Kõrbevalu
Vaid üksikud võivad vastu seista või olla immuunsed kõrbete võlule. Need kes on seda kogenud teavad, et see võib kesta kogu elu kestvat ihalust õppida enam ja muidugi ka ihalust olla ta keskel.
Kuiv ala Põhja Ameerikas Rocky Mountinsite ja Sierra Nevada mägede vahel, ulatub lõunapoolsest Idahost ja Oreganist Mehhiko lõunaosani välja. Ala on üldiselt 5000 jalast allpool ja saab vähem kui 3 sentimeetrit vett aastas.See ala haarab suurimat kaunite maastike kontsentratsiooni Põhja Ameerikas. Taimede ja loomade mitmekesisus on tohutu ja nende kohandumine alati huvitav, sageli märkimisväärne ja vahel raskelt usutavgi.
Põhjus antud artiklile on kolmekordne: esiteks , see et tutvustada nelja eri kõrbetsooni Põhja Ameerikas kus olen kõigis ka viibinud, teiseks et aidata identifitseerida mõnda taime, mis huvitavad antud kõrbele ja viimaks , et laiendada informatsiooni nende organismide bioloogiast, eriti neid asbekte mis unikaalsed kõrbetele.
Olen kõrbete juurde oma elu käigus ikka ja jälle tagasi pöördunud. Esimesed kokkupuuted olid suve alustused Kesk-Aasia kõrbete kevadetes. Tore oli siis püstitada telke tulbiväljade äärealadele või mütata solontsakkide porist läbi ikkagi ellu jäänutena.
20 aastat hiljem rändasin pea igal nädalal Nevada punakõrbes kutsutud Red Rockiks ning tehes põikeid ka Arizonase ja Mehhiko kõrbetele. Endalegi huvitav on märkida, et olen ikka ja jälle selle viljatuks kuulutatud paiga vastu huvi üles äratanud. Esmalt tahaksin lugeja viia võlu kütkesse ja alles lõpuks lähemaid juhtnööre anda kuidas sinna minna. Varuks on ka temaatiline luuletus:
Põhja Ameerika kõrbed paiknevad kahe mägedemassiivi vahel Kivised ehk Rocky Mäed idast ja Sierra Nevada (sierra –mäed, nevada –lumega kaetud) läänest. On üldiselt kaks eri kõrbeliiki. Enamuses alast põhjapoole jäävad kõrbed on nn. külm kõrb, termin mis kasutusel Suure Nõo kuivas ” kausis”, sest enam kui pool aastastest sademete hulgast saavad alguse lumesulamise tõttu ning ala on pidevalt madalates temperatuurides .
Teine tüüp , ”kuum kõrb”, saab sademeid kas talvel või suvel või mõlemal - ja niiskus saadakse domineerivalt vihmade tõttu. Kõrbe piiri on raske määratleda sest üleminek pole järsk vaid sujuv.. Nii on Saguaro kaktuse areaal sujuvalt lõppev, esinedes ka naabertaimestikuvööndis ja seal järkjärgult hääbudes.
Mis taim või loom ühte või teist kõrbet paremini iseloomustab on siiani teadlastele vaidlusobjektiks.
Suure Nõo kõrb võtab enda alla suurima osa USA –s , ulatudes Oreganist läänes kuni Utahini idas ja haarates ¾ Nevadast.
Kuum kõrb Suure Nõo aladelt lõunas jagatakse omakorda kolmeks eri liigiks, peamiselt vastavalt iseloomulikele taimedele. Mojave kõrb (Nevada lõunaosas, ka Las Vegase ümbruses, Utahi äärmises kaguosas, poole Kaliforniani välja).; Sonora kõrb Arizonases ja Kalifornias ning Chihuahuani kõrb, mis võtab enda alla väikese maaala Uus Mehhikost ja äärmise lääneosa Texasest. Kaks viimast kõrbeliiki on enam levinud Mehhikos. Kui panna kokku nii USA- s kui Mehhikos asuvad Chihuahuani kõrbe osad saame suurima ulatusega kõrbe Põhja Ameerikas. S.o 175, 000 miilise ala mis36 % kogu Põ-Am kuivadest aladest. Suure Nõo kõrb on teine suurim 32 %-iga, Sonora kolmas suurim 106,000 ruutmiili ja 21% -iga ja Mojave (häälda ”mohave ”) väikseim 54,000 ruutmiili ja 11%-iga.
Kogu see kõrbete ala – nii kuumad kui külmad kõrbed asub piirkonnas, mida üleüldise nimetusega kutsutakse Nõgude ja Ahelike Provintsiks. See on 8% USA maadest. Piirkond on kaetud ulatuslike nõgudega ning täpitatud hulga väiksemate mäeahelikega. Õhust on see kergesti eristatav tänu lahmakatele paljastele ja tasastele aladele. Kõrgused varieeruvad ometi ja seda suures ulatuses, on ju Surmaorg enam kui 250 jalga allpool meretaset ning mägede tippudeni meretasemelt kuni 5000 jalga. Ümbritsevate mägede kõrgus ulatub maksimaalselt 13000 jalani..
Olenematta ala üldisest kuivusest on nõod täpistatud sinistest järvesilmadest. On normaalseid pea kogu aasta veega täidetud järvi ning kriige, mis kuivad enamus ajast. Viimased on enam iseloomulikud kuivadele aladele. Kui need järved kuivavad jääb järele soolast valge solontsakipind.
Peamine faktor mille alusel kõrbeid definerida on kuivus. Varem usuti et see on ainus kriteerium. Kui ala saab vähem kui 10 inchi niiskust, loeti see kõrbeks. Kuid on kõrbeid mis rohelised ning neid ei saa välisilmelt kuidagi kuivaks pidada. Nõnda tekkis defineerimsel teinegi vajalik kriteerium – aurumise hulk. Vaatamata kui palju vihmu langeb, kui seal toimuv aurumise hulk ületab sademete hulga, loetakse seegi ala kõrbeks.
Niisiis kõrbi on sooje ja külmi. Mis veel huvitav faks on see ,et kõrbekooslus on kompaktne ja samas ka väga varieeruv, sõltudes soojuse pügalatest ning laiuskraadidest ning omandades seeläbi äärmiselt varieeruva sademete hulga.
Laias ulatuses saab Põhja Ameerika kõrbi klassifitseeridagi sademete järgi. Nagu sai ka varem märgitud, on Suure-Nõo kõrb külm kõrb. Ta saab oma sademed peamiselt talvel lumesulamisvetest. Samas sellest suurest kõrbete alast lõunapoole jäävad kolm eri kõrbe liiki ammutavad enda janu täis sügiseste vihmade tõttu. Kolm viimatinimetatut on aga samas väga eriilmelised. Vihm langeb eri aastaaegadel ja eri kombel.
Kuivad taimestikutsoonid paiknevad Põhja -Ameerikas alal, mis tormide rohkuse poolest kuulus. Talvel tuhisevad tormid itta ja üle kõrbete saades alguse Vaiksest ookeanist ja mitte kohates oma teel erilisi takistusi mägede näol, koguvad vaid jõudu juurde. Vihmapilvi kandvad tuuled liiguvad risti üle Sierra Nevada ja Sierra Madre ahelike.Talviti saavad esimesi sagaraid torme läänepoolsemad kõrbealad. Tormide tekkekoht liigub kevadel põhjapoole ning tuuled Vaikselt ookeanilt nõrgenevad.Mojave ja Suur Nõgu saavad talvesademeid, Mojave kui lõunapoolseim vihma näol, Suur Nõgu lumenäol. Chihuahuani kõrb on liig kaugel idas, et talve mõjudest haaratud saada. See kõrb saab suvesademeid. Sonora on kahesuguste tormide keskel saades nii mõlemaid nii talve kui suvetorme maitsta.. Nii esinebki Arizonases kus Sonora kõrbet palju, suviti intensiivseid tugevaid äikesetorme ning kõrb on alates kevadest väga roheline ning õiterohke.Kvantiteet vihmadel annab soovida, vaid kvaliteedilt on nad suurepärased. Mõnedes paikades nagu Surma org ja Kalifornia kõrb esineb koguni 12 kuulisi sajuta perioode. Veelgi keerulisemaks taluda ”kõrbevalu” teeb sademete hulga etteennustamatus.
Keskkond on raske paljudele organismidele, aga see ongi see võlu. Võlu peitub nappuses ja raskuste ületamises.Temperatuurid olenevad laiuskraadidest ning kõrgusest. Suur Nõgu kui põhjapoolseim ja keskmiselt 400 jala kõrgusel, on kõige jahedam Ameerika kõrb. Sonora on aasta läbi soojeim, sest asub enma lõunas ning on pealegi madalamal meretasemel. Mojave asub madalaimal absoluutsel kõrgusel ning on kõige kõrgemate kuumusepügalatega
(Surmaorg, Kalifornia).
Probleemiks neis ebasõbralikes paigus on aga päikese radiatsiooni ekstreemne tase.
Vähese aurumise tõttu esineb vähe pilvi mis varjutaks maad ja kaitseks kiirte eest. Pilvede puudus põhjustab ka termaalse energia kadu kõrbepinnalt – see läheb tagasi ilmaruumi, eriti intensiivselt öösiti. Ööde ja päevade temperatuurikõikumised on fantastiliselt kõrged.Külmumistemperatuurid esinevad kõigis neljas kõrbetüübis. Phoenizis võib esineda 50 päeva aastas kus t* alla külmumistaset. Tundmatud fenomenid on kuivuses udud ja kasted.
Pöördun nüüd aga oma päeviku poole, et sealt oma kõrbematku välja noppida. Oma sada sissekannet on Mojave kõrbe kohta. Sinna minna oli lihtsaim,elasin ma ju Las Vegases mida just see kõrbetüüp ümbritseb.Ka Suur Nõgu kui Nevada kõrb on suures osas läbi rännatud. Sonora kõrbega tutvusin 1998 kevadel ,tehes sinna perega väljasõidu. Chihuahuani kõrbet olen autoaknast jälginud.
6 aprill 1998.
Kirjutan Arizonasest, Nevada naaberosariigist idas. Oleme kraadi võrra lõuna pool ja merepinnale lähemal. Las Vegase ümbruse kõrgkõrb on taimedelt vaesem ning vähem roheline. Phoenixi linn on meie peatuspaigast 30 kilomeetri kaugusel. Hotelli nim on Bouldersi, niisiis kiviküngas. Ja tõepoolest ümberringi on kui hiiglase asetatud tohutud kivilahmakad, mis iga hetk alla kukkumas. Inimene nende taustal tundub pisisipelgana.
Meie Mattiasega võtsime ette matka kevadises kõrbes. Samas filmisis seda kõike.Läbi golfiradade lapsekäruga sõita pole ohutu., ometi riskisin. Golfimuru pind on erkroheline ning põõsastel lehepungad alles lahti läinud. Kui palju eri kaktuselisi siin kasvab,suuri kui puusammas. Alles 50 aastasele isendile kasvab esimene haru. Enamus sammastest on seega saja aastased. Sonora kõrbet iseloomustavadki kõrged kaktused, Mojavet aga jushuapuu. Paljud madalad kaktused õitsevad, agaavid on valgetes kobarates kui printsessid. Kevadvärske taimestiku kohal valvavad kivihiiglased kui Kalevipoja lingukivid seks puhuks hunnikusse asetatud et heita. Võrratu kõrbepäike hakkab valmistama järjest tumenevaid varje. Väike matkaja kärus väsis ning silmad vajusid vaikselt kinni. Vurasime läbi imeveetlevate heleroheliste vihmavarjude kupliga meskiitopuude allee. Neil on naiselik iseloom, lehed õrnalt längus ja tüvi keerdus ning peen. Samas Saguaro hiigelkaktus mõjub maskuliinsena. Igas kohalikus aias on valvuriks seega oma 70 aastane vanake. Palju on ka vanemaid augulisi ning okkalisi tüvesid. Aukudel on oma omanikud, kaktusteelanikud. Lind kes selle kõrbe kõrgeima tipu eluasemeks valib peab olema pika tugeva nokaga . Sain kaks potentsiaalset tegelast filmile. Tume teelint juhatas üha edasi järgmiste kõrbevõlude juurde, kahju vaid et mitte mägedesse. Tsiviliseeritud ameeriklane ei viitsiks vist kivide vahel turnida. Ka meil Mattiasega oli nii lihtsam vurada. Päike kõrvetas toredalt, kuid jahe kevadtuul ei lasknud sel võimust võtta.
Kõige levinumad perekonnad Sanora kõrbes on dzoiad (cholla – hisp.keeles), kreasoodid ning polo-verded. Hiiglaskaktusi siin on aga kaks eri liiki: Jabukko kaktus on erinev sellega , et algab ühest tüvest kui puu ja hargneb vaid ühest tasemest lähtuvalt, nähes seega välja kui hiigeltorud alusel. Voldid tüvel on lainetavamad ning okkad väiksemad. Mida vanem taim seda augulisem tüvi. See võib mahutada kuni 6 tonni vett.
Jakkad on samuti end ses kuumuses hästi tundvad. Meelde on jäänud punane jakka graatsilise punast värvi varrega ja banaani jakka, mille õied on valged ja rippuvad nagu aafrika leivaviljal banaanil. Agaav on jakkast eristatav vaid ühel kombel.On ta ju maa lähedalt hargnev, samas jakkal on maast alates esmalt päris pikk tüvi ja alles hiljem harud.Okkaliseimad sukulendid Sanoras on aga dzoiad. Naljakas karu käppa meenutav päkapikk on Teddy karu dzoia. Peenikeste pliiatsijuppe meenutavate vartega pliiatsdzoia. Oh , neid dzoiasid on kakssada eri liiki, kes kõiki jõuaks meelde jätta.
Indiaanlased, loodusrahvad valmistasid neist maitsvat toitu,enne pehmeks materdades ja siis roheliste lehtede vahele pannes.
Madalamatest kaktuselistest õitsesid kaunilt maasika-okassea kaktused. Suur punane kollase südamega õis meenutamaks maasikat. Pirnkaktused meenutavad Eestis toataimena kasvatavat ämmakeelt oma laiade labidasarnaste lehtedega. Kreosoodid on 12 000 aastat vanad ühed vanimad taimorganismid.. Eritab enda ümber pigikummi lõhna ja peletab nii teisi konkurente. Ega teised taimed salligi sellises naabruses kasvada ja annavad ainuvalitsejale õiguse võimutseda. Poloverded on kevade praegusel etapil silmatorkavaimad põõsad õrna kaugelepaistva kollase võraga. Palo tähendavat kaigast ja verde rohelist hispaania keeles. Taim moodustab rohelise maapinnast kõrgele hargneva kaigaste puntra, millele peale visatud kollane pitskardin. Kolorofüll tüves (sellest tüve roheline värvus) annab hea kohastumiose kuumale kliimale. Lehtede väiksele pinnale on assimileerumisel toeksroheline koor. Toreda kõrgele tõusva vitsakimbu moodustab ka okotija. Kevadel kui küllaldaselt sajab läheb vitsakimp õitsele kui vana armastav naine. Pealegi on õis iga haru tipus meenutades oranzi rebasesaba, tõeline kaunitar Sonorale. Temast valmistasid indiaanlased tarasid. Iga haru on võimeline maha langedes uuesti kasvama hakkama, sama ka dzoiade kohta.
Meskiite on ilmatu hulk, kaunim neist tumedatüveline helerohelise lehtedekrooni keskel kasvav mesi-meskiit. Nimi tuleb magusat mett meenutavast vaigust.
26 aprill 1997
Oi kuidas aeg kaob. Nädal tagasi oli kõik veel kummaliselt uudne. Siin ”kodus teenimistähe all elades, muutub elu halliks. Seda eriti mulle rahutule hingele. Pean kogu aeg midagi uudset välja mõtlema et pääseda iseenda kütkest.
Olen otsustanud end kokku võtta. Igal hommikul tõusta varem ja minna 15 minutitee kaugusel asuvasse Red Rock kanjoni. Väike jalutuskäik sealses kõrbelooduses punavalgevöödiliste mägede vahel teeks mu erksaks. Näis kas suudan endale antud lubadusest ka kinni pidada.
Täna oli tööst vaba päev. Eile ”raiskasingi” selle siis eelnimetatud kanjoni peale. Ja tõesti ma ei kahetse. Olin seal küll üksi aga võib olla just selle tõttu mõjuski loodus mulle nii ülendavana.
Kaasa puusavöö apelsini ja pepsiga ning seljas sportlik riietus, nokkmütski peas, asusin kavatsust teoks tegema. Red Rocki külalistemajast sain eelnevalt kaardi . Valisin sealt neljanda matkaraja. Suurem osa autosid külastajatega jäid maha kahe esimese raja parkimisplatsidele. Minu matkarada kandis nimetust Keystone Thrust (Nurgakivi Usaldus). Rada läbi halliokkaliste põõsaste ning mägikadakate viis tõusvalt ülespoole.
Viibisin kui hiigelorus, mis kummulikeeratud poti kujuline mäed, vasakul White Rock Spring (Valge Kivi Kevad) ja paremal Calico (Kirju). Ees silmapiiril kuulsad La Madre mäed. Taevas andis värve lisaks. Täna oli see rõõmsalt sinine, väheste valgete udemetega. Org all hallikas alles varajast kevadrohelist pakkuv. Mida kõrgemale seda laiem vaade Red Rocki orule avanes.Siltidelt tee ääres võis välja lugeda eelajaloolise indiaaniköögi olemasolu läheduses. Leidsin selle kaktuste vaaritamise koha ülesse, samas oli ka petroglüüfe. See oli mõõdukalt raske rada, vaid 4,8 km. Lõpus tuli sügav jõeorg, kus hirmuäratav astuda. Niivõrd suured kivirusu voolud olid siia veeretatud, mine võta kinni millal. Hiigelmonstrumid ise vedelesid teed sulgedes ja möödanikust vaid umbmääraseid lugusid vestes. Kui see kriig ellu ärkab kas äikesetormist või lumeveest, pole küll pääsu. Üllatuse ja õnnestavatena mõjusid raja ääres üksteise kukile rajatähistuseks asetatud kivitornid. Jõin vee ja sõin apelsini jõeorus järskude kallaste vahel ja hakkasin tagasiteed otsima. Olin siiski mõned sammud valesti teinud ja seetõttu oli märgistuste otsimises veidi pusida. Õigel teel hõiskasin kergendatult. Tagasi auto juurde läks kõik ludinal. Olin väsinud aga rahul. Sügaval Las Vegase orus lookles halli lindina autotee koju…
