Tallinnast Peterburi saab mitut moodi, aga üks aega kokku hoidev võimalus on ööbuss. Istud õhtul sisse ja hommikul oled uue päeva alguseks kohal. Sellega kaasnevad küll ka omad ebamugavused, kuid aja- ja rahavõit on ilmne.
Testimise all olnud buss oli Lux Express. Magamiseks maksab just seda soovitada, sest tavalistel ei pruugi olla kõiki mugavusi, mis öö ja õhtu möödasaatmise luksiks muudavad. Näiteks suur jalaruum, tasuta kohv ja vesi, elektripistiku pesa (220 V) iga istmepaari juures, peaaegu kogu tee toimiv WiFi (augud esinesid vaid Eesti ja Vene piirialadel).
Viisaga ei mängita
Iga reis saab alguse planeerimisest. Peterburi sõitmiseks on ju mitmeid variante. Kõigepealt tuleb aga teha viisa. Siin ei maksa juhusega mängida, viisa tuleb võtta selleks, mida Venemaale tegema minnakse. Siinkirjutaja on vale viisa pärast (turismiviisa tööreisiks) ka piiril soolaputkas 6 tundi istunud. Seega - äriks üsna kallis äriviisa, puhkuseks natuke odavam turistiviisa. Selle viimase saab üsna lihtsalt mõnest reisibüroost, mis organiseerib küllakutse ja asjaajamise.
Äriviisa jaoks on vaja Vene saatkonnale kindla vormi järgi venekeelset kutset Venemaa-poolselt partnerilt, kuid asjaajamise võib samuti reisibüroo hooleks jätta - hoiab kokku palju aega.
Viisa maksab võtta ühepäevase varuga (Estraveli soovitus), sest kunagi ei tea, mis transpordiga võib juhtuda. Näiteks lennureisiks pakuti pileteid läbi Riia, Air Balticul aga on mõnikord paha komme lende edasi lükata. Öine buss võib tagasiteel piirile jõuda üsna napilt enne südaööd ja kui peaks tulema teel mingi viivitus (kasvõi rehvivahetus vms), on kohe piiril viisaga probleemid.
Laevaga saab viisata
Üks väga mugav võimalus on Piiterisse põrutada ka laevaga - pühapäeva õhtul väljub Tallinnast ja esmaspäeva hommikuks on kohal. St Peter Line võtab oma kruiisireisil tallinlased peale ja paneb teisipäeva hommikul jälle Tallinnas maha. St Peters Line´i kodulehel lubatakse odavaimaid Tallinna-Peterburi kajutikohti alates 150 eurost, seekord aga osutusid odavaimateks kahesed kajutid hinnaga 260 eurot.
Jah, see on kallim kui bussiga, aga samas jäävad ära kulutused viisale, sest kruiisireisijatelt seda ei nõuta. Arvele otsa läheb aga kohustuslik bussipilet, mis tuleb osta Peterburis "linnatuuriks". See maksab ca 20 eurot.
Bussipilet internetist
Tallinnast Peterburi väljub busse pea iga tund. Paljud neist on täis, eriti odavamad. Mingit põhjust pole kohapeale trügima minna, pileti saab osta internetist. Veebiteenuse plussiks on veel võimalus tellida omale vastu takso ja teha kohe ära ka reisikindlustus. Miinuseks see, et istekohta ei saa valida. Samas näidatakse tellides määratud istekoht kohe enne maksmist ära.
Pilet, viisa, reisikindlustus (üle 15 000 euroses summas) ning pass (mis peab kehtima veel vähemalt 6 kuud, muidu viisat ei saagi) taskus, võib suunduda bussijaama.
Internet peaaegu kogu tee
Buss on soe ja mugav, jalaruumi on rohkem kui tavalises bussis ning klapplauale mahub vabalt ka 15-tolline süler. Kui ka naaber on sülerikasutaja, võib vaja minna vargapesa, aga see on üsna vähetõenäoline. Sülerikasutajaid Peterburi bussis palju näha polnudki, vaid paar välisturisti oma iPadi ja Lenovoga.
Õhus levis üllatavalt püsiv WiFi (ehkki kiirus oli mobiilsele netile omaselt laisk), mängis kanal Seitsme salvestatud muusikaprogramm ning piirini kulges tee läbi öise Eesti üsna sujuvalt, sest suuremad teetööd olid kõik sügiseks lõpetatud. Interneti ainsad katkemiskohad jäid kuhugi Ida-Virumaale, Narvas oli taas kõik olemas.
Öine häire
Kui siledal Peterburi teel silm looja läks, siis kuskil kõige magusamal uneajal kella 2-3 paiku lüüakse kogu rahvas umbes tunniks ajaks maast lahti. Eesti pool piirdub passide kokkukorjamise ja tagasijagamisega, Vene poolel tuleb võtta kõik kompsud ja terminalihoones turvaväravad läbida.
Tihti Peterburi vahet sõitev reisikaaslane väitis, et vahest puistatakse põhjalikult ka kotte, seekord piirduti näotuvastuse ja küsimusega, kuhu ning miks minek. Seesama sage reisija on näinud ka narkokoerte reidi, seega keset ööd võib kõike juhtuda ja aega kuluda poolest tunnist mitme tunnini. Samas on ka Eesti poolel aeg-ajalt kotte vaadatud, teadis Peterburi-ahelreisija.
Õliturism
Meie piiriloleku ajal oli kõige rohkem näha vanu Volkswageneid piiri ületamas ja Ivangorodi jõudes selgus ka nende sebimise põhjus (ehkki see oli meediast ka varem teada) - linna peatee oli palistatud mitte ainult elumajade, vaid umbes samas tiheduses bensiinijaamadega.
Ilmselt kõik tähtsamad Venemaa tanklaketid olid Ivangorodis esindatud. Piiriületaja peaks lausrumal olema, kui paaki Eestis tankima asub. Vene poolel on see palju odavam ja kaasa võib viia "omaks tarbeks" paagitäie. Oma tarvet käivad rahuldamas bensiinituristid, kes Eestis mahamüügi nimel piiri kuni kümneid kordi ööpäevas ületavad. Vähemalt selline mulje jäi kohapealt.
Ulme enne Peterburi
Vene piirilt sai passi vahele ka sisenemis- ja väljumisankeedi, mida bussijuht käskis hoida kui oma silmatera. "Kui selle ära kaotate, siis jäätegi siia," hirmutas ta ühemõtteliselt.
Ivangorodist Kingiseppa ja edasi paistis toimivat teetöö või oligi tee selline krobeline, seda pimedas eriti silmaga hinnata ei saanud, aga öö teine pool läheb niigi juba kergemalt magama jäädes ja nii see juhtuski, et jalgu sirutada võimaldavas toolis avanesid silmad alles siis, kui buss üsna kiirelt kilomeetreid võttis ja teed palistasid futuristlikud vaalaribisid meenutavad kaarjad laternapostid. Täielik ulme. Omakorda jämedamate postide otsas kulges kiirtee, kuskil allpool laiusid lõputud urbanistlikud maastikud. Peterburi eeslinn. Kiirtee oli üsna värske, teadis Peterburi asjatundja ja lubas, et kaua seda lõbu ei jätku.
Tõesti, varsti saabus kassaderivi nagu Saksamaal ja oma raha ära maksnud, pööras buss kiirelt postamentidel teelt alla aguli vahele, kuna edasi veel suurtee ehitus käis. All aga valitsesid ummikud juba varahommikul kella kuue ajal.
Varahommikune tipptund
Bussifirma ilmselt oli ummikutega arvestanud liigagi varuga, sest kohale jõudsime pea pool tundi varem. Maa sisemusse suunduvatest aukudest valgus maapinnale pahvakutena inimesi - metroo oli kohale toonud uue laari tööleruttajaid. Harvem ujutati Balti jaama vaksalihoone küljed üle linnalähistelt rongiga saabunud tööleruttajatest.
RAF-i mikrobusse aga asendasid bussiplatvormide ääres jaamahoone esisel platsil kentsakad kõrged ja lüheldased minibussid, mis vilkalt jaama rahvast tõid ja jälle uutesse kohtadesse laiali vedasid. Varahommikul olid veokad, traktorid ja muu rasketehnika tänavatel liiklusummuksis, ilmselt "suure" tipptunni ajal neid enam rajale ei lubata.
Taksoässad
Peterburi taksojuhid on kihutajad ja reeglite eirajad. Aga vähemalt on nendega lootust kuhugi kohale jõuda. Traditsioonilisi otseteid valides istud juba kell seitse hommikul kuskil ummikus ja sinna võib jäädagi. Nemad aga manööverdavad vilkalt sisekvartalite teid pidi ja vajadusel kargavad kuskilt kangialusest õiges kohas suurele magistraalile, kus neile aupaklikult ruumi antakse. Nemad ise aga suurt kedagi vahele ei lase.
Taksojuhtidel on armatuuril mitu GPS-i. Üks näitab kaarti, teine kaarti koos liiklusinfoga. Teenus Real-Time Traffic näib töötavat hästi, aga seda näivad kasutavat nii palju autojuhte, et kõigis alternatiivsetes urgastes, kuhu navigaator suunab, tekib kohe järgmine hiigelummik. Sellepärast, nagu taksojuht väitis, tuleb usaldada omaenda kogemust. Ja kellel seda ikka rohkem on, kui iga päev linna kündval taksojuhil.
Jõudsime Mererajooni alla tunniga, kuigi sõita oli 16 km. Isegi äärelinnas on ummikud, sest äärelinnas näib kestvat igavene teedeehitus. Väga palju teid on kinni.
Tagasi Tallinna
Tagasi Tallinna sõites tuli kõigepealt kindlaks teha, kust buss väljub, sest silte selle kohta pole. Üks silt küll oli, aga seal polnud kirjas vajaliku väljuva bussi aega.
Taksojuht uuris natuke olukorda ja sai teada, et kaheksanda posti juurest. Nummerdatud poste aga polnud. Bussifirma infoliin lasi paarikümne minuti pikkuselt mitu korda ootel oodata ja Venemaalt helistamise tariife arvestades jäi võimalus bussifirmalt endalt abi saada ära.
Kõige lihtsam oli oodata sama kõnnitee ääres, kuhu buss hommikul maha pani ja imeliselt saabuski samasse kohta peagi buss Tallinnast. Selgus, et sealtsamast see väljubki.
Rongijaama läbi metallidetektori
Balti jaamas, kuhu bussid Tallinnast saabuvad ja kust väljuvad, pole suurt midagi teha, sest platvormide osa on suletud vaid piletiomanike jaoks ning suures fuajees leidub üksikuid istekohti, mis kogu aeg täis. Rongijaama sisenedes tuli läbida turvaväravad - ka Venemaa strateegilised transpordisõlmed on kõrgendatud turvalisusega. Politseid kohtas päris palju.
Tagasitee kulges üsna sarnaselt sinnaminekuga, välja arvatud see, et nüüd tuli umbes tund arvestada jõnksutavat liikumist kohe algul linnaummikutes ja mõnedele magajatele see und soosivalt ei mõjunud.
Kerge uni ühe vahepausiga
Kiirteele saades aga võib jälle silma looja lasta kuni piirini. 220 volti, laiad istmevahed, internet, kohv, vesi ja korralik tualett on kindlustatud ka ärkvelolijale kuni reisi lõpuni. Kael võib küll olla kange ja uni vähemväärtuslik, kuid kahe hotelliöö jagu on kokku hoitud öiste bussidega.
KAIDO EINAMA
MTÜ Reisijutud
PLUSSID
+ kohalesõit ja öömaja ühendatud - puhas võit rahas
+ teel saab tööd teha - 220 V toitepesa ja WiFi kogu tee
+ tavalisest avaramad istmevahed - saab jalgu sirutada
MIINUSED
- broneerimisel ei saa kohta valida
- bussiuni pole täiuslik - pärast on magamatuse tunne ja kael kange
HINNAD:
edasi-tagasi lux-bussis 58 EUR (tavalises bussis on odavam, hind 2011. a)
