Lisatud ka katkend!
Kaks Eesti rännumeest, Aive ja Andrus Hiiepuu, kes on 20 aasta jooksul seljakotiga rännanud enam kui 100s riigis, andsid välja oma reisimuljete kogumiku. Tegemist on mahuka ja eestlaste endi poolt kirjutatud reisiraamatuga, mis hõlmab suuremat osa eksootilisematest maailma piirkondadest.
Go Groupi poolt kirjastatud reisiraamat „Maailm seljakotis“ jaotab 50 riigi reisikirjad maailmajagude järgi 12sse blokki, andes ülevaate Ida-ja Lääne Aafrikast, Kesk-ja Lõuna Ameerikast, Kariibidest, Lähis-Idast, Indohiinast, Melaneesia saarestikust, Taga-Kaukaasiast ja Balkanimaadest.
Autorite reisisõbra Tiit Pruuli sõnul on Aive ja Andrus Hiiepuu reisiraamat unikaalne, sest vähesed eestlased, kes nii paljudes eksootilistes paikades rännanud, on oma reisid nii kaasakiskuvas vormis ühtsete kaante vahele koondanud.
Andrus Hiiepuu sõnul on nad oma reiside planeerimisel tavaliselt aluseks võtnud mõne ajaloolise piirkonna ja grupeerinud sealseid tänapäevaseid riike eelkõige just selle alusel. „Ajaloolised piirid on alati tuntavad kuid riigikord, naabrid, poliitika mõjutavad seal elavaid rahvusi väga palju ning neid muutusi on huvitav jälgida,“ selgitas ta.
Raamat on suunatud neile, kel soov leida üles enda jaoks kõige põnevamana tunduvad kohad siin maailmas. Rohkete fotodega illustreeritud reisikirjad aitavad lihtsa vaevaga kujundada oma eelistuse ning raamatu lõpus on ka vabad leheküljed, kuhu kohe lugedes oma märkmeid teha.
Kuna riigiti on inimesed, kombed, traditsioonid, tingimused ja käitumismustrid väga erinevad, annab iseseisvalt reisimine adekvaatse suhestumise maailma. Reisimisel saadav kogemus loob avarama maailmatunnetuse, õpetab ja kasvatab oluliselt sisemist intelligentsust, loob olulisi väärtushinnanguid ning aitab olla rahul väga vähesega, mis tegelikult inimese õnnelikuks teeb, kirjeldas kokkuvõtvalt oma reisidelt kogutut Aive Hiiepuu.
Andrus Hiiepuu on igapäevaselt ametis Elisa Eesti juhatuses, 25 aastat on ta laulnud Tallinna Tehnikaülikooli meeskooris ja olnud ka koori presidendiks. Aive Hiiepuu juhib suhtekorraldusfirmat PR Concept, on seitsmendat aastat erialaorganisatsiooni EPRA president, lisaks SOS Lastekülade nõukogu liige, Tallinna Ülikooli Kommunikatsiooni Instituudi nõukogu liige. Peres kasvab 5-aastane Laura, kellega koos on juba tehtud ka esimene pikem reis Balkanimaades.
Raamat „Maailm seljakotis“
289 lkAutorid: Aive ja Andrus Hiiepuu
Toimetajad: Kairi Oja, Anneli Sihvart
Kujundaja: Käärt Aru
Kirjastaja: Go Group OÜ;
Trükikorraldus: Trükiagentuur, Kalle Pank;
Trükkinud: Ilotrükk OÜ
Mali: Ma olin Timbuktus
Katkend reisiraamatust
Jaanuar 2005
Eestlastele on tuttav ütlemine: „Käia Pariisis ja siis surra.” Teel Bamakost Moptisse kuulsime bussi tagaistmel austraallasi lausumas sama mõtet natuke teisel kujul: „Käia Timbuktus ja siis surra.”
„Kõik sõltub taustsüsteemist,“ laususin endamisi.
Kui aasta tagasi oma Lääne-Aafrika marsruudi paikapanemisega algust tegime, oli Timbuktu ka meie jaoks üks neist kohtadest, kus kindlasti tahtsime ära käia. Selle linnaga seostuvad legendid kõnelevad läbipääsmatust maailmanurgast, kus sool oli kullaga samas hinnas, pikka aega ei olnud kõrvalistel tegelastel vähimaidki tõendeid linna tegeliku väljanägemise kohta.
Timbuktu asub Lääne-Aafrikas Malis, Sahara kõrbe lõunaserval Nigeri jõe käärus.
15.‒16. sajandil oli Timbuktu islami leviku keskpunktiks Aafrikas ja Mandingo Askia dünastia pealinn. Seda aega meenutab siin maailma vanim ülikool. Timbuktus on siiani säilinud ka 14.‒15. sajandist pärit kolm suurt traditsioonilises stiilis ehitatud mošeed: Djingareyber, Sankore ja Sidi Yahia.
1990. aastal kanti linn UNESCO maailmapärandi nimekirja.
Timbuktu asutati aastal 1100 kui tuareegide hooajaline laager. Kui linn 13. sajandil Mali impeeriumiga liideti, püstitas Mali sultan Mansa Musam siia silmpaistvad ehitised ‒ suure mošee ja kuninga residentsi. Aastal 1960. sai Timbuktu osaks Mali sõltumatust vabariigist.
Siia kui strateegiliselt olulisse kaubateede ristumiskohta saabusid suured kaamelikaravanid põhja poolt kõrbest, tuues soola ja suundudes tagasi kõrbe elevandiluu ja väärismetalliga. Üks kilo soola oli omal ajal olnud samas hinnas kui kilo kulda.
Karavani peatusteta edasi-tagasi teekond üle kõrbe võtab aega umbes 36‒40 päeva ja nii on seda teed liigutud aastasadu. Paar korda aastas võib siin endiselt karavane liikumas näha. Nendega on turistidel võimalik ühineda, kusjuures alati märgitakse ära, et tegemist on ühe maailma raskeima retkega.
„See on teekond, kust tagasiteed ei ole, kui teekond peaks muutuma tüütavaks või kui peaksite haigeks jääma,“ öeldi ka meile.
Kuna linnake on olnud pika aega maailmast otsekui ära lõigatud, liigub siin igasuguseid legende. Kui esimesed eurooplased hakkasid siia tulekut üritama, oodati neilt kodumaal pikisilmi kirjeldusi, milline on suursugune linn tegelikult. 19. sajandil tulek õnnestus, ent pilt, mis avanes, ei meenutanudki kullatud teedega linna, mida leida loodeti. Rännumeest ootas ees hoopiski tolmuste liivatänavatega linnake kõrbeserval, kus endisaegsest hiilgusest ei olnud enam midagi järel.
Meie saabusime Timbuktusse pealelõunasel ajal, pärast viietunnist loksumist autokabiinis ja pooletunnist praamisõitu mööda Nigeri jõge.
Teede ääres oli palju eeslikaravane, need tõid mitmesaja kilomeetri tagant tarbekaupu, soola ja süüa. Olime vaimu vägagi valmis pannud selleks, et tänane Timbuktu on vaid oma kunagise hiilguse kahvatu vari ‒ liivatolmus savimajad ja tolmused mustanahalised lapsed kitsastel nimetutel tänavatel liivas sumpamas. Ometi tundus pilt meile kuidagi nukker. Märksa nukram, kui uskunuks.
Peamised liikumisvahendid linnas olid eeslid ja mootorrattad. Ainukesed autod, mis siin ülepea liikuda saavad, on spetsiaalse liivas sõitmise varustusega maasturid. Linnas pidi kuuldavasti juba olemas olema ka üks takso, kuid meie külaskäigu ajal oli see kahjuks katki ja nii jäi meil see luksus testimata. Juhtumisi oli siin praegu kõrbelise liivatormi Harmattani aeg ja see tähendas, et liiva edasi kandev kõrbetuul varjas ära isegi päikese.
Linnas ringi liikudes olid suu ja silmad pidevalt liiva täis. See oli midagi, millega me ei suutnud ka pärast mitmepäevast harjutamist leppida.
Külastasime linna suurimat mošeed, mis on väidetavalt ka ainuke, kuhu lastakse sisse mittemoslemeid. Mošee laskis ehitada Mali imperaator 14. sajandil – ajal, mil ta oli tegemas palverännakut läbi Sahara Mekasse.
Nüüdseks on islam Timbuktu kaudu toodud Sahara lõunaserva ja see on levinud siit edasi ülejäänud Aafrika riikidesse. Tasapisi on Timbuktusse jõudmas ka modernne maailm ‒ alates eelmisest aastast on siin mobiililevi. Mobiil on siinmail staatuse sümbol ja ripub igal vähegi tegusamal tegelinskil kaelas, mis muidugi ei tähenda, et nendes mobiilides tingimata SIM-kaart sees on.
Olulise tõuke meie jaoks võtta Timbuktu-sõit ette andis seal samal ajal toimunud kõrbefestival. Timbuktu tundub asuvat tõepoolest nii maailma veerel, kui veel olla saab, kuid kõrbefestival toimus Timbuktust veel 65 km kõrbesüdame suunas. See on ka põhjus, miks seda peetakse maailma kõige ligipääsetamatuks festivaliks. On ka põhjust!
Kuna teed puhtfüüsiliselt puuduvad ja liikuda tuleb otse pehmel liival, on ligipääs sinna vaid maasturitel või suurtel veoautodel. Festival on välja kasvanud tuareegide pidustustest ja toimus juba viiendat korda. Korraldajad on Mali kultuuri- ja turismiministeerium koos tuareegide ühinguga. Tuareegide jaoks on festival üks suur muusikapidu ja oluline kogunemiskoht oma ühtsustunde väljendamiseks
Turistidele müüakse limiteeritud arv festivalipääsmeid, sel aastal oli nende arv 200. Et tegemist on üdini eksklusiivse ettevõtmisega, on ka hinnad vastavad. Sissepääs maksis 130 eurot, see ei taganud meile mõistagi veel ööbimisaset. Kuna valdav osa turiste olid tulnud läbi turismibüroode ja neile olid uhked telgid püsti pandud, siis meil jäi üle minna tuareegide laagriplatsile ja seal kohalikelt üks telginurk endale rentida.
Tuareegi telk ei ole mõistagi see, mida meie telgi all silmas peame. See on sisuliselt vaid mõned ruutmeetrid toigastele asetatud poolkuukujuliselt langevat tihedat riiet, mis paigutatakse tuule suunda, et liiv magades otse näkku ei lendaks. Liivale asetatakse õlgmatid ja jalge ette tehakse tulease, kuna õhtul läheb kõrbes üsna jahedaks. Väga spartalik.
Kohalikele on siin kõik tasuta, mis tähendab, et turistidelt saadava rahaga kaetaksegi tuhandete tuareegide festivalikulud. Kokku kolm päeva kestval festivalil esitlevad tuareegid oma kunsti, kohale on kutsutud ka Mali artistid. Igal aastal tuleb mõni esineja ka kaugemalt – tänavu olid kohal Saksa ja India muusikud. Siin on esinenud Robert Plant ja legendaarne malilane Salif Keita. Kohal oli teinegi Mali legend Ali Farka Toure. Esinemised algasid pimeduse saabudes, sest alles siis muutus temperatuur talutavaks. Samas muutis see kuulamise ka mitu korda mõjusamaks. Istuda kõrbeliival Aafrika punase taeva all, kuulates ürgseid afrorütme ‒ see viib täiesti teise dimendiooni.
Festivalil ringiliikumine tähendab päevade kaupa sõna otseses mõttes liivas sumpamist. Öösel, kui tuareegitelgis end kerra tõmbad, ei anna liiv samuti rahu – mitmeid kordi ärkad selle peale, et peen liiv tuiskab hoogudena otse näkku. Tuareegid ise kannavad nii ööl kui päeval turbaneid, ilma nendeta ei kujutaks kõrbes olemist ettegi. Juba esimestel festivalitundidel olid ka kõik turistid end turbanitesse mässinud, olemine muutus sellest kohe paremaks. Turban varjab näo liiva eest ja kaitseb ka silmi.
Tingimused festivali korraldamiseks tunduvad siin olevat kõige raskemad maailmas. Autodel tuleb läbi pehme kõrbeliiva kohale tuua kõik.
Festivalile juhatavaid märke nägime Timbuktu poole liikudes kõikjal. Teedel olid ridamisi liiva sisse kinni jäänud või purunenud veoautod, laadungiks suured madratsikoormad või lavatehnika. Kokku kulub festivalile jõudmiseks reeglina kaks päeva ‒ siia sisse jääb 500 km teekonda ja veel praamisõit, sest Timbuktu asub Nigeri jõe teisel kaldal. Viimane 65 km kõrbeliivas võtab aega umbes neli-viis tundi, lisaks väga suure tõenäosusega autoparandusele ja muudele peatustele kuluv aeg otsa.
Tuareegid on Sahara piirkonnas elanud aastasadu. Koloniseerimisperioodil jagati ka nende ala mitmeks riigiks. 1996. aastal tegid tuareegid viimase katse end iseseisvaks muuta, manifestatsioonid toimusid isegi Mali pealinnas Bamakos. Nüüdseks on loodud mitmeid abiorganisatsioone, mis aitavad tuareegidel kaasaegse maailmaga kohaneda ja õpetavad neile, kuidas paikseks jäädes eluga hakkama saada. Timbuktu vahekvartalid on täis väikseid onne, kus tuareegid elavad.
Olime nautinud Aafrikat täiel rinnal juba enam kui kolm nädalat, ent üllatusi jätkus ikka veel igal sammul, Aafrikal oli alati midagi uut varuks. See, et ükski kokkulepe siin ei kehti ja buss õigel ajal õiges kohas ei ole, ei üllatanud meid enam ammu. Et liikumisajale tuleb otsa arvestada umbes 50 protsenti, oli kaunikesti harjumuspärane. Millega me endiselt harjuda ei suutnud, oli kentsakas asjaolu, et särasilmne ausust vanduv lubaja muudab oma kokkulepet ühepoolselt ja kohe, kui järgmise nurgani jõuab. Ilma kirjapanemise ja n.ö ametliku „kontrahti” tegemiseta ei saanud siin midagi toimuda.
Kõrbefestivalil jäime pikemalt rääkima ühe Kanada noormehega, kes oli aastaid mööda maailma rännanud. Arutasime temaga siin kogetut.
Mees jäi mõttesse ja ütles siis: „Kui Aafrika on kannatlikkuse kool, siis Mali on kannatlikkuse ülikool.“
Küllap oli tal õigus.
