Linnarabadega on see lugu, et seal võib leida küll laudtee, turbapinnase ja vesiseid kohti, aga päris klassikaline raba nagu Kakerdajas või Soomaal see pole. Aga siiski on see matkarada, pealegi linnas. Tallinnas võiks ehk sellise rabatee teha ka lennujaama taha, kuhu turistid otse saaks liikuda, seal on ka selline pooleldi nagu raba, pooleldi lihtsalt kiduravõitu mets turba peal.

Pääsküla rabarada on kohati ka kummituslik. Kümmekond aastat tagasi raba põles. Sellest on alles söestunud tüvedega maastik. Põlenud puud kestavad kauem ja ei mädane nii lihtsalt.

Kui veel ilmad lubavad, tasub puhkusele minna kuhugi mitte väga kaugele, näiteks lõunapoolsetesse Balti riikidesse. Sinna saab oma või rendiautoga - jääb vabadus reisi planeerida ja kohti valida.

Professionaalsed fotograafid on hakanud üha enam rääkima, et parimad kaamerad on just meie taskutes ning ka mitmetes tuntud kunstigaleriides on väljas  nutitelefonidega tehtud pildid. Ajad küll muutuvad, kuid pildikvaliteet on endiselt oluline. Õige seadmega on võimalik oma puhkusemälestused väga kaunilt jäädvustada. Siin on viis ideed Huaweilt, kuidas seda täpsemalt teha.

Grupipildid

Põhja-Kõrvemaa oli eelmisel sajandil kaua enamuse meie jaoks suletud ja võib juhtuda, et tulevikus on see jälle osaliselt militaartegevuste pärast kinni, kuid praegu saab igaüks sellel jääajamaastikul uidata ja segama ei tule isegi autod. Jussi järvede kant on üks vähestest kohtadest, kuhu autoga ei pääse ja sellepärast on voorte vahele tekkinud jääaja-järgsete järvede kallastel alati vaikus.

Kakerdaja raba läbib üks mõnus mitme kilomeetri pikkune laudtee, kuid algusesse tagasi saamine mõnda teist teed pidi on keeruline. Kevadel, hilissügisel ja vähese lumega talvel võib proovida seda lühemat tiiru, suvel pika rohu ja sääskede-puukidega on see ebamugavam. Paljude poolt Eesti ilusaimaks kuulutatud rabarada kulgeb kunagise Noku talu aseme juurest Kakerdaja (või Kakerdi) järveni, jätkub kaarena ümber järve rabasaareni, mis võis olla hiiekoht ja lõpeb Mõnuvere pool männimetsa all.

Meenikunnot kuuldes õhkavad paljud matkajad - jaa, see on see imeilus rabarada, ilmselt üks Eesti ilusaimaid. Kuid ega alguses sellele sattudes polegi nagu midagi erilist - raba nagu raba ikka. Aga kui oled kilomeetreid mööda laudteed kulgenud, siis selgub, et see on ikka päris pikk laudtee ja rabajärvede ääres on selge, et Meenikunno on eriline koht.

Välisturistid näevad Eestit ja Tallinna hoopis teistmoodi, kui kohalikud. Nii on see kõigfis turismisihtkohtades. Tallinna linna külastavad turistid aga toovad tavaliselt välja kolm asja, mis neile siin eriti silma torkavad. Tallink City hotelli vastuvõtujuhi Katrin Vilimäe sõnul üllatavad neid positiivselt nii kaunis vanalinn kui Eesti puutumatu loodus, aga mitte ainult.

Endla matkarada on tegelikult natuke eksitav nimi, aga nii on see rahvale kõige paremini selgeks saanud. Tegelikult mõeldakse pigem Männikjärve matkarada, mis algab Toomalt, looduskaitseala keskuse juurest ja teeb tiiru ümber Männikjärve raba. Endla raba on hoopis natuke eemal lääne pool, kuhu pääsemine on raske ja rada algab hoopis Kärdest, kuid lõpuosas kulgeb mööda Männikjärve rada. 

Männikjärve matkarada, mida ka Endla raba matkarajana tuntakse, algab Toomalt ja kulgeb hobusekoplite vahelt metsa alla, sealt sirgelt kuni rabani, teeb paar 90-kraadist jõnksu ja ületab joonlauatrassina märgala, hoolimata laugastest ja rabasaartest. Kuskil keskel asub äsjarenoveeritud vaatlustorn, kust avaneb vaade laukamustrites maastikule. Lõpus tuleb teekond ümber raba tagasi Männikjärve ja hobusekoplite juurde.

Värskast mõne kilomeetri kaugusel, Õrsava järve taga on hubane kodumajutus, mis küll ei hiilga pakutavate hotellimugavuste täispaketiga, kuid on hea peatuskoht nii-öelda kohalikus kodus.

Igasugused AirBnB-d on oma esialgse idee tasapisi minetanud – ei ole neis viimase moe järgi rendiks disainitud loftides midagi kohalikku, tegemist on spetsiaalselt äriks loodud puhkekohtadega. Paraku. Nii see trend levib ja ehedaid kodumajutusi ei leia enam AirBnB-st, vaid võib-olla Couchsurfingust, Booking.com-ist mõnikord harva või kodumaisest Puhkaeestis turismiportaalist.

Paljassaare poolsaar oli kunagi saar. Nii nagu paljud teised põhjaranniku saared, oli ka see asustatud rannakaluritega, siin käis meretagune elu ja õnneks sidus rahvast pealinnaga madal väin, mida sai heal juhul ka hobuvankritega ületada.

Nüüd on saar pealinnaga kokku kasvanud. Vahepealne militaarajastu on läbi, ka üheksakümnendate kauboiajastu on möödas ja vahepeal üsna rämpsune maatükk puhtaks saanud. Lindude pesitsuse ajal ei tohi suurelt teelt kõrvale kalduda, kuid näiteks talveajal saab lausa jäämatku ette võtta. Alloleval kaardil ongi osa teekonda jää ajal tehtud. Suvel ära seda proovi.