Viru Folgist nagu blogid üsna vaikivad... mina ei vaiki, sest seekord ei mahtunud Viljandi Folgile ja sai hoopis Käsmusse mindud.
Võrdluses Viljandiga on esimene asi, mis silma torkab, rahulik õhkkond. Palju ruumi, suuremad vahemaad, vähem rahvast, trügimise ja sabade puudumine. Ongi parem. Tunglemine ja passimine nii peldiku-, söögi-, parkla- kui piletisabades nagu viimati paar aastat tagasi Viljandi folgil hakkaski ära tüütama. Ehkki Viljandis muidugi esinejatega on olukord rikkalikum ja eksootilisem.
Parkisin auto, kuhu juhatati, sain käepaela (millega erinevalt Viljandi Folgist pääseb tõesti igale poole) ja oligi pealaval kohe konsert. Liisi Koikson. Lausa hõredalt oli rahvast, aga kell ka alles 15:00. Mõned veel magasid, sest reedene programm lõppes viie paiku.
Merelahel tiirutas kahemastiline Blue Sirius, kust sai kontserti vaadata, binokliga oleks ka Meremuuseumi rannast pealaval esinejate nägusid näinud (meremuuseumi rahvast pealava juurest seletas küll). Ja velorikshad vedasid laisemaid küla ühest otsast teise. Hoburakend ka.
5 minutit enne 16 polnud aga metsalaval veel mitte kedagi. Ei rahvast, ei publikut. Kolm inimnest istusid ja diisel podises elektrit toota lava taga. Minnes tagasi Lainelasse, kus pealava asus, aga hakkasid alles rahvaste hordid metsalavale liikuma. Soomlasi paistis seas. Peale pealava kontserti vahetati alles lava ja kava oligi niimoodi, et ega väga palju asju korraga ei toimunudki. Sai rahulikult ühe esineja juurest teise juurde jalutada.
Võrreldes Viljandiga on sotsiaalvõrgustiku osa Viru Folgil muidugi kehvem. Viljandis on kõik kohal, justnagu Õllesummeri slogan. Seal näed väga palju tuttavaid ära. Viru Folgil ei näe. On vaid üksikud tuttavad kohal. Näiteks mõned, kes vaikselt pagasnikust veini tinistavad ja mõtlevad, kas kontserdile ka minna :)
Aga kui keegi on Viru Folgil kohal, siis on raske teda ära kaotada. Ühel peatänaval lõpuks ikka kokku saadakse.
Toiduga oli nii nagu igal pool avalike ürituste toitlustusel ja nagu majandusseisakus Eestiski praegu: hinnad kallimaks läinud ja kvaliteet kehvemaks, portsud väiksemaks. Seekord sai siis 80 krooni eest sasliki, kus 1(!) lihatükk, supilusikatäis veidi tooreks jäänud praekartuleid ja teelusikatäis kurki ja teine tomatit.
Muidu aga võis endale käsitööesemeid osta üsna suure valiku hulgast. Pealava lähedal oli käsitöötänav lausa. Hinnanäide: parmupill 50.-
Uskumatu on aga see, kuidas üks küla üksmeelselt asja korraldatud sai. Sest ega sellist suurüritust külarahva nõusolekuta ju ei pea. Puudub info, kui palju selle nimel korraldajad võitlema pidid ja inimesi nõusse meelitama, aga lõpptulemus oli kena - üle küla mitmed esinemiskohad, parklad inimeste heinamaadel ja väravate taga, müügikohad, WC-d, kõike külluses. Pileteid müüdi läbi rahvamaja veranda eest ära võetud aknaruudu. Külarahvas, kes melule lähemal elas, avas oma aiaväravas ka ise improviseeritud lette: kes oli dzinnipurgid ritta ladunud, kes meremehesärgid, kes kala ja kes savipotid.
Õhtul esines veel ka Rajacas. Avantüür, mis läks riski peale välja. Sest keegi ju ei tea, kuidas praeguse aja inimene nõuka-aja nalju vastu võtab või neist aru saab. Ega 100% kõigest ei saanudki, aga muhedat juttu ja vanu laule jätkus rohkem kui tunniks, nii et vahepeal jõudis ka Vägilaste kontserdil ära käia.
Vägilased, kui meenutada nende esinemisi Viljandis, olid ka Käsmus ülipopulaarsed ja just nende ajal läks publiku seas lahti üks karglemine ja trall. Ringmängud ja asjad. Pidu löödi käima. Lõpetuseks meenutati ka sündmusi Gruusias ja mängiti üks lugu grusiinide toetuseks. Vägilaste esimene plaat "Väga ilusad" oli mul autos kaasas kah, seesama, mis "Teeme Ära 2008" koristuse ajal metsast leidsime plaadivirnast. Sealt esimeselt plaadilt mängiti ka mõni lugu, kuna sealt oldi võetud mõni tanstupeo kavva ja rahvas ei laskvat ilma nende lugudeta enam Vägilasi kunagiu minema.
Viru Folk on jah mõõtmatult väiksem kui Viljandi Folk, aga sellevõrra hubasem. Tasub tulla oma hea seltskonnaga, jätta auto eemale parklasse, võtta öömajaks üks lugematutest puhkekohtadest Käsmus või valida ametlik telkimisplats ja kammerlikke üritusi jätkub lisaks suurtele kontsertidele ööpäev läbi.
Näiteks võrreldes Käsmu Merepäevadega on Folk ikka hoopis mõnusam üritus. Merepäevadel ummistasid sziibid ja närvilised autojuhid kogu Käsmu liikluse, parkisid kuhu juhtus ja närvitsesid niisama. Folgi ajal olid autod asula servas parklas. Ei mingit "treppi" sõitmist. Ja tundus, et närvilisust oli hoopis vähem.
