Päevaleht, Vojaazh, juuli 1994. Aarne Ruben Kaido Einama
• Hiiumaa turismipäevad •
Mõnikord tundub, et Eestil ongi ainult üks suurem saar – Saaremaa. Teistest on kuulda üsna vähe, välismaised turistidki kipuvad enamasti sattuma Kuressaare kanti. Seda ebaõiglust püüdsidki hiidlased 7.–9. juulini kestnud Hiiumaa turismipäevadel leevendada. Üle tüki aja toimus ka Hiiumaal üritusi, mis meelitasid ligi kaugemaid külalisi. Kuigi saarele oodatakse rohkem turiste sealse majanduselu elavdamiseks, ei taheta samas liiga rohkearvuliselt reisijaid kohale meelitada, et see muud elu häirima ei hakkaks. Turismipäevadel otsitigi optimaalset lahendust turismi arendamiseks Hiiumaal.
Linke:
Hiiumaa ööbimiskohad:
- Nuutri öömaja Kärdlas
- Hotell "Liilia"*** Käinas
- Hotell "Sõnajala" Kärdlas
- Härmi kodumajutus Emmastes
- Kreise turismitalu Tubalas
- Puhkemaja "Tuulik" Jausa külas
- Prähnu kämping Nurstes
- Puhkemaja "Lautri" Kalana külas
- Noorte turismikodu Palade koolis
- Malvaste kämping jt.
- Motell "Puulaid" Kassaril
Suure turistide hulgaga ei oldud saarel harjutud. Kohe bussist maha astudes ilmnesid esimesed puudused korraldamises – kui me jõudsime öömajja, mis pidanuks olema kolmetärni–hotellis "Liilia" Käinas, oli see juba kliente täis. Nimekamaist külalistest oli Hiiumaale kutsutud Eesti Turismiameti peadirektor Silvi Bljumovitð, Eesti Turismifirmade Liidu president Erki Urva ja mitmete turismifirmade juhid.
Kuidas Hiiumaale jõuda?
Tulles tagasi saarele maabumise teema juurde, võib öelda, et valikut on, kuid mitte just väga palju. Varem Kärdla lähedale maandunud reisilennukid enam mandri vahet ei sõida, valida jääb vaid meretee. Kui omal just ujuvvahendit pole, peab pääsema ühele Rohuküla–Heltermaa vahel kurseerivatest praamidest. Mõni aasta tagasi praamidel ainult suletud baaridest võib nüüd sõidu ajal isegi kehakinnitust saada, sest 80 minutit meresõitu võib koos meretuulega omamoodi mõjuda. Praamile saab nii oma autoga, jala, jalgrattaga või mõne bussiga. Erinevalt näiteks Taani väinades sõitvatest praamidest peavad liinibussi reisijad bussist väljuma juba enne praamile jõudmist.
Vaatamisväärsused
Pärast kahetunnist prae ootamist hotelli "Liilia" restoranis (lõpuks see siiski toodi) juhatati külalised koos kompsudega bussi ja algas Hiiumaa ekskursioon. Eesti mõjukamate turismifirmade esindajad oskasid ise ka reisimisest rõõmu tunda. ("Tuleb võtta aeg maha ja olla ka ise korraks turist...") Palavast ilmast hoolimata olid kõik väga reipad, kõndisid giidi kannul ja kuulasid tema huvitavat, kohati ülemeelikutki juttu. Astusime mööda õitest heledat teed Aino Kallase suvemaja juurde. Kallas armastas Hiiumaa loodusturismi tuntumat Kassarit väga. Giid kirjeldas meile andeka ja kauni kirjaniku elamist ning rooside lõhn maja ümber sobis kirjelduse meeleoluga. Et Kallase majamuuseum on praegu siiski eravaldus, polnud pikemalt mahti roosiaia võludega tutvuda. Giid Helgi Põllo, kes ise pärit Reigi kandist, oli kodukoha ja selle ümbruse tundmises tasemel. Teda mäletasid ka aastaid tagasi Hiiumaad külastanud turistid. Ühesuguse köitvusega oskas ta jutustada Hiiumaa ainsast hundist, kes kuuekümnendate aastate lõpul kahe aasta jooksul hiidlaste majapidamistes palju kahju ja hirmu tekitas ning kes ühel veebruariööl ülikõrges eas püssikuulist langes, kui ka meteoriidist, mis 450 miljonit aastat tagasi Hiiumaa kohal merre langes ning ürgsaare tekitas. Giid ütles, et mandrimeestel oli eelmise vabariigi ajal hea meteoriidipaigus naftat "puurida" — hommikul puuriti, õhtul tulid hiidlased ja valasid salaja nende puuraukudesse veidi petrooleumi. "Puurijate" pealt sai aga teenida, sest nad andsid lootuses peagi naftast rikastuda ka hiidlastele tööd. Kindlasti on paljud kuulnud kuulsa Otto Reinhold Ludwig von Ungern–Sternbergi (1744—1811) poolt väidetavalt ülal peetud valemajakast, mis laevu madalikule meelitas. Seejärel rööviti laevad paljaks. Paljude uurijate sõnul tuleks valemajaka asukohta otsida põhja pool Kõrgessaaret. "Igavesti jäävad vereplekid Suuremõisa lossi seinale ja ka "mereröövlist" Ungru krahvi südametunnistusele," ütles Põllo. Ajal, mil Ungru krahv oli Hiiumaa suurim maaomanik, rajas ta oma poja mälestuseks Kõrgessaare valda suurejoonelise Reigi kivikiriku (1802). O.R.L. von Ungern–Sternbergi poeg olevat läinud auvõla pärast vabasurma. Tema haud asub Reigi kirikuaias. Erinevalt Käina kirikust, mis praegu seisab ikka veel varemetes, omab Reigi kirik täiuslikku siseviimistlust.
Kuidas Hiiumaa alguse sai
Kassaris asuvas Hiiu muuseumis võib seinal näha jooniseid, milline hiidlaste saar miljoneid ja tuhandeid aastaid tagasi välja nägi. Esimene kuiv maalapp kerkis pinnale kusagil Kõpu poolsaare kandis (kui välja arvata ürgsest meteoriidikraatrist tekkinud rõngassaar enne seda, mis hiljem uuesti merre kadus). Seal elasid ka esimesed inimesed – kõplased. Üldse olevat Hiiumaal üle 30 "rahvuse" – odratolgused, kõplased, pätakavallamehed, märahiidlased jne. Asjaolu, et just Kõpu kant tõusis miljoneid aastaid tagasi kõige esimesena merest, sai kõigepealt kõplastele teatavaks. Siis said nad oma naabreid — odratolguseid uut moodi sõimata: "Teie alles hingasite lõpustega, kui meie, kõplased juba kahel jalal käisime." Oma legend on hiidlastel ka Hiiumaa kunagiste valitsejate kohta. Nimelt olnud Noa laev juba igasuguseid loomaliike täis, kui korraga kerkis veel kellegi pea üle laevaääre ja see pardaletrügija palunud end ka peale võtta. Noa küsinud, kuidas on mehe nimi, too vastanud: "Sternberg". Noa võttis mehe laeva, öeldes saksa keeles "Ungern" ehk vastumeelselt. Sealt saanudki alguse Ungern–Sternbergide suguvõsa. Peagi tahtis veel üks peene olekuga noorhärra laeva tulla. Nüüd vaadanud Noa autoriteetse pilguga üle parda ning öelnud (nüüd juba Eesti keeles): "Mul ühest juba küll..." Tema kõnepruugis kõlasid need sõnad nagu "Üks–küll". Nõnda sai alguse Üksküllide aadlisugu.
Hiiumaal ei tolkne üleliia palju turiste
8. juulil Kärdlas toimunud turismialasele konverentsile sai külalised kokku isegi õigeks ajaks, kuigi eelmine öö oli üks väheseid, mil Kärdlaski öö läbi lärmakat avalikku linnapidu peeti ja magajatel eriti und ei tulnud. Seda, et kõik külalised kohe konverentsipaika üles ei leidnud, ei saanud aga pisut uimase oleku süüks pidada. Kesklinnas lihtsalt puudusid igasugused sildidi, kus asub "Tuuru" keskus. Ka kohalikud elanikud ei näinud sellest midagi teadvat, kui aga küsisime kohaliku (endise) parteimaja asukohta, teadsid kõik teed juhatada. Seal konverents toimuski. Lõpetuseks võiks tsiteerida konverentsil esinenud Erki Urvat, kes lõpetas oma sõnavõtu ideega, milline võiks olla Hiiumaa nn. lööklause, millega turiste ligi meelitada: "...tulge Hiiumaale, sest siin ei tolkne nii palju turiste jalus, kui näiteks Saaremaal!"
