Aasta on 2026. Seekord sõtkume pedaale 9 aastat hiljem ja kummide all ei krudise enam mudane kruus, vaid laulab vaikselt, igavalt täiuslik asfalt. See on nagu Euroopa Liit: kergliiklustee lookleb Loo "muna" juurest Kostivere poole nii siledalt, et võiksid vabalt silmad kinni panna ja lasta rattal end sihtkohta kanda.
2002. aastal, kui me esimest korda Jägala poole rühkisime, oli see pigem ekspeditsioon. Siis oli kõik teisiti. Siis oli "Stalkeri" hõngu, oli mudaseid lõike, oli kleepuvaid maanteeservi ja kruusateed ning kergelt ärev tunne, kui eksisid ära kuskil eramaa sildi taga või kui Jägala hüdroelektrijaama juures pidid ATV-rajalt võssa põikama.
Nüüd on kõik "tsiviliseeritud".
Loo alevis pole enam vundamendiauke, on valmis majad, korralikud hekid ja aiaväravad, turvaline. Aga kas see on ikka veel matkamine?
Jõuame Jägala joani. Varem oli siin kruusane parkimisplats, kus sai kuivatada kummipaati ja kus keegi jättis alati oma piknikusodi vedelema. See oli metsik, natuke räämas. Nüüd on ühel pool parklas trepp, mis viib täpselt joa juurde. Ja siis see kohvik.
Astume sisse. Kohv on kallis, menüüs pole praadi, ainult peened koogitükid. See on koht, kus inimesed tulevad, teevad selfie, joovad oma latte ära ja sõidavad autoga koju tagasi. See tundub natuke liiga moodne, liiga puhas, liiga steriilne. Samas, olgem ausad, kui oled kolm tundi vändanud, siis see "võõrkeha" on elupäästja. Aga kunagi muidugi piisas siin võileivast ja termosekohvist põõsa varjus.
Edasi, Jägala suudme poole, läheb tee jälle siledalt ja rippsild üle jõe on alles. Suurvesi on, keselt loksub laine laudadele. Siiski saab peaaegu kuiva jalaga üle.
Ja siis on golfiväljak, uuema aja sümbol. Eelmine kord oli juba ka. Roheline, pügatud, lõhnatu. Keset seda täiuslikkust jooksis üle tee orav.
Ja siis, otse golfiväljaku servas, tee ääres, lebas rästik. Lapikuks sõidetud, hallikas-pruun triip asfaldil. See oli nagu tervitus vanadest aegadest. Meenutus, et kuskil seal all, selle peene muru ja kalli asfaldi all, on ikka veel see vana, metsik ja ettearvamatu Eesti alles.
Ülgase koopad? Need on kinni. Aiaga piiratud. Õige ka. Nahkhiired magavad seal rahus, inimesi ligi ei lasta. Kunagi oli see koht, kus korraldati koopamatku, kuigi sildid ei lubanud. Nüüd aia taga tundub, et äkki ongi nii parem. Lihtsalt sildid ei pea.
Tagasiteel Tallinnasse, Muuga kanti, kus jalgrattateed on jälle pea igal pool (välja arvatud golfiväljakult maarduni), tundus, et äkki peaks seda marsruuti muutma, rohkem seiklusi otsima? Kui Jägala poole vändata, saab tegelikult sealt ideaalselt asfaldilt kõrvale ka keerata.
