Linke:
Hinnad:
- Pilseni õlu 6-8 KC
- kohv 3 KC
- praad 30-50 KC
- kristallkujuke: väike 150 KC, keskmine 300 KC
- öömaja kahele (linnast väljas) 480-800 KC
- LINNAPANORAAM, bussireis 2 tundi (45min jala Praque kindluses, Staromestke plats ajaloolise kellaga, kuninga suvepalee, Juudi kvartal, Rahvusteater, Karli sild) 320 KC
- SUUR LINNAEKSKURSIOON, bussireis 3 tundi 30 min. 530 KC
- JUUDI KVARTAL, bussireis 2 tundi 30 min. (Franz Kafka perekonna haud, 6 sünagoogi, ajalooline linnaosa) 440 KC
- LAEVAREIS, 2 tundi 30 min. (Vltava jõgi, Praha sillad) 650 KC
- VÄIKELENNUKI ÜÜR, reis koos piloodiga Praha kohal ja ümbruses, 3350 KC
Reisijututoale, 3. jaanuar 2001
Krista Dudarenko
“Maagiline linn”, “Kuldne linn”, Sadade tornide linn”, “Ida- Euroopa Pariis”: need on vaid mõned levinumad väljendid, millega on pärjatud Prahat- turistide meelispaika läbi aastakümnete, kus kuuldavasti tervelt tosinal bussitäiel eestlasel oli võimalus veeta möödunud aasta viimased ja ühtlasi uue aasta esimesed päevad.
Prahas leidub viis üksteisest selgelt eralduvat linnaosa: esmalt Hradzany oma kindluse ja imekauni Püha Vituse katedraaliga, moodustades üle linna kõrguva silueti, seejärel maalilise Malõ Strana imposantsed barokk- kirikud, kuulus Karli sild ning Petrini mäel kõrguv Praha Eiffeli torn. Staré Mésto- vanalinn maagilise atmosfääri, lugematute kunstiväärtuste, ajaloo ja arhitektuuriga. Josefov on juudi kvartal, peites endas juudi muuseumi, sünagoogid ja vana kalmistu. Nové Mesto ehk “uus linn” omakorda võlub hiiglasliku Karli väljaku, Rahvusmuuseumi ja Uue Raekojaga.
Neist kõigist moodustub kaunis tervik, koosnedes hoolega restaureeritud ehitistest ja lugematutest pilvipüüdvaist tornidest, mille poolest Praha ülistatud linnasiluett on vaieldamatult üks kauneimaid.
Räägitakse, et talvine Praha erineb suvisest oluliselt ja nõnda puudus seekord võimalus imetleda kesk linna voolava Vltava siniseid voogusid või jälgida vilgast elu mõnest vabaõhukohvikust, ent ka talvisel (meie kliimast tulnule küll pigem kevadisel) Prahal oli pakkuda unustamatuid hetki ja avastusi.
Esmalt jahmatus, kuivõrd sarnane kodusele Tallinnale on Hradzany kindluse juurde viivalt vaateplatvormilt avanev vaade all- linnale: noodsamad punased katused ja tuttavlikud kirikute tornid, valevad korstnad ja ärkliaknad. Hetk magusat nostalgiat või ehk koduigatsustki?
Hämmeldus asendub teisega: momendiks näib, et oleme sattunud Pariisi- eemal paistab Eiffeli torn, originaalist ainult pisut väiksem ja erinevam. Kohe selgub, et alateadvus ei teegi trikke, vaid ehitist nimetatakse tõega Praha “Eiffeli torniks”, ja siit üks põhjuseid, miks Prahat ka Ida Euroopa Pariisiks peetakse. Torni õige nimetus on küll Petrini torn ning ta ehitati Praha Tööstussaavutuste Näituseks aastal 1891, olles 60 meetrit kõrge ja praegu kasutusel televisioonimastina. Erinevalt oma kuulsast sugulasest Pariisis pääseb tema tippu küll vaid jalgsi mööda 299 trepiastet, kuid tornist avanev vaade on jõupingutust vääriv: selgel päeval on terve “kuldne linn” oma sildade ja võluvate tornikestega nähtav.
Maaliline “Kuldne tänav”, tuntud ka alkeemikute tänavana, paneb imetlema oma otsekui miniatuurseid pastelltoonides maju, kus alkeemikud müüdi kohaselt oma laboratooriumides sajandeid tagasi kulda tootsid.
Hradzany kindlus kujutab endast üht võimsamat kaitseehitist maailmas, tuues meieni essentsi muistse Böömimaa pealinna hiiglusest. Tema ehitamist alustati Premyslid´ide dünastia poolt juba 9.-ndal sajandil ning läbi sajandite kestnud ehitustööd on toonud tänapäevani suurejoonelise kompleksi, milles on äratuntavaid elemente nii romaani, gooti, renessansi kui baroki vooludest. Üks majesteetlikumatest ehitistest Hrad?any kindluse kompleksis on Püha Vituse katedraal, ühtlasi ka Praha suurim kirik, mis täielikult valmis alles 1929. aastal. Katedraali roosaken on tõeline kunstiteos, mille ilu endasse ahmides näib ununevat kõik maine…
Ja seejärel mõistagi üks Praha suurepärastest sümbolitest- Karli sild, mis ühendades Staré Mésto ja Mal? Strana linnajaod, pakub võrratuid vaateid linnale üle Vltava jõe. On ilmne, et Karli sild on kohtumiste keskpunktiks: siin on tõeline turistide, oma töid müüvate kunstnike ja mõistagi käsikäes jalutavate armunute paabel. Sild on tervelt 516 meetrit pikk, 10 meetrit lai ning teda toetavad 16 tugipiilarit.
Mõlemas otsas valvavad sillal kõrguvat 30 kuju ja skulptuuride grupi galeriid võimsad tornid. Ainus pronkskuju sillal on Püha Nepomuki oma ning näib, et see on turistide seas populaarseim: legendi kohaselt täidab pühaku kuju teda puudutava isiku salasoovi, ning arvatavalt on tema juurde moodustunud pikk ja äraseletatud nägudega soovijate järjekord…
Karli sillal tunglejaid tabab äkisti vaikus kohal, mida nimetatakse ka “Praha Veneetsiaks”. Keskajal paiknesid siin vesiveskid ning isegi praegu on üks veel näha.Vltava harujõgi Certovka on eraldanud Kampa saare muust melust nii täiuslikult, et seisame lummatult, jälgides kanalite tardunud rahu ja veest kõrguvate majade fassaade.
Vana Raekoja astronoomiline kell oma allegooriliste figuuridega on Karli silla kõrval mõistagi turistide lemmikobjekt nr.2. Igal täistunnil ootab põnevil rahvasumm kella kohal paiknevate luukide avanemist ning apostlite möödumist avatud akendest. Nukravõitu legend räägib, et pärast kella valmimist 15. sajandil torgati kellameistrer Mikulas Kadan´il silmad peast, nõnda et kellamehhanism on jäänud pikkadeks sajanditeks saladusloori alla.
Täistunni tiksumist oodates ei pane tähelegi, kuidas algselt kevadisena tunduv detsember end meelde tuletab. Nüüd mõjub igati kosutavalt siinsamas pakutav sõõm hõõgveini ning külmast kohmetunud ja kramplikult fotoaparaati hoidvad sõrmed soojenevad peagi üles.
Aga et sõit Prahasse sai ette võetud siiski aastavahetuse märgi all, ei saa ajaloosündmusi mõttes elustades ning arhitektuurimälestisi imetledes kuidagi mööda ka teadmisest, et juba mõne tunni pärast algab uus aasta.
Vana- aastat õhtut aitab sisse juhatada rikkalik õhtusöök restoranis “Rydy Baron” ehk siis kodusemalt “Punane Parun”: kõikvõimalikku lennunduse alast atribuutikat leidub nii restorani seintel kui ka lae all ning meie jaoks on kindlustsisendav märk restorani headusest ka nähtaval kohal raamitud tänukiri Tsehhi president Vaclav Havelilt. Õhtusööki kroonib jäätis, garniiriks ilutsemas vahvlid- üks tsehhi kuulsamatest maiustest.
Et võtta uut aastat vastu esmalt Eesti ajaarvamise kohaselt ning mõttes tervitada koju jäänud lähedasi, seame sammud taasVana Raekoja kanti, et ühtlasi tema võrratut kellamängu ka õhtupimeduses jälgida. Alustame teekonda Vaclavi väljakult, mis oma hiiglaslike 750 x 60 m dimensioonidega näeb hoopis välja nagu mõni Pariisi bulvar ning on tulvil lärmakaid rahvamasse. Olgugi, et südaöö tulek alles tundide kaugusel, käib säherdune rakettide paugutamine ja tulemöll, et kohati tekib kõhedus veel kunagi eluga koju pääseda.
Vaatamata tõelisele rahvuste paablile ja ülemeelikutest seltskondadest tingitud jõnksudele oma teekonnal jõuame soovitud sihtpunktini, kus ilmtingimata tahame uut aastat kohata, siiski õigeaegselt. Cechuvi sild, mis giidi eestvedamisel õige ruttu ja suupärasemalt Inglitega Sillaks tema kummaski otsas paiknevate inglikujude tõttu sai ristitud, on õnnekombel märksa vähem rahvastatud kui Karli sild. Keksöösaluudi alates veendume, et valik osutus ainuõigeks: ülalt mäelt, Suveaia poolt õhkupaiskuv ilutulestik on näha otse ees ning oma võimsuses täiesti hingemattev. Kõikvõimalikes värvides tulekerad, püstloodis taevasse suunduvad valgusjoad, pea kohal kümneteks lilleõiteks avanevad raketikobarad- ja kõik see kestab tervelt veerand tundi. Ning kõikehaarav emotsioon, et kohe- kohe hüppab ärevil süda rinnust välja !
Midagi säärast ei ole meist keegi varem ihusilmagagi näinud ning hiljem muljeid vahetades leiame üksmeelselt, et nähtu oli tulemist väärt.
Uue aasta esimestel tundidel linnas jalutades kohtame Parizka tänaval ühtelugu arvukaid kaasmaalaste gruppe ning soovime ülevoolava südamlikkusega üksteisele “head- uut- aastat”…
Hoopis teistsugune näeb Raekoja plats välja 1. jaanuari keskpäeval: ajutisel laval, otse Jan Husi pronksist monumendi ees, kust alles südaööl kostus tümpsuva noortemuusika pealetükkivat lärmi, esineb sümfooniaorkester. Teos, mida esitatakse on B. Smetana sädelev “Vltava” tsüklist “Minu kodumaa” ning see on tsehhidele sama tähendusrikas kui meile näiteks H. Elleri “Kodumaine viis”. Need puhtad helid ja sädelev meloodia on kuulama meelitanud tõeliselt palju rahvast ning muusika koos pilvede vahelt vägisi väljatükkiva päikesega loovad taas kord helge tunde nagu polekski uus kevad enam mägede taga.
Üks cappuchino veel väikeses kohvikus Tyni kiriku taga ning aeg on koduteele asuda. Ei tea, kas võrratust kokkukuulumistundest selle äsjaavastatud kauni linnaga, kevadisest ilmast või kohvikus kõlanud Annie Lennoxi laulust, aga ühtäkki valdab meid kõikehaarav tunne: "And it feels I´m like 17 again...".
Õnneks jätkub meeleolukaid hetki pikale koduteelegi: pimeduses salapäraseid valguslaike heitvad punased, sinised ja valged küünlad oruküljel paikneval maakalmistul Wrotzlavi lähistel ning lumiste kuuskede talvemuinasjutt kesk vonklevat maanteed Sudeedi mägedes…
