Viimastel päevadel nägi Padise klooster, Vasalemma, Ämari ja nende kohtade ümbrus välja selline.
Tegemist on väga vanade asulakohtade ja kaubateede ristmikega.
Sõber Aarne Ruben, ajalookirjanik, hakkas peale seda matka lausa blogima. Jõudu.
Mis me siis nägime?
Ega miskit maailmaturismi mõistes põrutavat polnudki. Või kui, siis ainult natuke. Enda jaoks oli kõige põnevam hetk Vasalemma jõe forsseerimine. Aga sellest hiljem.
Alustasime Padise kloostrist, kus Aarnel oli asju uurida. Sellest ta kirjutab ise lähemalt. Padise mõis sealsamas kõrval hakkab viimast lihvi saama seal, kloostri lõunakülge oli ka taastatud veidi ja suures kirikusaalis oli kontserte peetud ning aknad kinni kaetud.
Käisime ka ära Padise linnamäel, mis kloostri taga alati turistidele märkamatuks jääb, sest sildid linnus ja klooster aetakse tihti segi. Padise poe juurest viib uhiuus asfalt linnuse parkla juurde, siis natuke vantsimist mööda muistsete eestlaste rada linnuseväravani, mida enam muidugi pole. Ajalookirjanik arvas, et linnuseväravas võis olla valvur, kes küsis teeliselt, mis asja oli ja kuskil all lohus ootasid metsikud karud. Et kui on paha teeline, siis saab nahka panna. Sellised uitmõtted siis.
Vasalemmas näis olevat vaid üks pood - Liiva pood, ühe eramaja taga-aias. Sealt väljusid kaks rämedalt purjus tüüpi, nii et meidki vaadati veidi umbusklikult oma matkariietes peale sisenemist. Perepood vms oli küll üsna kallis, aga aedlinna elanikud ei pidanud vähemalt sõitma autoga kuhugi Padise või Keila poole esmatarbekaupu ostma.
Jalgsimatk aga sai alguse, nagu Elektriraudtee soovitas, Vasalemma raudteejaamast, mis pidi olema ainus ajalooline hoone Vasalemmas (loss jääb asulast juba välja, veskikülasse). Tegelikult oli lähiajaloost meenutada veel üks ajalooline koht - Vasalemma karjääriringrada, kus kunagi sai suviti LADAde ja Mossede rallisid vaatamas, jala lähedalasuvast külast. Ringrada oli alles ja karjäär ujutav. Tegime seal Harju Ekspressi lugemise peatuse. Leht nagu 90ndate alguses, aga kohalikud uudised paberil kõik sees, kes Kalev meedia portaali netist lugeda ei saa. Aga huvitavam osa on muidugi kohalikud kuulutused. Aarne helistas ka ühele piiramatut teenimisvõimalust pakkuvale ja sai teada, et töö seisneb arvutiga info jagamises. Ülejäänu selgub kohapeal. Mis see siis on - spämmimine?
Teel Vasalemma lossi juurde avastasime raudtee, mis oli põldmarju paksult täis, kes moosi tahab, korjaku:
Äärmiselt ohtlik on Vasalemma aedlinna kooliga ühendav maantee, arvatavasti seda teed pidi peavad ka lapsed kooli käima. Sillal on poole meetri laiune "kanal" jalakäijatele, kus lögasel ajal puhtalt läbi ei pääse vist. Jalgtee oleks seal küll eluliselt vajalik.
Mõisa üks suuremaid vaatamisväärsusi on aga see hämar allee ja lähedalasuv kirjaniku mälestusmärk:
Kirjanik Julius Oro õpetas siin (ja elas ilmselt kuskil Ämari kandis). Spekuleerisime tema saatuse üle ja Aarne arvas, et võimalik, et ka see kirjanik represseeriti. Aga rohkem ei julgenud spekuleerida. Meenutasime tema kuulsat lasteraamatut "Muna", mis nõukogude ajal siiski põlu all polnud, sest me mõlemad olime seda lugenud ja oli omal ajal üks lastekirjanduse raudvara. Noh see lugu, kus tüdrukul oli muna ja vares selle ära röövis.
Loid turismihooaja tipp oli ka saabunud: lossi hoovis valmistasid lõunasööki kaks välisturistidest rattamatkajat, vasemal:
Tegelikult oli rattamatkajaid veel, terve parv saabus meile vastu kuskil Padise kandis, tulid vist kella 11se Vasalemma rongi pealt.
Ämari tee ääres, kus me liikusime, et lõigata Elektriraudtee soovitatud rada lühemaks, polnud aga midagi muud huvitavat peale mitmesuguste siltide, näiteks see tellis siin:
Vaikne ja rahulik Ämari elas aga oma elu, männimetsa all idüllilises looduses:
Samal ajal SMSiti ka Gruusia sõjast. Et pommitati Gruusia lennuväebaasi. Eesti lennuväebaas oli meist siis mõne km kaugusel.
Ämari tuntuim monument, lennuk puki otsas oli aga läinud - vist vanarauaks:
Monumenti palistanud majad aga olid läinud killustikuks.
Tundub, et kaabel-TV firmad pole 800 inimesega asulasse ka tahtnud oma kaableid vedada, aga idakanalid tulevad igaühele taevast niigi kätte:
Ämarist üle jõe tagasiteed otsides aga usaldasime GPSi rohkem kui Elektriraudtee kaarti ja läksime natuke alt. Aga mitte palju. Nimelt näitas kaart, et üle jõe läheb selline tee:
Vaevumärgatav rada põllul viis jõe kõrvalharuni, mis oli kivise põhjaga ja läks Vasalemma jõeni välja (ilmselt kunagine hobusetee). Olime jõudnud Ed Börnhöhe "Tasuja" radadele.
Aarne forsseeris jõe kaks korda ja olimegi vastaskaldal, Allika turismitalu külje all. Raudteejaamani 3,6 km. Ehk siis matk juba peaaegu läbi.
Kuid raudteejaama jõudes oli meil veel üks missioon. Aarne tahtis ära näha silla Munalaskmes, kus Viktor Kingissepp olevat kohtunud oma seltsimeestega.
Mis sillad sel ajal olid, seda me ei tea, aga praegu oli maanteesild selline:
Ja üks teine sild, ka Munalaskme külas, aga mõisast natuke eemal. Üks koloriitsemaid Eestis, kuuludes pigem kuhugi Kagu-Aasiasse kui Harjumaale, valmistatud kaablipoolide otstest:
Vaata kaarti suuremalt:
