Pühapäevaleht, 1997 Piret Tali Sakiline nagu südame kardiogramm on tee, mida mööda buss Vesuuvile ronib. Pöörded on äkilised ja tee kitsas. Süda isegi hakkab tugevamini lööma- Itaalias on kõik kas liiga suur, liiga kultuurne või ulatab elu loomuliku osana tagasi Kristuse eelsesse aega. Vesuuv kuulub nende liiga suurte asjade hulka. Alla vaadates peatub pilk Napoli lahel, mis on varahommiku puhul rohekasse uduvinesse mattunud -soe päev alles kogub jõudu.Vaja teada:
- Ajavahe: -1 tundi
- Usk: katoliku.
- Keel: itaalia. Turiste teenindatakse inglise keeles, Põhja-Itaalias on piirkondi, kus teenindatakse ka Saksa keeles.
- temperatuur aprillis-mais: 20-23° C päeval, 8-13° C öösel
Hinnad 1997:
- Lennupilet Rooma 6200 EEK
- Pilet mäele 40 krooni
- 0,3 liitrine pudel kohalikku veini Lacrimae Christi, mida ka Tuglas ja Laikmaa on kiitnud- 40 krooni
- tass cappucinot parklakohvikus- 10-15 krooni
- E. Abatino raamat "Vesuuv- vulkaan ja tema lugu"- 40 - 60 krooni (suur ja väike köide)
- Raamat ja kaardikomplekt Pompeist 70 krooni
- Vesuuvi eritempliga postkaart 10-20 krooni
- Tardunud laavast pärlid 50- 70 krooni
- laavast kujukesed 50-250 krooni
- komplekt vulkaanilisi kivimeid: kuuest kivimist 10 krooni
- lihvitud ristlõiked mineraalidest ja kristallidest 120-300 krooni
Pühapäevaleht, 1997 Piret Tali Sakiline nagu südame kardiogramm on tee, mida mööda buss Vesuuvile ronib. Pöörded on äkilised ja tee kitsas. Süda isegi hakkab tugevamini lööma- Itaalias on kõik kas liiga suur, liiga kultuurne või ulatab elu loomuliku osana tagasi Kristuse eelsesse aega. Vesuuv kuulub nende liiga suurte asjade hulka. Alla vaadates peatub pilk Napoli lahel, mis on varahommiku puhul rohekasse uduvinesse mattunud -soe päev alles kogub jõudu. Kuidagi ärev on teekond tegutsevale vulkaanile, mis 79 aastast Kristuse järgi, mil ta Pompei tuha alla mattis, ennast patusele maailmale mitmeid kordi on meelde tuletanud. 24. august 79 AD oli see kuupäev, meie oleme septembris ligi paar tuhat aastat hiljem. Viimast korda andis Vesuuv elumärki 1944. aastal. Mida aastatuhande lõpu poole, seda enam räägitakse sellest, et Vesuuvi-taat hakkab jälle kopse puhtaks köhima. Seista maailma ühe kuulsama vulkaani-onu kraatriserval, vaadata kuidas kuumad gaasid end kaljupragudest sinu poole sirutavad ja mõelda ärevalt sellele, et äkki... Vesuuvi kõrgus kõigub kilomeeter siia-sinna Tragöödia kerge mõrkjas kõrvalmaitse on see, mis muudab vulkaanidel turnimise nii ahvatlevaks. Valitsegu või muretu ja päikseline päev. Orus oma igapäevast, muretut ja rõõmsameelset elu elavatel itaallastel näib sellest suhteliselt ükskõik olevat - nemad töötavad kauplustes ja viinamägedel. Või tahavad nemadki end võimalike rüüstajate eest aastatuhandeid tuhas peita nagu Pompei, mis on meile just tänu Vesuuvile andnud suure võimaluse esimese sajandi inimeste eluga tutvuda. Ning tunda, et aastatuhat on vaid üks silmapilk. Vesuuv on vaatamisväärsus, mis iga purske järel nagu edev suurilmadaam oma väljanägemist muudab. Kunagi olla tema kõrgus kolme kilomeetrini ulatunud. Praegu ulatub kraater umbes 1200 meetrit üle merepinna (üks serv on oluliselt kõrgem), kraater on 600 meetrit lai ja 200 sügav. Lopsakas roheline taimestik asendub kõrgemal vulkaanilise tuha ja kõrbesarnase keskkonnaga. Värvidena esineb üksnes rauakarva, halle ja söemusti toone. Õnneks pole varahommikusel päikesel veel täit võimu ning enamik turiste tudub ka alles hotellides. Vähe on ka paiku kuhu Suured Valged Ilmaavastajad kohale ei roniks, olgu või 80 aastat turjal ja tugiraam liikumisel toeks. Surma-agoonias nägu Pompeist müügiks Bussiparklas võtavad saabujaid vastu laisad täissöönud penid, kes käituvad sõbralikult ja rahulolevalt nagu Hollywoodi staarid. Mõnel neist on kolm jalga ja teised on tahmakorraga kaetud. Köisraudteed, eesleid ja toolikandjaid, keda Vesuuvil möödunud sajandi gravüüridel kujutati turiste kraatrile kandmas, ei kohta. Isegi kui see köisraudtee või tõstuk kusagil oleks silma hakanud, tähendaks see ausale ja vaesele eesti turistile mõttetut lisakulutust. Igal kohal, kus barjääridega piiratud tee käänaku teeb, seisab mõni putka, mis on äärest ääreni turistinänni täis. Esimene ahvatlus sellel teel on juba bussiparklas. See on kohvik, kus laudadel tossavad miniatuursed vulkaanid ning kogu nänn on tolmukorra ja tüdimusega kaetud. Tardunud laavast valmistatud kaelakeed, värvilised mineraalid, kivimite läbilõiked- oma looduslikult ilult võrreldavad mistahes vitraaþiga. Seda, mida kuum maapõu sealkandis varjab, kadestaks ka Vasemäe perenaine. Eriline lemmik laavakujukeste hulgas on ilmselt Pompei tuhast pärit surmaagoonias vaevleja või hõbejas-sinise tolmuga üle puistatud laavast pealuu. Pisut räige ja meeletult maitsetu. Vein, mida rüüpasid Tuglas ja Laikmaa Ergastav teekond hommikusel mäel jätkub, kuni teel seisab värav ja väravas vana ning hall mees vormimüts peas. Selleks, et oma vaevalist teekonda jätkata, tuleb osta 5200 liiri maksev Vesuuvi pilet. See variant tundub sama napakas kui Suure Munamäe poolele trepile piletimüüja paigutamine - alla pole enam mõtet ronida, üles tahaks. Aga me poleks Itaalias, kui tumedasilmsed veetlejad liire teie taskust enda omasse ei Laavas tardunud nägu Pompeist ja selle linnakese kilomeetritepikkune keerukujude rida silme ees, astume kraatrile. See on omavahel jagatud kahe konkureeriva putka vahel. Mõlemas neis võib varjualustes nautida klaasikest kohalikku veini nimega Lacrimae Christi, mida saadatakse siinsetel mägedel kasvavatest viinamarjadest. Kummaline küll, aga sama veini tuletas juba hea sõnaga oma reisikirjas Itaaliast meelde Tuglas, kes viibis koos Laikmaaga sellel vulkaanil meie sajandi esimesel kümnel. Laavaslakk sandaalis, tekib igatsus teha ring peale tervele vulkaanikraatrile, millest poolt valvavad kurjad valvurid. Kõrgem pool kraatrist jääb kaitsvate kettide taha ning variseva tuha tõttu oleks seal ohtlik. Mõned selle surmasõlme siiski ära teevad. Valvurite paanikas viled hakkavad helisema ning raadiosaatjaga kutsutakse neile julgestaja järgi. "Grazy people," ohkab vulkaani kivist andide müüja, kui raadiosaatja on lõpuks vaikinud. Hommiku roheline loor on vulkaanilt ja orult kadunud. Nagu puugid ronivad valges riides inimesed mööda Vesuuvi üles. Juba seitsmes bussitäis inimesi, kes katkematu vooluna mäge ründab. Mõtisklushetked vaikses varjualuses jaheda veini, kuuma mäe ning sõbralike inimestega on läbi. Tühi veinipudel tuleb slakki täis toppida- ikkagi tuhk otse Vesuuvilt- äkki aitab see kõikvõimalikke läbipõlemisi vältida.
