käia mõni kilomeeter rohkem, kui valida Järve talu aia tagant kulgev teerada.
Põhja poolt tulles satud sohu. Otsustades 1930. aastate Eesti kaartide põhjal, oli Tõlinõmme järve ümbrus toona tunduvalt tihedamini asustatud kui praegu. Matkaja, kes on esimestest vesistest lagendikest üle saanud, leiab näiteks Vääna poolt tulles ja paarsada meetrit enne Keila-Joa suvilaid lõunasse keerates õige pea mahajäetud taluteid ja -radu – kunagi inimeste tallatud, nüüd vaid metsloomade kasutada.
Samas on põhjapoolne lähenemistee üsna raske ja eksitav. Võsa vaheldub vesiste loopealsete lohkudega ning vahetult enne järve on ka kummikutega üsna vaevaline edasi liikuda. Kunagi võttis Tõlinõmme järv enda alla suure ala – 38 hektarit. Ent pärast 1937. aasta ebaõnnestunud maaparanduskatseid saada häid heinamaid on järve tase langenud: vesi laiub kõigest 6,5 hektaril. Järve pindala väheneb iga aastaga. Allesjäänud veesilm asub järvesüvendi lõunaosas, nõnda jääb põhja poolt tulijale lõpuks ette läbimatu õõtsiksoo, mis äärtest tihedalt pilliroogu kasvanud.
Matkajal on kõige mugavam läheneda Tõlinõmme järvele ida poolt. Kruusatee viib kahe talumajani. Kui enne esimest maja põigata taluteelt üle heinamaa metsa vahele, saab
ettekujutuse, milline järvekallas kunagi olla võis. Männimets lõpeb endise järvekalda ääres nagu lõigatult ja algab mõõtmatu pillirooväli, mille vahel vesi ja järvemuda lähevad aina sügavamaks.
